Vaarikas

Harilik vaarikas (Rubus idaeus) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv põõsaliik.

Harilik vaarikas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Roosilaadsed Rosales
Sugukond	Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond	Roosilised Rosoideae
Perekond	Murakas Rubus
Liik	Harilik vaarikas
Binaarne nimetus
Rubus idaeus L.

Levik ja kasvukohad

Harilik vaarikas on looduslikult levinud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas, Siberis, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm.^[1]

Kirjeldus

Koguvili

Õis

Poolitatud vaarikas

Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,0–1,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega. Lehtedeks on sulgjad liitlehed, mis on 12–20 cm pikkused, 10–13 cm laiad, 3–5 (7) lehekesega. Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara või südakujulise alusega, ebakorrapärase saagja servaga, pealt peaaegu karvadeta, alt valgete pehmete karvadega.^[1]

Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili. Erinevalt murakast irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased.^[1]

Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab.

Kasvatamine

Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna.

Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi.

Vaarikas vajab otsest päikesevalgust, kaitset külmade tuulte eest, eemal paiknemist teistest marjakultuuridest (teistest vaarikataimedest) ja viljakat mulda.^[2]

Kasutamine

Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku.

Vaarika viljadel on meeldiv maitse ja aroom, mistõttu neid tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui ka töödeldult. Viljad sisaldavad vähesel määral salitsüülhapet, millel on higistamaajav toime. Viljadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, želeed, siirupit, mahla, likööri, veini jms.^[1]

Marjade toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Toitained[3] Toitaine Väärtus 100 g kohta Ühik Vesi 85,9 g Kalorsus 54,5 kcal Valgud 1,4 g Lipiidid 1,4 g Süsivesikud 11,3 g Fruktoos 1,22 g Glükoos 0,75 g Kiudained 4,4 g Tuhk 0,5 g

Toiteelemendid[3] Toiteelement Väärtus 100 g kohta Ühik Naatrium (Na) 2,0 mg Kaalium (K) 228,0 mg Kaltsium (Ca) 19,7 mg Magneesium (Mg) 17,0 mg Fosfor (P) 38,0 mg Raud (Fe) 0,55 mg Vask (Cu) 0,11 mg Tsink (Zn) 0,34 mg Jood (I) 0,4 μg Mangaan (Mn) 1,2 mg Kroom (Cr) 0,8 μg Seleen (Se) 0,19 μg Nikkel (Ni) 17,9 μg

Vitamiinid[3] Vitamiin Väärtus 100 g kohta Ühik C 24,0 mg A 3,5 RE β-karoteen 42 µg B1 0,03 mg B2 0,05 mg B3 0,75 mg B5 0,24 mg B6 0,09 mg E 1,4 mg Folaadid 15,0 µg Biotiin 1,9 µg (1 mg = 1000 µg)

Eestis kasvatatavad sordid

Eestis kasvatatakse järgmisi sorte:^[4]

• 'Aita' – aretatud Eestis
• 'Alvi' – aretatud Eestis
• 'Babje Leto' – aretatud Venemaal
• 'Glen Ample' – aretatud Šotimaal
• 'Helkal' – aretatud Eestis
• 'Nagrada' – aretatud Venemaal
• 'Norna' – aretatud Norras
• 'Novokitaivska' – aretatud Ukrainas
• 'Polka' – aretatud Poolas
• 'Preussen' – leitud Saksamaalt
• 'Tomo' – aretatud Eestis

• 
  Lehed
• 
  Võrse
• 
  Kultuursordi kollased viljad

Vaata ka

• Vaarikpunane