Victor Mutt

Victor Mutt, ka Viktor Mutt VR I/2 (25. mai 1886 Tuhalaane vald, Viljandimaa, Liivimaa kubermang – 30. aprill 1942 Kirov, NSV Liit) oli Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonel) ning diplomaat.

See artikkel räägib sõjaväelasest ja diplomaadist; biokeemiku kohta vaata artiklit Viktor Mutt (biokeemik)

---

Victor Mutt
Sünniaeg	25. mai 1886 Tuhalaane vald, Viljandimaa, Liivimaa kubermang
Surmaaeg	30. aprill 1942 Kirov, NSV Liit
Teenistus	Venemaa keisririik Eesti Vabariik
Auaste	kolonel
Juhtinud	2. diviisi staabiülem
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Anna ordeni II, III ja IV klass Püha Stanislavi ordeni II ja III klass Püha Vladimiri ordeni IV klass Vabadusrist I/2 (1920)

Elulugu

Victor Mutt sündis Viljandimaal Tuhalaane vallas Sootsa taluperes, üldhariduse omandas ta koduõppel.

Teenistus Venemaa keiserlikus armees

Aastatel 1906–1909 õppis Victor Mutt Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina ^[1].

Septembris 1913 astus Victor Mutt Peterburi Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. Akadeemias sai ta õppida vaid aasta, sest algas Esimene maailmasõda ja augustis 1914 saadeti ta rindele.

Esimeses maailmasõjas teenis Mutt 180. jalaväepolgus ja tõusis nooremohvitserist rooduülemaks. 1916. aasta märtsis edutati Mutt 45. diviisi staabi vanemaks operatiivadjutandiks, sama aasta novembris aga juba XXVII armeekorpuse staabi käsundusohvitseriks ^[2].

1917. jaanuaris saadeti Mutt Nikolai Kindralstaabi Akadeemiat lõpetama ja samal kevadel ta seda tegigi. Sõjaväeline karjäär jätkus 182. diviisi staabiülemana, 1918. aasta sügisel tõusis Mutt 5. armee staabi operatiivosakonna ülemaks. Auastmelt oli ta tollal alamkapten. Sõjaväljal sai Victor Mutt kahel korral haavata, korra põrutada ja mürgistuse gaasirünnakul.

1918. aasta mais lahkus Mutt Venemaa sõjaväest ja tuli Eestisse.

Eesti Vabadussõjas

Vabadussõja alguses, käis Victor Mutt Soomes ja Rootsis, et sealt abivägesid kutsuda.

Vabadussõja ajal aga oli Victor Mutt 5. jaanuarist 1919 2. diviisi staabi operatiivjaoskonna vanemadjutant ja 23. veebruarist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni 2. diviisi staabiülem.

1919. aastal kuulus ta koos Ants Piip, Jaan Poska jt. 1919. aasta Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales 1919. aasta lõpus Eesti-poolse sõjalise eksperdina Tartu rahu konverentsil^[3].

Välisteenistuses

11. juunist 1924 nimetati Victor Mutt Välisministeeriumi Washingtoni saatkonna I sekretäri kohalt ajutiseks Eesti konsuliks New Yorki.

Arreteeriti NKVD poolt 30. juunil 1940. Mõisteti surma, hukati Kirovi vanglas.^[4]

Isiklikku

Victor Mutt oli abielus Eugenie Mutiga, kes on jätnud eesti kirjanduslukku jälje sellega, et andis Philadelphias 1930. aastal välja mahuka kogumiku enda adapteeritud ja inglise keelde tõlgitud eesti muinasjutte^[5].

Victor Muti pojad olid Viktor Mutt ja Oleg Mutt. Eesti kirjanik Mihkel Mutt on Victor Muti lapselaps.

Victor Muti vend Jakob Mutt oli Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse ülempreester.

Teosed

• Viktor Mutt, "Võru alt Jakobstadti", Tartu, 1927.