Viktor Päts

Viktor Päts (18. aprill 1906 Pärnu – 4. märts 1952 Butõrka vangla, Moskva^[1]) oli Eesti poliitik ja jurist.

Viktor Päts õppis Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi, mille lõpetas 1924. aastal^[2], seejärel lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Vironus.

Teenis 1928–1929 sundaega 4. ja 3. suurtükiväegrupis, lõpetas Sõjakooli aspirantide suurtükiväe klassi, ülendatud lipnikuks 28. novembril 1929 vanusega ülendamise päevast.

1930–1936 vandeadvokaat Johann Aronsoni abi, alates 1936 vandeadvokaat Tallinnas.

Viktor Päts oli 1931. aastal pärast Dvigateli pankrotti moodustatud AS Eesti Dvigatel nõukogu esimees^[3], AS Järvakandi Tehased, AS Tartu Pärmivabriku, Kindlustus-aktsiaselts Eesti-Lloyd ja 1939. aastal asutatud Kirjastus-OÜ Kultuurkoondis juhatuse liige.

Viktor Päts oli Rahvuskogu Esimese Koja liige 1937. aastal^[4] ja 36. valimisringkonnast valitud I Riigivolikogu liige 1938. aastast.

Viktor Päts küüditati 1940. aasta 30. juulil koos isa Konstantin Pätsi ja perekonnaga ning saadeti Baškiiri ANSV-sse Ufaasse, arreteeriti 1941. aastal ja viibis seejärel mitmes vanglas ja suri 1952. aastal Moskvas Butõrka vanglas.

Isiklikku

Viktor Päts oli Konstantin Pätsi ja Helma Wilhelmine Pätsi (sünd. Peedi) (1879–1910) poeg ja Leo Pätsi (1902–1988) vend.

Viktor Päts abiellus 20. juulil 1932 vaimuliku ja kirjaniku Jaan Lattiku tütre Helgi Alice Pätsiga (sünd. Lattik) (1911–1988), nende ühised pojad olid Matti Päts (1933–2024) ja Henn Päts (1936–1944).