Õigus surra
From Wikipedia, the free encyclopedia
Õigus surra on kogukonnas eetiline ja õigusriigis juriidiline kontseptsioon.
"Õigus elada ei tähenda kohustust elada," ütles abistatud enesetapu hagi esitaja Wolfgang Putz Saksa ülemkohtus 2020. aastal.[1][2] Eetika küsib, kas surmaõigus võib eksisteerida koos eluõigusega või mitte.
"Õigus surra" on teema, mis eristab riike üksteisest ja väljendab nende olemust. Kui riigi olemasolu mõte on oma inimeste teenimine ja see tunnustab oma kodanike eneseteostuse vabadust, siis on ka inimestel vabadus ise otsustada, kui kaua nad tahavad selles maailmas olla. Kui aga inimesed on riigi jaoks ja nad on kohustatud teenima oma kodumaad, siis otsustavad selle valitsejad, kes ja kuidas elab ning millal ja millisel viisil keegi peab surema.
Suremisõiguse probleem on suuresti põhjustatud meditsiinitehnoloogia arengust, mis võimaldab elus hoida inimkeha, millel pole teadvust ja mis ei suuda väljendada inimesele omast tahet. Enne neid meditsiinilisi edusamme lõpetas keha lihtsalt elutegevuse, kuid nüüd on see muutunud majanduslikuks küsimuseks: kes katab keha elushoidmisest tulenevad kulud?
Religioonide vaated selles küsimuses varieeruvad suuresti. Aasia päritolu usundid, nagu hinduism, džainism ja budism, tunnustavad vägivallatu enesetapu õigust paastumise kaudu (Prayopavesa, Santhara). Sintoism tunnustab ka au kaitsmise nimel tehtud enesetappu (Harakiri). Katoliiklik ja ortodoksne kristlus peavad enesetappu patuks, mis on andestamatu, mistõttu ei tohi sellise lahenduse valinud inimesi matta nende surnuaedadesse.