From Wikipedia, the free encyclopedia
Eberhard Konrad Roman Vogdt (27. juuli (vkj 14. juuli) 1902 Kohatu mõis, Sipa vald, Kullamaa kihelkond, Läänemaa [1] – 9. veebruar 1964 Oberaula, Hesseni liidumaa, Lääne-Saksamaa) oli Eesti purjetaja, olümpiamängude medalist ja advokaat.
Isikuandmed | ||||
---|---|---|---|---|
Riik | Eesti | |||
Sünniaeg | 27. juuli 1902 | |||
Sünnikoht | Kohatu mõis, Sipa vald, Kullamaa kihelkond, Läänemaa | |||
Surmaaeg | 23. november 1964 | |||
Surmakoht | Oberaula, Hesseni liidumaa, Lääne-Saksamaa | |||
Medalid | ||||
|
Ta kuulus 1928. aasta suveolümpiamängudel Amsterdamis 6 m purjejahtide klassis pronksmedali võitnud Eesti meeskonna Tutti V koosseisu.
1901. aastal ostis Tallinna kodanik Johan Eberhard (John) Vogdt (1877–1928) 65 000 rubla eest Röderich von Hueckilt Kohatu mõisa ja ka Kohatu kõrvalmõisa Kütke ning kolis koos värske abikaasa Johanna Elwine Mariega (neiupõlvenimi Pfaff) mõisa härrastemajja. Sündisid lapsed: olümpiakangelane Eberhard Konrad Roman, Siegfried Emil, Käthe Dagmar ja Hedwig Klara. 1916. aastal kinkis John Vogdt Kohatu ja Kütke Gerhard von Hueckile ning pere asus elama Tallinna. Pereisa suri 14. augustil 1928 Tallinnas 50 aastaselt, olles mõned päevad varem teada saanud, et tema poeg on võitnud olümpiapronksi (sellest uudisest kirjutati Eesti ajalehtedes 11. augustil). [1]
Ta lõpetas 1921 Tallinna Toomkooli ja 1926 juristina (1921–1922 õppis kaubandust) Tartu Ülikooli majandus-õigusteaduskonna. Ta kuulus üliõpilaskorporatsiooni Estonia. [2]
Ta oli 1927 kindlustusseltsi "Polaris" juriskonsult, 1927–1934 vandeadvokaat Gerhard Kressi abi, 1934–1935 ilma patroonita vandeadvokaadi abi, 1935–1936 A. von Nottbecki abi, 1936–1939 vandeadvokaat Tallinnas. [2] Ta oli nn Fahle suvemõisa (Tallinn, Narva mnt 81; 1994. aastast paikneb hoones Kaitseliidu Tallinna maleva staap) omanik kuni II maailmasõjani. [3]
1939. aastal lahkus Eberhard Vogdt Saksamaale, kus töötas 1940–1945 Ilmenau paberivabriku administratsiooni juhatajana. 1945. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, oli lühikest aega liitlaste sõjavangilaagris. 1945 asus ta elama Oberaulasse, kus 9. veebruaril 1964 ka suri. [2]
Eberhard Vogdti tädi Emma Louise abikaasa, suurtööstur Emil Fahle (1875–1929) tellis 1926. aastal kiiljahi Tutti V (olid ka Tutti I–IV; Tutti oli E. Fahle tütre Gertrudi hellitusnimi) Rootsist kuulsa jahtlaevade disaineri Gustaf Estlanderi firmast, purjed ostis Inglismaalt. Fahle komplekteeris ise ka meeskonna, kattis kõik kulud ja saatis oma jahi Tutti V Amsterdami olümpiamängudele – olles seega Eesti esimene olümpiasponsor. Peale Vogdti kuulusid meeskonda veel roolija Nikolai Vekšin, William von Wirén ning vennad Georg ja Andreas Faehlmann, varuna oli üles antud perekonnanime Lehbert kandev mees, kes elas Amsterdamis, jahi eest kandis hoolt palgaline madrus Andrei Tšutšelov. Eelnevalt võisteldi purjeka testimise ja kokkuharjutamise eesmärgil Tallinna Purjenädalal ning Soomes ja Rootsis, kus saavutati häid kohti – see andis lootust, et ka olümpial ollakse löögihoos.
1930. aastal ostis Tutti V Rootsi purjetaja Sven Salén, jaht sai nimeks MayBe II ning sellega võitsid ka rootslased olümpiapronksi (1936 Berliin). [4]
Olümpiaregatil osales 13 jahti (Norra – meeskonnas ka tulevane kuningas Olav V, Taani, Eesti, USA, Rootsi, Belgia, Hispaania, Holland, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Portugal ja Ungari). Tutti V sai esimestes sõitudes 6., 6., 2. ja 3. koha ning kindlustas õiguse osaleda lõppvõistlusel. Pärast puhkepäeva, 5. võistluspäeval, tuli Tutti V esimeseks. Nikolai Vekšini memuaaridest võib lugeda, et aplaus kestis vähemalt pool tundi. 6. päeval tuli meie meeskond kolmandale kohale, võitis Taani ja tõusis medalikonkurentsi. Viimane võistluspäev pidi otsustama hõbe- ja pronksmedali saatuse – Norral oli olümpiakuld juba taskus. Ka selle sõidu võitsid taanlased ja tõusid hõbedale, Eestile pronksmedal. 22. augustil jõudis Tutti V (vennad Faehlmannid ja Vogdt lahkusid 12.08. Amsterdamist rongiga) Tallinna tagasi ning kuus päeva hiljem toimus Eestimaa Merejahtklubis jahi ja meeskonna auks pidulik vastuvõtt. [5]
Purjetamise võistkondlikul alal, nagu seda oli ka 6 m jahtide võistlus, anti 1928. aasta olümpiamängudel igale esikolmikusse tulnud riigile välja üks medal, kõik meeskonnaliikmed said diplomi. 2005. aastal tuli Eestisse Emil Fahle pojapoeg Sven Fahle, kaasas hõbekandik, mille peal olümpiapronks (näha medali revers), Eesti Olümpiakomitee tollane märk, Eestimaa Merejahtklubi (E. S. Y. C. – Estländischer See Yacht Club) märk ja Amsterdami olümpiamängude rinnamärk ning saksakeelne graveering "Ihrem verehrten Jachteigner Emil Fahle in dankbarer Erinnerung an die Olympiade in Amsterdam 1928. Die Mannschaft der Tutti V: N. Wekschin, W. v. Wiren, G. Faehlmann, A. Faehlmann, E. Vogdt.“ (Austatud jahiomanikule Emil Fahlele tänulikkusega mälestuseks 1928. a Amsterdami olümpiamänudel. Tutti V meeskonna liikmed ...) – nii otsustasid mehed selle ainsa medali kinkida neid Amsterdami saatnud ja kõik kulud katnud jahiomanikule Emil Fahlele. Sven Fahle annetas selle uhke kandiku aga Eesti Jahtklubide Liidule. [4]
16. juulil 2022 avati Kohatu külas (Märjamaa vald) MTÜ Spordiajaloo Klubi Alfred ning Kohatu ja Männiku külaelu arendamise MTÜ eestvedamisel mälestuskivi. [6]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.