From Wikipedia, the free encyclopedia
Esimene Tšetšeenia sõda oli Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline relvakonflikt, mis kestis 1994. aasta detsembrist 1996. aasta augusti lõpuni.
Esimene Tšetšeenia sõda | |||
---|---|---|---|
Allalastud Vene Mi-8 Groznõi lähedal, detsember 1994 | |||
Toimumisaeg |
11. detsember 1994 – 31. august 1996 (1 aasta, 264 päeva) | ||
Toimumiskoht | alad Inguššias, Stavropoli krais ja Dagestanis | ||
Tulemus | Tšetšeeni iseseisvuslaste võit | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Jõudude suurus | |||
| |||
Kaotused | |||
|
6. septembril 1991 tungisid Džohhar Dudajevi juhitud Tšetšeeni Rahvakongressi liikmed Tšetšeeni-Inguši ANSV Ülemnõukogu istungile eesmärgiga välja kuulutada iseseisvus. Intsidendis hukkus kohaliku kommunistliku partei juht Vitali Kutsenko, kes kas tõugati esimese korruse aknast alla või kukkus põgenemisel. See põhjustas Tšetšeeni-Inguši Autonoomse Vabariigi valitsuse laialisaatmise.[5][6][7]
Järgneval kuul kuulutas Dudajev välja Tšetšeenia iseseisvuse ja ta valiti Tšetšeenia esimeseks presidendiks. Riik nimetati Itškeeria Tšetšeeni Vabariigiks ja kuulutati Venemaast täiesti sõltumatuks.
Aastal 1992 kirjutasid tšetšeenide ja ingušide juhid alla kokkuleppele, millega Tšetšeeni-Inguši Autonoomse Vabariigi ala jagati kaheks, nii et Inguššia läks Venemaa koosseisu ja Tšetšeenia jäi iseseisvaks.
Aastatel 1991–1994 lahkus Tšetšeeniast kümneid tuhandeid inimesi (peamiselt venelased, ukrainlased, armeenlased).[8] Kuna suur osa venelastest insenere ja töölisi lahkus, hakkas Itškeeria majandus alla käima. See tekitas rahulolematuse Tšetšeenias endas ja andis võimaluse siseopositsiooni tugevnemiseks. Kogu vabariigis kujunes välja kriminogeenne olukord, bandiitlike rünnakute ohvriks langesid eriti mittetšetšeeni rahvusest elanikud. On väidetud[viide?], et toimus natsionalistlikest kirgedest motiveeritud venelastevastane genotsiid, teiste sõnul[viide?] langes venelasi ohvriks eelkõige nö eikellegimaal, mida ei kontrollinud ükski riiklik üksus.
Dudajevi pooldajate ja vastaste võimuvõitlus muutus aina ägedamaks. 1992. aasta märtsis tegi opositsioon riigipöördekatse, mis jõuga maha suruti. Sellele järgnes Dudajevi presidendivolituste suurendamine ja 1993. aasta juunis parlamendi laialisaatmine, vältimaks umbusaldushääletuse toimumist.
Vaidlused võimuküsimuste üle viisid 1993. aastal suurema relvastatud konfliktini, mis kuni 1994. aasta suveni oli kohaliku iseloomuga. Järjekordse riigipöördekatse järel 1993. aasta detsembris koondus opositsioon ühtseks jõuks Tšetšeenia ajutise nõukogu nime all. Abi saamiseks pöörduti Moskva poole. Kreml asuski Umar Avturhanovi juhitud opositsioonijõudude selja taha. Dudajevi vastased ei vaidlustanud Tšetšeenia iseseisvumist. Probleemiks oli Dudajevi isik, tema valitsemisstiil ja sellest tingitud suured sisepoliitilised erimeelsused.
Moskva varustas opositsioonijõude varjatult raha, relvade ja palgasõduritega. Venemaa lõpetas kõik tsiviillennud Groznõisse ning kehtestas õhujõudude ja piirivalve abil Tšetšeeniale blokaadi. Sellele järgnesid markeerimata vene lennukite lahinglennud Tšetšeenia õhuruumis.
1994. aasta augustis alustasid opositsioonijõud Moskva raha ja relvade toetusel suuremõõdulist Groznõi blokaadi, kuid Dudajev suutis selle nurjata. Tõsisemad kokkupõrked opositsiooniga algasid novembris. Moskva toetus opositsioonile kasvas märgatavalt kuid tulemusi see ei toonud. 26. novembril alanud Groznõi vallutamise üritus lõppes ründajatele täieliku fiaskoga. Dudajevi valitsust ei õnnestunud kukutada. Kreml eitas esialgu igasugust Venemaa osalust, kuid sattus piinlikku olukorda, kui Dudajevi jõududel õnnestus tabada ligi 20 Vene armee sõdurit ja 50 Venemaa kodanikku, kes olid palgatud FSK (hilisem FSB) poolt võitlema Tšetšeenia ajutise nõukogu eest.[9]
Kuna Venemaa püüded Dudajevi valitsuse eemaldamiseks opositsiooni kätega ei olnud vilja kandnud, siis muutus nende sekkumine konflikti üha nähtavamaks. Alates 1. detsembrist pommitasid Vene lennukid avalikult Tšetšeeniat. 11. detsembril 1994, viis päeva pärast Dudajevi ja Venemaa kaitseministri Pavel Gratšovi kohtumist, kus lepiti kokku "edasise jõu kasutamise vältimises", sisenesid Vene väed Tšetšeeniasse, et taastada põhiseaduslik kord ja säilitada Venemaa territoriaalne terviklikkus.
Gratšov kelkis, et Dudajevi kukutamiseks kulub paar tundi ja üks õhudessantpolk, ning ennustas, et sellest tuleb "veretu välksõda, mis ei kesta kauem kui 20. detsembrini".
11. detsembril alustasid Vene maaväed kolmesuunalist rünnakut Groznõi suunas. Rünnak peatati ajutiselt Vene maavägede ülema asetäitja Eduard Vorobjovi poolt, kes läks protesti märgiks erru. Vorobjovi sõnul oli armee saatmine "oma rahva" vastu kuritegelik.[10]
Paljud teised Venemaa sõjaväelased ja valitsuse liikmed olid samuti sõja vastu. Jeltsini nõunik rahvusküsimustes, Emil Pain, ja Venemaa asekaitseminister kindral Boris Gromov (Afganistani sõja veteran) astusid samuti protesti märgiks tagasi. Enam kui 800 elukutselist sõdurit ja ohvitseri keeldusid sõjast osa võtmast, nendest 83 mõistis sõjakohus süüdi ja ülejäänud saadeti erru. Hiljem keeldus kindral Lev Rohlin talle sõjaliste teenete eest antud Venemaa kangelase aunimetusest.
Tšetšeenia õhujõud (ka tsiviillennukid) hävitati Vene õhulöökidega täielikult rünnaku esimeste tundide jooksul. Umbes 500 võitlejat Dudajevi relvajõududest võttis vastu Jeltsini poolt välja kuulutatud amnestia. Sellegipoolest oli Jeltsini valitsuse lootus kiirest rünnakust ja Dudajevi peatsest kukutamisest ekslik. Venemaa leidis end peagi sandist olukorrast. Vene vägede moraal oli juba algusest peale madal. Nad olid halvasti ette valmistatud ega saanud päris hästi aru, miks neid üldse Tšetšeeniasse saadeti. Mõned Vene väeüksused keeldusid edasi liikumast, vahel saboteeriti omaenda tehnikat.
Inguššias peatasid tsiviilisikutest protestijad läänepoolse kolonni edasiliikumise, süüdates 30 sõjaväesõidukit põlema. Samal ajal deserteerus umbes 70 ajateenijat. Põhja-suunalise kolonni peatas Dolinski juures ootamatu tšetšeenide vastupanu, mis tõi kaasa Vene vägede esimesed tõsised kaotused.[10]
Jeltsin käskis armeel tegutseda vaoshoitult kuid selleks puudus armeel vastav ettevalmistus. Tsiviilohvrite arv kasvas kiiresti. See põhjustas vaenulikkuse tõusu Vene vägede vastu ka nende tšetšeenide hulgas, kes algselt olid Dudajevi kukutamist pooldanud. Probleeme põhjustas ka kaadrisõjaväelaste asemel ajateenijate kasutamine. Tšetšeeni võitlejate mobiilsed üksused põhjustasid halvasti ettevalmistatud ja demoraliseerunud Vene vägedele suuri kaotusi. Vene väejuhatuse valitud vaippommitamise taktika ja hoolimatud raketirünnakud nõudsid tšetšeeni ja vene tsiviilelanikkonna hulgas tohutuid ohvreid.
29. detsembril õnnestus Vene vägedel oma kontrolli alla võtta Groznõi sõjaväelennuväli ja tagasi tõrjuda tšetšeenide vasturünnak. Järgmiseks eesmärgiks oli Groznõi linn. Venelaste lähenemine pealinnale sundis tšetšeene oma jõude linna koondama ja kaitsepositsioone sisse võtma.
Venelaste poolt ümber piiratud Groznõis hukkus nädal aega kestnud õhurünnakute ja suurtükitule tagajärjel tuhandeid tsiviilisikuid. Tegemist oli Euroopa suurima pommitamiskampaaniaga alates Dresdeni pommitamisest.[11] Esimene rünnak 1995. aasta aastavahetusel lõppes venelaste suure lüüasaamisega. Langenute hulgaks hinnatakse 1000–2000 vene sõdurit, enamasti noored ja segaduses ajateenijad. Groznõi raudteejaama lähistel võidelnud 131. motoriseeritud laskurbrigaad Maikop hävitati täielikult.[10] Vaatamata esialgsele ebaedule õnnestus venelastel suurte kaotuste hinnaga linn siiski vallutada.
7. jaanuaril 1995 langes miinipilduja tulest vene kindralmajor Viktor Vorobjov, saades nii esimeseks pikas kindralite reas, kes Tšetšeenias hukkusid. 19. jaanuaril vallutasid Vene väed Tšetšeenia presidendipalee. Tšetšeeni võitlejad taandusid positsioonidelt kesklinnas pärast kolm nädalat kestnud võitlusi. Lahingud linna lõunaosas kestsid kuni 1995. aasta 6. märtsini.
President Jeltsini inimõiguste nõuniku Sergei Kovaljovi hinnangul hukkus sõjas esimese viie nädalaga 27 000 tsiviilisikut. Vene ajaloolase ja kindrali Dmitri Volkogonovi sõnul hukkus Groznõi pommitamises ligi 35 000 tsiviilisikut, sh 5000 last; enamik hukkunutest olid vene rahvusest. Groznõi lahingu militaarkaotused ei ole teada, kuid venelased on tunnistanud vähemalt 2000 sõduri tapmist või kadunuks jäämist.[9]
Groznõi veresaun sai valju kriitikat nii Venemaal kui ka mujal maailmas. OSCE vaatlejad kirjeldasid nähtut kui "kujutlematut katastroofi". Nõukogude Liidu endine juht Mihhail Gorbatšov nimetas sõda "häbiväärseks veriseks seikluseks" ja Saksamaa kantsler Helmut Kohl "täielikuks hullumeelsuseks".[12]
Groznõi langemise järel haarasid venelased aeglaselt, kuid järjekindlalt oma kontrolli alla Tšetšeenia tasandikud ning liikusid edasi mägedesse. 7.–8. aprillil korraldasid OMON ja föderaalväed Samaški küla hõivamisel sõja ühe kurikuulsama veresauna, tappes vähemalt 103 tsiviilisikut (sh 15 naist ja last).[13]
15. aprillil alustasid venelased mägedes kogu rinde ulatuses suuremõõtmelist pealetungi, liikudes edasi 200–300 masinast koosnevates kolonnides.[14] Tšetšeeni võitlejad olid Arguni linna kaitsel, viies algul oma väejuhatuse peastaabi ümberpiiratud Šalisse. Sealt suruti tšetšeenid peagi välja. Peastaap viidi üle Seržen-Jurti ja hiljem Šamil Bassajevi sünnipaika Vedenosse. Tšetšeenia suuruselt teine linn Gudermess anti käest lahinguta, kuid Šatoi küla kaitsel asusid Ruslan Gelajevi juhitud mehed. Lõpuks taganesid tšetšeenid Vedeno lähistelt Benoisse.[15]
Ameerika Ühendriikide armee raporti kohaselt olid venelaste kaotused 1995. aasta jaanuari ja juuni vahelisel perioodil, mil vallutati enamus Tšetšeenia territooriumist, ligikaudu 2800 tapetut, 10 000 haavatut ja üle 500 kadumajäänu või vangilangenu.[16]
Sõja jätkudes võtsid separatistid mitmel korral palju pantvange, üritades nõnda mõjutada Venemaa avalikku arvamust ja võimulolijaid. 1995. aasta juunis võttis Šamil Bassajevi juhitud võitlejate rühm (kellest mõned hiljem Venemaal terrorismis süüdi mõisteti) Budjonnovski haiglas pantvangi üle 1500 inimese. Bassajevi ja Venemaa peaministri Viktor Tšernomõrdini läbirääkimiste tulemusel sõlmiti relvarahu, kuid enne seda oli umbes 120 vene tsiviilisikut juba hukkunud. Hukkumiste taga oli Venemaa föderaalvägede robustne taktika. Pärast seda olevat peaminister Tšernomõrdin öelnud hiljem kuulsaks saanud lause: "Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati" («Хотели как лучше, а получилось как всегда»).[17]
Budjonnovski sündmused põhjustasid Vene sõjategevuse ajutise seiskumise, andes sellega tšetšeenidele aega jõude koondada. Täiemõõduline sõda oli paljud algul Dudajevi vastased tšetšeenid tema toetajate vägedesse toonud. Tuhanded vabatahtlikud liitusid võitlejate rühmadega. Kaitseks föderaalvägede eest moodustati kohalikke kodukaitse üksuseid, mille jõud ulatusid 1995. aasta lõpuks 5000–6000 relvastatud meheni. Tšetšeeni väejuhatuse andmetel ulatusid nende kogujõud (sh reservid) 10 000 – 12 000 võitlejani. ÜRO andmetel oli tšetšeeni jõudude hulgas palju lapssõdureid (mõni alles 11-aastane), sh tüdrukuid.[18]
Mida väiksemaks nende kontrollitud territoorium jäi, seda enam hakkasid tšetšeenid kasutama selliseid klassikalisi sissisõja meetodeid nagu lõksude seadmine, vaenlase kontrollitud territooriumil teede mineerimine ja improviseeritud lõhkeseadeldiste kasutamine. Samuti kasutati edukalt kombinatsiooni mineerimisest ja varitsusest.
1995. aasta sügisel sai föderaalvägede ülem kindral Anatoli Romanov Groznõis pommiplahvatuses raskelt haavata ja jäi halvatuks. Rünnaku korraldamise kahtlus langes Vene vägede allumatutele elementidele, kuna see purustas püsiva relvarahu lootused, mis olid tekkinud kindral Romanovi ja tšetšeenide staabiülema Aslan Mashadovi usalduslikul suhtlemisel.[19] Augustis olid nad käinud Lõuna-Tšetšeenias Vene vangide vabastamiseks kohalikke väejuhte veenmas.[20]
1996. aasta veebruaris avasid föderaalväed ja venemeelsed tšetšeenid Groznõis tule iseseisvust toetava rahumeelse rahva demonstratsiooni pihta. Kümnetest tuhandetest inimestest mitmed surid.[21] Kaks päeva hiljem lammutati Tšetšeenia iseseisvuse sümboliks olnud presidendipalee varemed.
Pärast esialgset 1994.–1995. aasta kampaaniat, mis lõppes Groznõi lahinguga, püüdsid Venemaa föderaalväed oma kontrolli alla haarata Tšetšeenia mägismaad. Vaatamata Vene vägede suurearvulisele ülekaalule nii elavjõus kui ka relvastuses, ei õnnestunud neil oma eesmärki saavutada. Tšetšeeni võitlejate visa vastuhakk mägedes ja sealt lähtuvad pidevad reidid tasandikele demoraliseerisid Vene vägesid ning muutsid Venemaa avaliku arvamuse ülekaalukalt sõjavastaseks. Boriss Jeltsini valitsus kuulutas 1996. aastal välja vaherahu ja sõlmis järgmisel aastal rahulepingu. Pärast Hassavjurti rahulepingu sõlmimist lahkusid lüüasaanud Vene väed Tšetšeeniast.
Sõja tsiviilohvrite arvuks loetakse 30 000 – 100 000 tapetut ja üle 200 000 haavatu. Üle 500 000 inimese põgenes sõjategevuse eest, jättes kogu Tšetšeenias mitmed linnad ja külad varemeisse.[22]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.