Fritz Haber
From Wikipedia, the free encyclopedia
Fritz Haber (saksa hääldus: ˈhaːbɐ; 9. detsember 1868 – 29. jaanuar 1934) oli saksa keemik, kes sai 1918. aastal Haberi-Boschi protsessi väljatöötamise eest Nobeli keemiaauhinna.
Fritz Haber | |
---|---|
Fritz Haber, 1919 | |
Sündinud |
9. detsember 1868 Breslau, Preisi kuningriik[1] (praegu Wrocław, Poola) |
Surnud |
29. jaanuar 1934 (65-aastaselt) Basel, Šveits |
Rahvus | Sakslane[2][3] |
Alma mater |
Heidelbergi Ülikool Berliini Humboldti Ülikool Berliini Tehnikaülikool |
Abikaasa |
Clara Immerwahr, Charlotte Nathan |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | füüsikaline keemia |
Töökohad | Karlsruhe Tehnoloogia Instituut |
Tuntumad tööd |
Haberi protsess Borni-Haberi tsükkel väetis Haberi-Weissi reaktsioon keemiarelv teine Ieperi lahing Lõhkeaine |
Doktoritöö juhendaja | Carl Theodore Liebermann |
Tunnustus |
Raudrist (1915) Nobeli keemiaauhind (1918) Rahvusliku teaduste akadeemia välisliige (1932) Rumfordi medal (1932) |
Haberi-Boschi protsessi kasutatakse tööstuslikult gaasilisest lämmastikust ja vesinikgaasist ammoniaagi sünteesiks. See protsess on väga oluline, kuna võimaldab tööstuslikku väetiste ja lõhkeainete tootmist. Protsessi abil loodud lämmastikväetiste abil toodetakse toiduaineid, millest toitub tänapäeval pool maailma elanikkonnast. [4]
Haber töötas koos Max Borniga välja ka Borni-Haberi tsükli, mis võimaldab hinnata ioonse tahkise võre energiat.
Haberit peetakse ka keemiasõja ehk keemiarelvade kasutamise teerajajaks. Haber töötas kloori ja teiste mürgiste gaaside relvadena kasutamise kallal Esimese maailmasõja ajal ning eriti teises Ieperi lahingus.