Horvaatia
Kagu-Euroopa vabariik From Wikipedia, the free encyclopedia
Horvaatia (horvaadi keeles Hrvatska) on riik Euroopas Balkani poolsaare loodeosas. Horvaadid ise peavad oma maad mitte Balkanile, vaid Kesk-Euroopasse kuuluvaks.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2019) |
|
Horvaatia Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | Lijepa naša domovino | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Zagreb | ||
| Pindala |
56 594 km² [1]  | ||
| Riigikeel | horvaadi keel | ||
| Rahvaarv |
3 871 833 (2021)[2] | ||
| Rahvastikutihedus | 68,4 in/km² | ||
| President | Zoran Milanović | ||
| Peaminister | Andrej Plenković | ||
| Iseseisvus | 25. juuni 1991 | ||
| SKT |
54,849 mld $ (2017)[3] | ||
| SKT elaniku kohta |
13 386 $ (2017)[4] | ||
| Valuuta | euro (EUR) | ||
| Ajavöönd | Kesk-Euroopa aeg | ||
| Tippdomeen | .hr | ||
| ROK-i kood | CRO | ||
| Telefonikood | 385 | ||
Horvaatia eraldus ja iseseisvus Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist Horvaatia iseseisvussõja (1991–1995) tulemusel. 1. juulist 2013 on Horvaatia Euroopa Liidu liige, alates 1. jaanuarist 2023 euroala ja Schengeni viisaruumi liige.[5]
Horvaatia pealinn on Zagreb.
Horvaatia valitsusvormiks on parlamentaarne vabariik.
Pikemalt artiklis Horvaatia peaministrite loend
Haldusjaotus
Horvaatia on jaotatud 20 maakonnaks, pealinn on Zagreb.
- Zagrebi maakond (Zagrebačka županija)
- Krapina-Zagorje maakond (Krapinsko-zagorska županija)
- Sisaki-Moslavina maakond (Sisačko-moslavačka županija)
- Karlovaci maakond (Karlovačka županija)
- Varaždini maakond (Varaždinska županija)
- Koprivnica-Križevci maakond (Koprivničko-križevačka županija)
- Bjelovari-Bilo gora maakond (Bjelovarsko-bilogorska županija)
- Primorje-Gora maakond (Primorsko-goranska županija)
- Lika-Senji maakond (Ličko-senjska županija)
- Virovitica-Podravina maakond (Virovitičko-podravska županija)
- Požega-Slavoonia maakond (Požeško-slavonska županija)
- Brodi-Posavina maakond (Brodsko-posavska županija)
- Zadari maakond (Zadarska županija)
- Osijeki-Baranja maakond (Osječko-baranjska županija)
- Šibeniki-Knini maakond (Šibensko-kninska županija)
- Vukovari-Srijemi maakond (Vukovarsko-srijemska županija)
- Spliti-Dalmaatsia maakond (Splitsko-dalmatinska županija)
- Istra maakond (Istarska županija)
- Dubrovniki-Neretva maakond (Dubrovačko-neretvanska županija)
- Međimurje maakond (Međimurska županija)
Horvaatia on bumerangikujuline ligi tuhandele kilomeetrile välja venitatud maa, mis ulatub Dalmaatsia rannikutest üle Dinaari mägede kuni Doonauni, mistõttu maastikutüübid on väga erinevad ja mitmekesised, paljus ka ainulaadsed. See on Euroopa kõige jugade rohkem piirkond ning karsti laialdase esinemise tõttu on rohkesti keerukaid koopaid. Nendest 49 on sügavamad kui 250 m, 14 rohkem kui 500 m ja kolm koguni üle 1000 m sügavused.
Üks kuulsamaid looduspiirkondi on Plitvice oma 16 järvega ja nende vahele jäävate värviküllaste jugadega, mille toonid varieeruvad erinevatest sinistest ja hallidest kuni mitmesuguste rohelisteni.
Kuna Dinara aheliku kõrgeim tipp (Veliki) Troglav (1913 m) jääb vaid 1,5 km üle piiri Bosnia ja Hertsegoviinaga, siis on maa kõrgeim tipp, müütilise inimpea kujuline Dinara, (1831 m) samas piirkonnas, eelmisest vaid 15–20 km loodes. Enamik mägesid ja lavasid ulatub 1000–1600 meetrini. Märkimisväärsed tipud on Sveti Jure (1762 m) Makarska rannikuküla lähedal Biokovo ahelikus ja Vaganski vrh (1758 m) karstinähtuste poolest kuulsas Velebiti ahelikus, samuti vahetult rannikul. Riigi põhjaosas on silmapaistvamaks tipuks Mali Raginac (1699 m). Seega on noorim Euroopa Liidu liige (1. juulist 2013) Horvaatia uute piiride kindlaksmääramisega oma varasemad kõrgemad tipud kaotanud.
Aadria mere rannikul on ligi 1200 rannajoonega paralleelset suuremat või väiksemat saart, mis meenutavad uppunud mäeahelikke. Omamoodi saarena võib vaadelda ka rannikulõiku kuulsa Dubrovnikiga, kuna maa põhialadega sellel kokkupuude puudub, sest vahepeal on jupike Hertsegoviina rannikut. Horvaatia suurimad saared on Krk ja Cres.
Horvaatia suurimad poolsaared on Aadria merre ulatuvad Istria (jagatud Horvaatia, Sloveenia ja Itaalia vahel) ja Pelješac.
Rahvastiku enamiku moodustasid 2001. aastal horvaadid (89,6%). Muud tähtsamad etnilised rühmad on serblased (4,5%), bosnialased, ungarlased, sloveenid, tšehhid ja mustlased. Riigi suuremad linnad on Zagreb, Split, Rijeka ja Osijek.
Horvaatiast kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja Plitvice järvede rahvuspark ja Eufrazijeva basiilika episkoopiline kompleks Porečis, Trogiri ajalooline linn, Spliti ajalooline kompleks koos Diocletanuse (Dioklecijanova) paleega, Dubrovniki vanalinn, Stari Gradi tasandik Hvari saarel ja Püha Jakobi katedraal Šibenikis.
- Pikemalt artiklis Horvaatia ajalugu
1990. ja 1991. aasta
1990. aastal toimusid Horvaatias vabad valimised ja Franjo Tudiman Horvaadi Demokraatlikust Parteist võitis üsna kergelt vana Kommunistlikku parteid.
22. detsembril 1990 avaldati uus Horvaatia põhiseadus. Sellega koos muutusid Horvaatias elavad serblased vähemusrahvuseks. Uues põhiseaduses ei olnud kirjas vähemusrahvuste õigusi – riigiametitest lasti lahti massiliselt serblasi. 600 000 inimese suurune serblaste kogukond hakkas autonoomiat nõudma. Kui Horvaatia kuulutas 25. juunil 1991 välja iseseisvuse, nõudis ka Serbia Kraijna piiriäärne kogukond iseseisvust Horvaatiast.
Puhkes suur vastasseis, võitlemine (Kraijna asub Splitist natuke põhja pool) Krajinas, Baranjas (Osijeki–Drava jõel) ja Slavoonias (Doonaust läänes). 180 000-liikmeline, 2000 tankiga Jugoslaavia Rahvaarmee, mida juhtisid Serbia kommunistid, hakkas ise nõudma õigusi ja vabadusi serbia rahvale ning etnilise diskrimineerimise lõpetamist.
Nende kolme kuu jooksul, mis järgnesid 25. juunile, langes veerand horvaatidest Serbia sõjaväe ja föderaalvägede kätte. Septembris käskis Horvaadi Vabariigi valitsus luua blokaad 32 föderaalsõjaväe üksusest – see tõstis üldist moraali ja tõi kohale selle sõjalise varustuse, mida selles situatsioonis tarvis oli. Vastukäiguks blokeeris Jugoslaavia sõjalaevastik Aadria mere ranniku ja ründasid strateegilise tähtsusega Vukovari linna Doonau kaldal.
1991. aasta oktoobri alguses liikusid jugode föderaalarmee ja Montenegro Tsernogooria sõjavägi Dubrovniki vastu, et protesteerida kestva blokaadi vastu nende garnisonide ümber Horvaatias. 7. oktoobril suunati presidendipaleele Zagrebis raketirünnak, püüdes sooritada atentaati president Tudjimanile. Kangelaslik Vukovari linn langes lõpuks 19. novembril, kui Jugoslaavia armee lõpetas verise 3 kuu pikkuse piiramise, kus oli osalenud 600 tanki ja 30 000 sõdurit. Horvaatias toimunud kuuekuulise sõdimise jooksul suri 10 000 inimest, sajad tuhanded põgenesid mujale ja kümned tuhanded eluruumid purustati tahtlikult.
1992. ja 1993. aasta
Pärast seda, kui Horvaadi parlament tegi oma põhiseadusse muudatuse, mis lubas kaitsta vähemusi ja nende õigusi, tunnustas Euroopa Liit eelkõige Saksamaa pealekäimise tulemusena Horvaadi Vabariiki 1992. aasta jaanuaris. Kolm kuud hiljem tegi seda ka USA ja 1992. aasta mais võeti Horvaatia ÜRO täisliikmeks.
1993. aasta jaanuaris ründas Horvaadi armee ootamatult serblasi Kraijnas, surudes neid mõnes kohas tagasi isegi 24 kilomeetrit, saades nii oma kontrolli alla mõned strateeglilised punktid. Kraijna serblased vandusid, et nad ei allu kunagi Zagrebile ja 1993. aasta juunis hääletasid nad üksmeelselt selle poolt, et liituda Bosnia serblastega ja lõppkokkuvõttes Suure Serbiaga.
Isehakanud Kraina Serbia Vabariik pidas 1993. aasta detsembris ka valimisi, aga ükski rahvusvaheline üksus või riik neid ei tunnistanud. Jätkuv "etniline puhastamine" jättis vaid 900 horvaati Krainasse – algselt oli neid 44 000.
1995
Maailma üldsus hakkas tõsisemalt jälgima jubedaid sündmusi Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaadi valitsus leidis võimaluse, et hakata vaikselt koguma väljastpoolt riiki vägesid.
- 1. mail 1995 sisenes horvaadi armee ja politsei Lääne-Slavooniasse, Zagrebist idas, ning võttis võimu. Kui horvaadid seal võimu kindlustasid, põgenes 15 000 serblast, olenemata sellest, et horvaadid lubasid, et kättemaksu ei tule. Belgradi vaikimine pärast seda aktsiooni oli tõestuseks sellele, et Kraijna serblased olid ülejäänud Jugode toetuse kaotanud. See julgustas horvaate edasi tungima.
- 4. augusti varahommikul 1995 tungisid horvaadid kallale mässajatest serblaste pealinnale Kninile. Kuna serblasi oli poole vähem põgenesid nad Põhja-Bosniasse, võttes kaasa 150 000 tsiviilisikut, kelle juured Krajinas ulatusid sajandite taha. Sõjaline operatsioon kestis päevi, kuid sellele järgnes mitu kuud terrorit. Kõikjal rüüstati ja põletati serblaste maju, rünnati üksikuid vanaldasi serblasi – justkui kindlustades, et see rahvastiku vahetus oleks ikka püsiva iseloomuga.
- 1995. aasta detsembris kirjutati Pariisis alla Daytoni lepingule, mis tunnistas Horvaatia traditsioonilisi piire ja Horvaatiale Slavoonia tagastamist – see tagastamine toimus tegelikult 1998.
Ehkki stabiilsus oli taastatud, oli selle leppe üks põhipunkte veel see, et lubatakse Horvaatiasse tagasi tulla serblastest põgenikel. Elumajad, kohalik tööstus ja põllumajandus Kraijnas ja Slavoonias olid sõjas tõsiselt kannatada saanud, ning see tegi serblaste tagasiasumise tõeliselt kulukaks. Ning ehkki serblastest põgenikud, kes tagasi tulid, kohtusid suure bürokraatiarägastikuga, andis Horvaadi valitsus pikapeale rahvusvahelisele üldsusele ja selle nõudmistele alla.
2009–2023
1. aprillil 2009 sai Horvaatia NATO täisliikmeks. Euroopa Liitu võeti Horvaatia vastu 1. juulil 2013.
1. jaanuaril 2023 tuli Horvaatias käibele euro, mis vahetas välja kuna. Lisaks liitus Horvaatia ka Schengeni viisaruumiga.[6][7]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
