Lojaalse koostöö kohustus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lojaalse koostöö kohustus (inglise keeles sincere cooperation või loyal cooperation) on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, mis reguleerib liidu liikmesriikide ja institutsioonide vahelist koostööd.[1]
Liikmesriigid on andnud Euroopa Liidule volituse teostada teatud määral oma riigile kuuluvat suveräänsust. Ühinedes ELiga on nad võtnud kohustuse järgida Euroopa õiguse üldpõhimõtteid ja austada kogu liidule ning selle liikmesriikidele olulisi printsiipe. Üks selliseid ELi aluspõhimõtteid lojaalsuspõhimõte, mida liikmesriigid peavad järgima[2] ning see seob tugevalt omavahel kogu liitu ja selle liikmesriike.[3] Lojaalse koostöö põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3, millega on liidule ja selle liikmesriikidele pandud vastastikune kohustus aidata üksteist ELi aluslepingutes kehtestatud eesmärkide täitmisel. Liikmesriigid peavad seejuures kasutama meetmeid, mis võimaldavad ELi õigusest tulenevate kohustuste täitmist ning vältima selliste meetmete kasutamist, mis võivad takistada liidu eesmärkide saavutamist.[4]
Tulenevalt art 4 lõikest 3 on lojaalsuspõhimõtte järgi liikmesriikide kohustused jagatud justkui kaheks: aktiivseks positiivseks ja passiivseks negatiivseks. See tähendab, et nad on vastavalt kohustatud tegevuseks, mis aitab kaasa liidu toimimisele, kui ka tegevusetuseks, et hoiduda meetmetest, mis mõjuvad ebasoodsalt Euroopa Liidu ühiste eesmärkideni jõudmisele.[5] Lojaalse koostöö kohustus on olnud kogu Euroopa Liidu õiguse keskseks kujundajaks alates 1960. aastast ning see aitab liidu õigusel areneda veel tänapäevalgi.[3] Seetõttu võib lojaalse koostöö põhimõtet pidada üheks olulisimaks ELi aluslepingu printsiibiks, sest lojaalsus kogu liidu ja teiste liikmesriikide suhtes võimaldab ühiselt ELi õigusaktides paika pandud eesmärkideni jõuda.