Närvirakkude kasvufaktor
From Wikipedia, the free encyclopedia
Närvirakkude kasvufaktor[1] ehk närvikasvufaktor[2] (inglise nerve growth factor; lüh NGF) on paljude selgrootute ja selgroogsete loomade perifeerse ja kesknärvisüsteemi närvirakkude looduslik bioloogiliselt aktiivne sisemine lahustuv kasvutegur.
See artikkel räägib hormoonisarnase toimega peptiidist; perekonna kohta vaata artiklit Neurotrofiinid |
Bioaktiivsus baseerub Rita Levi-Montalcini in vitro koekultuuridel (1953).
Sadestumiskoefitsient on 7S ja molekulmass 140 kD.
Närvirakkude kasvufaktor toimib ka signaalmolekulina ja on olemuselt valk, mis koosneb kahest peptiidahelast.
Arenevad neuronid vajavad arenguks spetsiifilisi valke, mida nimetatakse närvirakkude kasvufaktoriteks.
Närvirakkude kasvufaktori ülesanneteks on sümpaatiliste ja sensoorsete neuronite kasvu stimuleerimine, neis neurotransmitterite (sh ringluses osasaavate ensüümide mõjutamine) ja neuropeptiidide sünteesimise kontrollimine, närvikiudude elushoidmine, sünapside ühildumise ja ülekande tagamine (ka aksoni kasvu kaudu) ja osalemine neurotransmissioonil. NGF avaldab toimet sihtrakkude plasmamembraanides, tuumamembraanides või rakutuumas paiknevate NGF-dele vastuvõtlike retseptorite, näiteks ingl tyrosine receptor kinases aktiveerimise kaudu, mis paiknevad neuronite pinnal.
Närvirakkude kasvufaktori defitsiidi korral neuronid surevad (ingl protein synthesis-dependent apoptosis)[3] mõne tunni jooksul.
Arvatakse, et närvirakkude kasvufaktorit leidub kõikjal kehas (ka mitmed kehavedelikud, nagu seemneplasma, veri) ja tema tähtsus seisneb keha homöostaasi tagamises, kuid levikut piirab vere-aju barjäär.[4]
Närvifaktorite areng, tegurid, funktsioonid ja morfoloogia ning patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka kudede ja rakkude lõikes.
Närvirakkude kasvufaktor koosneb kolmest alfa-, beeta- ja gamma-allühikust: α2,β2 ja γ2.[5]
NFG-d peetakse tunnetusprotsesside normaalsel kulgemisel asendamatuks.
Väljaspool närvisüsteemi osalevad närvirakkude kasvufaktorid ka neuronite poolt innerveeritud neerude, südame arengus ning spermatogeneesis ning lümfoid(-immuun)süsteemi regulatsioonis.[6]
romantilise armastuse algfaasis, mil romantilisi tundeid ja mõtteid (vähemalt 4 tundi päevas) partneri vastu peetakse kõige intensiivsemaks, on vastavalt uuringule täheldatud vereplasmas ringleva NFG suuremat sisaldust võrreldes vallaliste või pikaajalises suhtes olevate partneritega.[7]