Tuuletallaja
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tuuletallaja (Falco tinnunculus) on pistriklaste sugukonda kuuluv röövlind. Euroopas, Aasias ja ka paljudes Aafrika piirkondades on tuuletallaja kõige tuntum pistrik. Rahvapäraselt nimetatud tallaja ja tuuleveskikull[1]. Eestis on ta haudelind, läbirändaja ning ebaregulaarne talvitaja.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Tuuletallaja | |
---|---|
suguküps isane | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Pistrikulised Falconiformes |
Sugukond |
Pistriklased Falconidae |
Perekond |
Falco |
Liik |
Tuuletallaja |
Binaarne nimetus | |
Falco tinnunculus Linnaeus, 1758 | |
Falco t. t. läänepoolne levila (esineb ka Siberis) Kollane = rändlinnu pesitsemisala, roheline = aastaringne pesitsemine |
Tuuletallaja on Eestis III kategooria kaitsealune lind ja tema arvukust võib ohustada üksnes elupaikade hävimine[2].
Eluiga on neil 9–12 aastat, kuid mõnede isendite puhul on täheldatud eluiga isegi üle 24 aasta.[2]
Nad sõtkuvad kiirete tiivaliigutustega ühe ja sama koha peal, jättes mulje näiliselt vilkast tegutsemisest. Tegelikult seiravad nad „tuult tallates” üksnes oma järgmist saaki. Kuna nende vaenlasteks on üksnes suuremad röövlinnud, mida siinsel levialal eriti ei ole, tunnevad nad end turvaliselt.[2]
Tuuletallaja on enamikule inimestele tuttav kui avamaastikulind, kes teeb maantee ääres kestvat rappelendu, justkui ripuks ta traadi otsas. Levila põhjaosas on niisugune raplemine üsna ainulaadne: kui teised röövlinnud teevadki paigallendu, siis mitte nii pikalt.[viide?]
Raplev tuuletallaja on tavaliselt eksimatult äratuntav, eriti Põhja-Euroopas, kus stepi-tuuletallaja puudub. Aga tuuletallaja võib ka kõrgel tiirleda ning sageli püüab ta saaki (nt väikesi linde) varitsedes või ootamatute sööstudega nagu raudkull.[viide?]
Aastal 1961 nimetati tuuletallaja Belgia rahvuslinnuks, kuigi sealsed looduskaitseorganisatsioonid linnu sellist staatust ei tunnista.[3]