Vadjamaa

Vadjamaa oli vadjalaste maakond Eesti kirdepiiril Ingeris Soome lahe ääres Narva jõest ja Peipsist Gattšinani. II aastatuhande algul asustasid seda vadjalased.

Asustus

Vadja asustus oli tihedaim Isuri lavamaal Luuga jõest idas, kus alale olid iseloomulikud väga suured külad, kus tegeleti rauatööndusega. Narva ja Luuga jõe vaheline soostunud ala oli aga peaaegu täiesti asustamata.^[1]

Vadjalaste asualad Ingeris, märgitud punaselt

Kui vadja ja eesti muinashõimude lahknemise põhjustas sattumine erinevasse poliitilisse alluvusse (Novgorodi vabariik ja Liivi ordu), siis ei olnud veel 16. sajandini eestlaste-vadjalaste etniline piir selge – ümberasumised toimusid hiliskeskajani, võib-olla ka pärast seda. Vadjalaste asustus Narva jõest läänes Alutagusel oli küllaltki suur, kuigi nimetatud piirkonna lõunaosas olid ülekaalus juba eesti hõimud. Vadjalased moodustasid märkimisväärse osa Narva elanikkonnast.^[1]

Peamised muistised on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudel haudadel on kivikate), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käevõrusid.

Ajalugu

Vadjamaa sattus Vana-Vene riigi mõjusfääri 1. aastatuhande 10.–11. sajandil Jaroslav Targa valitsemisajal Novgorodis (1010–1036 Novgorodi vabariigi vürst, 1016–1018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst) mainitakse Vadjamaad tema valitsetavate piirkondade seas^[2].

Vadjamaa elanike järgi nimetati 12.–13. sajandil Laadoga järve Vadja järveks (vene keeles Водское озеро)^[3].

12. sajandil ühendati Vadjamaa Novgorodi valdustega ning Vadjamaa elanikud osalesid koos Novgorodi vägedega Neeva lahingus ja Jäälahingus.

15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolset haldusala Vadja viiendikuks (Водская пятина).

1478. aastal vallutas Moskva suurvürst Ivan III Novgorodi ja Novgorodimaa ning Vadja viiendik sai osaks Moskva suurvürstiriigist.

 Pikemalt artiklis Ingeri#Ajalugu

Vaata ka

• Vadja viiendik
• Novgorodi vabariik
• Ingerimaa