AC/DC

From Wikipedia, the free encyclopedia

AC/DC
Remove ads

AC/DC on Austraalia päritolu rokkansambel.

Quick Facts Päritolu, Stiilid ...

Ansambli asutasid vennad Malcolm ja Angus McKinnon Young Sydneys 1973. aastal. Laulja oli Dave Evans. 1974. aasta septembris asus Evansi asemele Bon Scott. Pärast Boni surma 19. veebruaril 1980 asus tema kohale Brian Johnson.

AC/DC tegutseb tänini. Nende albumeid on müüdud üle 200 miljoni.

Olgugi et tavaliselt peetakse bändi hard rock'i ja heavy metal'i teerajajaks, liigitavad liikmed enda muusikat rohkem rock'n'roll'iks.

Nimi AC/DC tuleneb ingliskeelsetest sõnadest alternating current / direct current, mis tähendab vahelduvvool/alalisvool. Väidetavalt soovitas seda vendadele Youngidele nende õde Margaret, lugedes lühendipaari õmblusmasinalt.

Remove ads

Praegused liikmed

  • Angus Young soolokitarr, alates 1973
  • Stevie Young rütmikitarr, alates 2014
  • Brian Johnson vokaal, 1980–2016, alates 2018
  • Cliff Williams basskitarr, 1978–2016, alates 2018
  • Phil Rudd trummid, 1975–1983, 1994–2015, alates 2018

2024/2025 tuuril osalevad muusikud:

  • Matt Laug trummid, alates 2024
  • Chris Chaney basskitarr, alates 2024

Endisi liikmeid

  • Malcolm Young rütmikitarr, 1973–2014 (suri 2017)
  • Colin Burgess trummid, 1973–1975 (suri 2023)
  • Dave Evans vokaal, 1973–1974
  • Peter Clack trummid, 1974–1975
  • Larry Van Kriedt basskitarr, 1973–1975
  • Rob Bailey basskitarr, 1974–1975
  • Bon Scott vokaal, 1974–1980 (suri 1980)
  • Mark Evans basskitarr, 1975–1977
  • Simon Wright trummid, 1983–198)
  • Chris Slade trummid, 1989–1994, 2015-2016
  • Axl Rose vokaal, 2016

Bändi logol on kaldkriipsu asemel kõrgepinge sümbol (AC⚡DC).

Remove ads

Ajalugu

Algus

Angus, Malcolm ja George Young sündisid Šotimaal Glasgow's, kuid kolisid perega 1963. aastal Austraaliasse Sydneysse. Malcolm Young rajas 1973. aastal koos trummari Colin Burgessi ja basskitarristi Larry van Kriedtiga uue bändi, kuhu kaasati ka Malcolmi noorem vend Angus. Lauljaks võeti Dave Evans, kes oli varem olnud Malcolmiga samas bändis Velvet Underground (ei ole seotud samanimelise USA bändiga). Algselt mängis AC/DC põhiliselt kavereid, näiteks Chuck Berry, The Beatlesi ja Rolling Stonesi loomingut ning ka mõningaid endakirjutatud laule.

1973. aasta viimasel päeval andis AC/DC oma esimese kontserdi Sydneys klubis The Chequers ja 1974. aasta veebruaris salvestas esimese singli "Can I Sit Next To You Girl?|Can I Sit Next To You Girl? / Rockin’ In The Parlour". Üsna peatselt vallandati Colin Burgess, kuna ta kukkus laval kokku, ja basskitarrist Larry van Kriedt. Trummari kohta hakkas ajutiselt täitma George Young.

Selleks ajaks oli Angus juba hakanud esinedes kandma tema tunnuseks saanud koolivormi. Esialgu kasutas ta mitmesuguseid kostüüme, näiteks gorilla, Zorro ja Super-Angi (Supermani eeskujul) kostüüme.

1974. aastal otsustasid vennad Youngid, et Evans ei ole bändi sobiv laulja, kuna kaldub stiililt rohkem glämmroki poole, mis bändi suundumusega ei sobinud. Septembris paluti Evansil lahkuda ja tema asemele võeti Bon Scott, kes oli näinud bändi esinemas esimest korda kuu aega varem.

1974–1980 Koos Bon Scottiga

Scott, kellel oli varasemast mitu seadusrikkumist, aitas luua bändile jõhkrat ja toorest kuvandit, mis on suures osas tänini säilinud. 1975. aastal anti välja album "High Voltage". Samal aastal said bändi liikmeteks basskitarrist Mark Evans ja trummar Phil Rudd, nendega lõppes liikmete pidev vahetumine. 1975. aastal ilmus ka bändi teine album "T.N.T." – mõlemad anti välja ainult Austraalias. Järgmisel aastal pandi kahe nimetatud albumi põhjal kokku USA ja Suurbritannia turu jaoks uus album, mis kandis samuti nime "High Voltage".

1976. aasta aprillis oli AC/DC esimene kontsert Euroopas – Londoni klubis The Red Cow. Sellest ajast hakkas bänd Suurbritannias regulaarselt esinema ja sai kohaliku publiku seas populaarseks, kuna bändi seostati punkliikumisega. Edu Suurbritannias pani aluse bändi ülemaailmsele kuulsusele. Oktoobris tuuritas AC/DC Rainbow' soojendusbändina Euroopas, anti kontserte Taanis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hollandis. 1977. aastal anti esimesed kontserdid USA-s, kus AC/DC esines endiselt soojendusbändina. Üles astuti koos selliste esinejatega nagu Moxy, Foreigner, Johnny Winter, KISS, Aerosmith, Styx ja Blue Öyster Cult.

1978. aastal andis bänd välja albumi "Powerage", mis suurendas nende edu ja kuulajaskonda veelgi. Sellel albumil astus esimest korda üles uus basskitarrist Cliff Williams, kes asendas Mark Evansit, kellel olid vastuolud Angus Youngiga. USA kontserte oli võrreldes eelmise aastaga oluliselt rohkem. USA-s Miamis salvestas bänd ka järgmise albumi "Highway To Hell", mis tuli välja 1979. aastal. "Highway To Hell" osutus bändi seni kõige edukamaks albumiks, mis jõudis USA edetabelites 17. ja Briti edetabelites 8. kohale. See oli ka AC/DC esimene miljonilise läbimüügiga album.

19. veebruaril 1980 jõi Scott Londonis ohtralt ja jäi pärast sõbra autosse magama. Samal ööl ta suri, kuna lämbus omaenda okse tõttu. Ametliku teate kohaselt "jõi ta end surnuks". Scott maeti Lääne-Austraalias Fremantle'isse, kuhu ta lapsepõlves koos oma perekonnaga elama oli asunud.

1980–1983 Koos Brian Johnsoniga

Youngid hakkasid selle sündmuse järel kohe uue materjaliga töötama, et Scotti surmast paremini üle saada. Samal ajal hakati ka uut lauljat otsima. Mitme kandidaadi seast valiti lõpuks välja Brian Johnson, kes oli seni olnud bändis Geordie. Johnson oli ka Bon Scottile ühes Londoni klubis meeldejääva mulje jätnud. Nimelt laulis Johnson täiest kõrist üht Little Richardi laulu, kui ta laval kokku varises. Scott arvas siis, et see oli osa etendusest, aga hiljem selgus, et Johnsonil oli pimesool lõhkenud.

Johnson kuulutati ansambli solistiks 1. aprillil 1980.[1] Varem Scottiga alustatud albumi "Back in Black" loomine viidi lõpule koos Brian Johnsoniga. Salvestamine toimus Bahama saartel paar kuud pärast Scotti surma ning on saanud hard rocki maamärgiks ning kõigi aegade teiseks enimmüüdud albumiks (50 miljonit)[2] Michael Jacksoni "Thrilleri" järel. Album jõudis Suurbritannia edetabelis esikohale[3] ja Ameerika Ühendriikides neljandale kohale ning oli Billboard 200 edetabelis kokku 644 nädalat. Teisel kohal Billboard 200 edetabelis on AC/DC albumitest olnud "Highway To Hell" 83 nädalaga. Bändi stuudioalbum "For Those About to Rock We Salute You" ilmus 23. novembril 1981 ning see oli nende esimeseks Billboard 200 edetabelis esikohale jõudnud albumiks, see oli ka Austraalia ja Saksamaa muusikaedetabelite esikolmikus.[4]

1983–1990 Koosseisu muutused ja kommertsedu langus

Järgmise stuudioalbumi "Flick of the Switch" (1983) produtseerisid grupi liikmed ise. See oli tagasipöördumine varajaste albumite lihtsuse juurde, kuid sai vastakaid arvustusi ning seda peeti vähe meeldejäävaks, ehkki jõudis Suurbritannias neljandale kohale.[5] Trummar Phil Ruddil oli olnud pikaajaline narkootikumide- ja alkoholisõltuvus. Tema suhted Malcolm Youngiga oli halvenenud ja eskaleerunud lõpuks lausa füüsiliseks vastasseisuks, mille järel Rudd vallandati 1983. aasta keskel "Flick of the Switchi" salvestamise ajal.[6] Ruddi asemel võeti trummariks Simon Wright.

Bändi kümnendat stuudioalbumit "Fly on the Wall", produtseerisid vennad Youngi 1985. aastal taas ise, kuid albumit peeti samuti inspireerimatuks ja suunatuks. 1986. aastal naasis grupp singlite raadiomuusika edetabelis 20 parema hulka looga "Who Made Who", olles Austraalias 9. ja Suurbritannias 16. kohal.[7]

1988. aasta veebruaris võeti nii AC/DC ARIA (Australian Recording Industry Association) Kuulsuste halli.[8] Üheteistkümnes stuudioalbum "Blow Up Your Video", mis ilmus 1988. aastal, salvestati Prantsusmaal. Salvestatud lugudest valiti albumile lõplikuks väljaandeks kümme. Kuigi albumit kritiseeriti hiljem liigse "filleri" pärast, oli sellel siiski edu: "Blow Up Your Video" jõudis Suurbritannia ja Austraalia edetabelites teisele kohale, mis oli AC/DC kõrgeim positsioon pärast albumit "Back in Black" 1980. aastal.[3]

Maailmaturnee "Blow Up Your Video" algas 1988. aasta veebruaris Perthis Austraalias. Aprillis, pärast Euroopa kontserte, teatas Malcolm, et võtab Põhja-Ameerika tuurist pausi, et tegeleda oma alkoholismiprobleemidega. Teda asendas ajutiselt vennapoeg Stevie Young. 1989. aastal lahkus Simon Wright bändist, tema asemele tuli trummariks Chris Slade.

1990–1999 Populaarsuse taastumine

Järgmine stuudioalbum "The Razors Edge" salvestati Vancouveris Kanadas ning see ilmus 24. septembril 1990. Album osutus väga edukaks, jõudes kolme parema hulka edetabelites Austraalias, Kanadas, Soomes, Saksamaal, Šveitsis, ja USA-s.[4] Selle singel "Thunderstruck" jõudis Billboardi Mainstream Rocki edetabelis 5. kohale, ARIA singlite edetabelis 4. kohale, Suurbritaanias 13. kohale. Albumi teine singel "Moneytalks" jõudis singlite edetabelis Billboard Hot 100 23. kohale. 2006. aastaks oli album "The Razors Edge" saavutanud USA-s 5-kordse plaatinaplaadi staatuse.[9]

Mitmed 1991. aasta "The Razors Edge" maailmaturnee kontserdid salvestati 1992. aastal kontsertalbumile "AC/DC Live", mida on nimetatud üheks 1990. aastate parimaks kontsertalbumiks.[10] AC/DC oli tuuri Monsters of Rocki peaesinejaks, kontsertide kohta ilmus 1992. aastal videoalbum "Live at Donington". Tuuri ajal hukkus 18. jaanuaril 1991 Salt Lake Citys toimunud kontserdil kolm fänni, kes kontserdi alguses põrandale kukkusid ja inimmassi all hukkusid.[11] Kulus 26 minutit, enne kui kontserdipaiga turvatöötajad ja ka grupi liikmed olukorra tõsidusest aru said ja kontserdi peatasid. AC/DC saavutas hiljem ohvrite perekondadega kohtuvälise kokkuleppe.[12]

1991. aasta septembris esines AC/DC Moskvas Monsters of Rocki festivali kontserditel koos Metallica, Pantera jt kokku 1,6 miljoni inimese ees. See oli esimene nii suur vabaõhurokk-kontsert endise Nõukogude Liidu territooriumil.[13]

AC/DC salvestas 1993. aastal loo "Big Gun" Arnold Schwarzeneggeri osalusega filmi "Viimane kangelane" ("Last Action Hero") heliriba jaoks. Singlina välja antud lugu jõudis USA Mainstream Rock edetabelis esikohale, olles bändi esimene selle edetabeli esikohasingel.[14] Angus ja Malcolm kutsusid Phil Ruddi 1994. aasta jooksul mitmele improviseerivale sessioonile ning lõpuks ta palgatigi, kuna Chris Slade lahkus ansamblist. Albumi "Ballbreaker" salvestamine algas 1994. aasta oktoobris New Yorgis ning lõpetati 1995. aasta mais Los Angeleses. Album ilmus 22. septembril ning jõudis esikohale edatabelites Austraalias, Rootsis, ja Šveitsis.[15]

1999–2014 Jätkuv populaarsus

AC/DC salvestas oma neljateistkümnenda stuudioalbumi "Stiff Upper Lip" 1999. aastal Vancouveris. See ilmus 2000. aasta veebruaris ja kriitikud võtsid selle paremini vastu kui varasema albumi "Ballbreaker", ehkki seda peeti uute ideede poolest puudulikuks. Nimilugu ilmus singlina jaanuaris 2000, mis püsis USA Mainstream Rock edetabelis esikohal neli nädalat. Bänd sõlmis 2002. aasta detsembris pikaajalise lepingu rahvusvahelise muusikaettevõtte Sony Music Entertainmentiga, kes andis välja ka nende remasterdatud albumite seeria.[15]

2003. aastal, võeti AC/DC Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks. Kuulsuste halli võeti ka bändi 2003. aasta koosseis (Johnson, Williams, Rudd, Angus Young ja Malcolm Young). Nimekirjas oli ka endine bassist Mark Evans (kes osales 1970. aastatel neljal albumil), kuid jäeti siiski välja.

Ansambel esines 30. juulil 2003 Torontos Molson Canadian Rocksi kontserdil koos Rolling Stonesi, Rushi ja teiste artistidega. Heategevuskontsert toetas linna turismitööstust, mida 2003. aasta raske äge respiratoorse sündroomi (SARS) puhang negatiivselt mõjutas. 450 000 pealtvaatajat püstitas rekordi, kui Kanada ajaloo suurim tasuline muusikaüritus. Ansambel oli 2005. aastal Austraalia enimteenivate meelelahutajate nimekirjas teisel kohal ja järgmisel aastal kuuendal kohal.[16]

Nende viieteistkümnes stuudioalbum "Black Ice" ilmus Austraalias 18. oktoobril 2008. "Black Ice'i" maailmaturnee kuulutati välja 11. septembril 2008 ja see algas 28. oktoobril Pennsylvanias. Turnee lõppes viimase kontserdiga Bilbaos Hispaanias 28. juunil 2010. 20 kuu jooksul toimusid kontserdid 108 linnas enam kui 28 riigis, hinnangulise kogupublikuga üle 4,9 miljoni.[17] 29. septembril 2009 teatas bänd stuudio- ja kontserdialbumite kogumikust "Backtracks" , mis ilmus 10. novembril 2×CD ja DVD standardväljaandena (ka 3×CD, 2×DVD ja LP deluxe-väljaandena). 4. novembril kuulutas ajakiri Business Review Weekly AC/DC 2009. aasta Austraalia meelelahutusbrändi enimteenivaks bändiks, teenistusega 105 miljonit dollarit.

Kolm 2009. aasta detsembris Argentiinas Club Atlético River Plate'i staadionil toimunud kontserti ilmusid videoalbumil "Live at River Plate" DVD-l 10. mail 2011. AC/DC andis pärast 20 aastat välja oma esimese live-audioalbumi "Live at River Plate" 19. novembril 2012. 2011. aasta juunis andis AC/DC uuesti välja oma kontsertfilmi "AC/DC: Let There Be Rock" DVD-l ja Blu-ray'l. "Black Ice" World Touri lõppedes 2010. aastal diagnoositi Malcolmil kopsuvähk. Seda raviti varajases staadiumis ja operatsioon oli edukas, eemaldati vähkkasvaja. Tal oli ka südameprobleem ja talle paigaldati südamestimulaator.[18]

2014–2018 Malcolm Youngi lahkumine

Malcolm haigestus 2014. aasta aprillis raskelt ega suutnud enam esinemisi jätkata, arvati, et grupp võib laiali minna. Johnson teatas aga, et vaatamata Malcolmi äraolekule alustavad nad kuueteistkümnenda stuudioalbumi "Rock or Bust" salvestusega. Juulis teatas AC/DC, et nad on selle albumi salvestamise lõpetanud ja et Stevie Young on stuudios Malcolmi asendanud.[19] "Rock or Bust" ilmus 28. novembril ning see oli bändi ajaloo esimene album, mille salvestustel Malcolm ei osalenud. Sellest hoolimata märgiti kõigi kompositsioonide autoriteks Angus ja Malcolm. Album jõudis esikohale Austraalia, Kanada, Saksamaal ja Ühendkuningriigi edetabelites. AC/DC teatas ka oma maailmaturneest, kus Stevie asendab Malcolmi.[20] Malcolmi viimane kontsert bändiga oli toimunud 28. juunil 2010 Bilbaos Hispaanias. Malcolm Young suri 18. novembril 2017 64-aastaselt dementsuse tõttu.[21] Phil Rudd kinnitas, et tuleb veel üks AC/DC tuur ja et neil pole kavatsust lõpetada.

7. märtsil 2016 teatas AC/DC, et "Rock or Bust" World Touri kümme viimast kontserti planeeritakse ümber, kuna Johnsoni arstid käskisid tal esinemine koheselt lõpetada. Jätkamisel riskiks ta täieliku kurtusega. Kümme kontserti planeeritigi ümber "tõenäoliselt külalisvokalistiga" samal aastal, jättes Johnsoni tuleviku bändiga koostöö osas ebakindlaks. 16. aprillil 2016 kuulutati Guns N' Rosesi solist Axl Rose 2016. aasta tuuri ülejäänud kontserdite solistiks.[22]

Cliff Williams andis AC/DC-st lahkumisest teada juulis 2016 antud intervjuus. "Rock or Bust" maailmatuuri lõpus avaldas ta videoavalduse, milles kinnitas oma lahkumist. Tema viimane kontsert AC/DC-ga enne pausi oli Philadelphias 20. septembril 2016. Pärast tuuri lõppu 2016. aastal läks AC/DC pausile.

2018–.... Taasühinemine

2018. aasta augustis levisid teated, et endised liikmed Johnson ja Rudd on taas bändiga koostööd tegemas. Ilmus foto Johnsonist koos Williamsiga Vancouveris, mis viitas sellele, et ka Williams oli taasliitunud. 28. septembril 2020 uuendas bänd oma sotsiaalmeedia kontosid, tekitades spekulatsioone nende "tagasitulekust". Seejärel kinnitas AC/DC 30. septembril 2020 Johnsoni, Ruddi ja Williamsi naasmist koosseisu Anguse ja Stevie'ga, taasühendades "Rock or Busti" tuuri koosseisu. 1. oktoobril avaldas AC/DC katkendi oma uuest loost "Shot in the Dark". 7. oktoobril kinnitas bänd oma järgmise stuudioalbumi "Power Up" ilmumist 13. novembril ja andis albumi esiksinglina välja loo "Shot in the Dark".[23]

AC/DC esines 7. oktoobril 2023 Californias Indios Empire Polo Clubis toimunud muusikafestivalil Power Trip peaesinejana. See oli nende esimene kontsert seitsme aasta jooksul. Koosseisus oli ka Williams pärast naasmist ja Ruddi asendas Ameerika trummar Matt Laug. Bändi asutajaliige ja trummar Colin Burgess suri aga 16. detsembril 2023 78-aastaselt.

Bänd vihjas uuele tuurile 2024. aastal. Müncheni linnapea Dieter Reiter kinnitas samal ajal, et nad olid broneerinud kontserdi olümpiastaadionil 12. juuniks 2024. 12. veebruaril kuulutati välja "Power Up" tuur, kus Williamsi asemel astus üles basskitarrist Chris Chaney. Tuuri Euroopa osa algas 17. mail ja lõppes 17. augustil ning kõigil 24 kontserdil esines soojendusesinejana Ameerika bänd Pretty Reckless. Detsembris 2024 teatas bänd "Power Up" tuuri teisest etapist Põhja-Ameerikas, mis kestab kolmteist kontserti, kus soojendusartistina esineb Pretty Reckless. 23. juunil 2025 teatas bänd Austraalia etapist, mis kestab viis kontserti novembris ja detsembris.

Remove ads

Auhinnad ja saavutused

  • Bändi esimene nominatsioon auhinnagalal oli 1982. aasta American Music Awardsil lemmikpop/rokkbändi/duo/grupi kategoorias.
  • 1988. aastal võeti AC/DC ARIA (Australian Recording Industry Association) kuulsuste halli.
  • Madridi lähedal asuv Leganési omavalitsus nimetas 22. märtsil 2000 bändi auks tänava "Calle de AC/DC" (e.k. AC/DC tänav"). Malcolm ja Angus osalesid avamisel koos paljude fännidega. Tänavasilti on sellest ajast mitmeid kordi varastatud, mis sundis Leganési omavalitsust hakkama müüma ametlikke sildi koopiaid.
  • 1. oktoobril 2004 nimetati Melbourne'i kesklinna läbikäidav tänav Corporation Lane bändi auks ümber ACDC Lane'iks. Melbourne'i linn keelas kaldkriipsu kasutamise tänavanimedes, seega need neli tähte ühendati.
  • AC/DC võeti Rock'n'rolli Kuulsuste Halli 10. märtsil 2003. Tseremoonial esitas bänd lugusid Highway to Hell" ja "You Shook Me All Night Long", külalisvokaaliks oli saatejuht Steven Tyler Aerosmithist.
  • 2003. aasta mais võtsid vennad Youngid APRA Awards muusikaauhindade jagamisel vastu Ted Alberti auhinna silmapaistva teene eest Austraalia muusikale.
  • 2003. aastal oli Rolling Stone'i 500 kõigi aegade parima albumi nimekirjas "Back in Black" 73. kohal ja "Highway to Hell" 199. kohal.
  • Rolling Stone'i 100 kõigi aegade parima artisti edetabelis on AC/DC 72. kohal.
  • 2004. aastal oli Rolling Stone'i koostatud 500 kõigi aegade parima laulu nimekirjas "Back in Black" 187. kohal ja "Highway to Hell" 254. kohal.
  • AC/DC on MTV kõigi aegade parima heavy metal bändi nimekirjas seitsmendal kohal. Grupp oli 2010. aastal VH1 100 kõigi aegade parima artisti nimekirjas 23. kohal.
  • 20. novembril 2015 võeti bänd Austraalias Music Victoria Awards auhindade 10. aastapäeval Kuulsuste halli.
  • AC/DC müüs 2007. aastal USA-s üle 1,3 miljoni CD. Bändi 50 karjääriaasta jooksul on nad müünud üle maailma üle 200 miljoni albumi ja USAs 84 miljonit.
  • Vastavalt Ameerika Fonogrammitootjate Liit (RIAA) andmetele on AC/DC USA ajaloo müügiedult neljas bänd ja kaheksas artist.
  • RIAA sertifitseeris ka albumi "Back in Black" 27-kordse plaatinaplaadi staatuse, müües USAs 27 miljonit eksemplari, mis tegi sellest USA-s kõigi aegade neljanda enimmüüdud albumi.
Remove ads

Albumid

  • High Voltage (1975, Austraalia)
  • T.N.T. (1975, Austraalia)
  • High Voltage (1976)
  • Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1976, Euroopa & Austraalia)
  • Let There Be Rock (1977)
  • Powerage (1978)
  • If You Want Blood You've Got It (1978); kontsertalbum
  • Highway to Hell (1979)
  • Back in Black (1980)
  • Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1981, USA)
  • For Those About to Rock (We Salute You) (1981)
  • Flick of the Switch (1983)
  • '74 Jailbreak (1984)
  • Fly on the Wall (1985)
  • Who Made Who (1986); filmi "Maximum Overdrive" soundtrack
  • Blow Up Your Video (1988)
  • The Razor's Edge (1990)
  • Live (1992); kontsertalbum
  • Ballbreaker (1995)
  • Bonfire (1997); viiest albumist koosnev kogumik
  • Let There Be Rock: The Movie – Live in Paris (1997); kontsertalbum
  • Stiff Upper Lip (2000)
  • Black Ice (2008)
  • Backtracks (2009); kogumik
  • Iron Man 2 (2010); samanimelise filmi soundtrack
  • Rock or Bust (2014)
  • Power Up (2020)
Remove ads

Viited

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads
Remove ads