Benedictus XII

Benedictus XII (Jacques Fournier, ka Jacques de Novellès või Jacopo Fornerio; 1280 või 1285 – 25. aprill 1342) oli paavst 1334–1342. Ta oli 197. paavst ja kolmas Avignoni vangipõlve paavst.

Benedictus XII
Sünninimi	Jacques Fournier
Valitsemisaja algus	20. detsember 1334
Valitsemisaja lõpp	25. aprill 1342
Eelkäija	Johannes XXII
Järeltulija	Clemens VI
Sünnikuupäev	1280 või 1285
Sünnikoht	Saverdun
Surmakuupäev	25. aprill 1342
Surmakoht	Avignon
Maetud	Cathédrale Notre-Dame-des-Doms d'Avignon
Vapp

Jacques Fournier sündis Prantsusmaal Saverduni lähistel Canté kommuunis arvatavasti möldri peres. Salvador Miranda andmetel võis ta olla paavst Johannes XXII sugulane. Tema onu Arnaud Nouvel (või Arnaud Novel) sai Fontfroide'i kloostri abtiks ja 1310 kardinaliks.

Fournier astus noorukina onu soovitusel Boulbonne'i tsistertslaste kloostrisse, saades mungaks. Ta õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat, omandas doktorikraadi ja valiti 1311 Fontfroide'i kloostri abtiks.

Fournier sai 19. märtsil 1317 Pamiers' piiskopiks ja ordineeriti kardinal Niccolò Alberti poolt. Ta asutas Pamiers's kohaliku inkvisitsiooniameti ja valdavalt tema inkvisitsiooniprotokollidel põhineb ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimus "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324". Ta kehtestas talupoegadele kümnise juustult ja naeristelt.

Johannes XXII tunnustas teda kahel korral, määras ta 2. märtsil 1326 Mirepoix' piiskopiks ja 18. detsembril 1327 Santa Prisca kardinalpreestriks. Selles ametis langetas Fournier 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis ^[1]. Ta oli 1333 kardinal protoprete.

1334. aasta konklaav

Benedictus XII valiti paavstiks 20. detsembril 1334 Avignoni paavstipalees ja pühitseti ametisse 8. jaanuaril 1335 Avignoni dominiiklaste kirikus kardinal Napoleone Orsini poolt. Ta oli viimane tsistertslane, kes sai paavstiks. Enne teda oli tsistertslastest paavstiks saanud Eugenius III. Benedictus XII teatas Euroopa valitsejatele enda saamisest paavstiks 9. jaanuaril 1335.

13.–20. detsembril 1334 toimunud konklaavil osales 24 kardinali. Konklaavil tekkis 2 fraktsiooni: Prantsusmaa ja Rooma kardinalid. Kroonik Giovanni Villani järgi oli sellel konklaavil oli põhisoosikuks kardinal Jean-Raymond de Comminges, kes olevat aga keeldunud lubamast valituks osutumisel Rooma minema.

Konklaavil osalenud kardinalid

1. Pierre Bertrand
2. Giacomo Caetani Stefaneschi
3. Annibaldo di Ceccano
4. Pierre des Chappes
5. Giovanni Colonna
6. Jean-Raymond de Comminges
7. Imbert Dupuis
8. Luca Fieschi
9. Raymond Guillaume des Forges
10. Jacques Fournier
11. Giovanni Gaetani Orsini
12. Guillaume Pierre Godin
13. Pedro Gómez Barroso
14. Gauscelin de Jean
15. Bertrand de Montfavez
16. Pierre de Mortemart
17. Raymond de Mostuéjouls
18. Gaillard de la Mothe
19. Matteo Orsini
20. Napoleone Orsini
21. Bertrand du Pouget
22. Pierre des Près
23. Élie Talleyrand de Périgord
24. Arnaud de Via

Avignoni vangipõlv

 Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Benedictus XII lubas konklaavil, et pöördub paavstina tagasi Rooma, kuid kardinalid veensid teda hiljem seoses Itaalia pingelise sisepoliitilise olukorraga Avignoni jääma. Roomast saadeti küll Avignoni delegatsioon, et paavsti ümber veenda. Paavst kaalus kompromissvariandina asumist Bolognasse, kuid seal toimusid parasjagu rahutused.

Saja-aastane sõda

Inglismaa kuningas Edward III annab Prantsusmaa kuningale Philippe VI-le vasallivande. "Grandes Chroniques de France", Bibliothèque Nationale de France

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Juulis 1335 teatas Prantsusmaa kuningas Philippe VI paavstile, et kavatseb minna šotlastele appi võitluses inglastega. Benedictus XII soovis, et valitsejad koondaksid oma jõud pigem ristisõja korraldamiseks ja saatis Prantsusmaa kuninga juurde saadikuks Hugues d'Aimery. Märtsis 1336 kutsus paavst Philippe VI Avignoni, kus ta teatas kuningale, et ristisõda jääb viletsa ettevalmistuse tõttu ära.

Oktoobris 1336 palus Inglismaa kuningas Edward III paavstilt luba kasutada sõdimiseks ristisõja tarbeks kogutud raha. Paavsti keeldumisel võõrandas kuningas St. Mary kloostri varad.

1337 püüdis paavst tulutult lahendada eskaleeruvat konflikti, kuid Philippe VI teatas talle, et see pole mitte paavsti, vaid suverääni (Prantsusmaa kuninga) ja tema vasalli (Inglismaa kuninga) vaheline asi. Paavst taunis, et Philippe VI kasutas sõdimiseks ristisõja tarbeks kogutud raha ja nõudis, et Philippe VI annaks ristisõja tarbeks kogutud raha annetajatele tagasi. Ta määras 28. juulil 1337 Prantsusmaale legaatideks kardinalid Bertrand de Montfavezi ja Pedro Gómez Barroso. Ta määras 13. augustil 1337 Barroso vahendajaks Liège'i peapiiskopi ja Thierry de Heinsbergi vahelises vaidluses Looni krahvkonna üle. Paavst kehtestas 5. aprillil 1340 Flandriale interdikti.

Suhted Saksamaaga

Johannes XXII poolt ekskommunitseeritud Saksa-Rooma keiser Ludwig IV alustas paavstiga läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks. Prantsusmaa kuninga Philippe VI vastuseisu tõttu teatas paavst 11. aprillil 1337, et Ludwigi vabastamine kirikuvandest pole võimalik.

Mais 1338 ja augustis 1338 peetud Frankfurdi riigipäevadel kuulutati, et keiser allub vaid Jumalale, mitte paavstile.

Suhted Bütsantsiga

Bütsantsi keiser Andronikos III saatis 1339 saadikuna paavsti juurde Gerace piiskopi Barlaam II, et alustada läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Suhted Hiinaga

Benedictus XII saatis 1338 teoloog Nicolaus Bonet legaadina Hiina keisri juurde.

Suhted Inglismaaga

Benedictus XII püüdis vahendada Inglismaa kuninga Edward III tüli Prantsusmaaga. Paavst nõudis kuningalt, et see rajaks Iirimaale ketserite jälitamiseks inkvisitsiooni.

Suhted Itaalia riikidega

Benedictus XII läänistas 1336 Imola Lippo II Alidosile ja määras ta paavstlikuks vikaariks.

Ta nõudis 24. juunil 1336 fraticelli liikumise liikmete välja ajamist Napoli kuningriigist.

Ta määras Ostasio da Polenta Ravenna vikaariks.

Ta kehtestas 1338 Bolognale interdikti.

Benedictus XII ja Eesti [1]

Padise kloostri varemed

Benedictus XII langetas kardinalina 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis.

Ta nõudis 30. aprillil 1336 Tartu piiskopile Engelbert von Dolenile saadetud bullas "Apostolicae sedis circumspecta", et piiskop viiks täide otsuse, mille alusel peab Saksa ordu loovutama Riia peapiiskopile okupeeritud lossid.

Paavst määras 23. veebruaril 1338 Saare-Lääne piiskopiks Hermann II ja vabastas ta 30. aprillil 1338 palverännaku kohustusest.

Paavst tänas 9. veebruaril 1341 Saksa ordut, mis kaitses Padise, Kärkna ja Rootsis asuvat Guthwalli kloostrit Tallinna Taani asehalduri kehtestatud maksude eest. Ta taunis 20. aprillil 1341 asehaldurit kloostrite maksustamise pärast.

Ta määras 18. oktoobril 1341 Tartu piiskopi Engelbert von Doleni Riia peapiiskopiks.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

Benedictus XII andis Avignonis viibivatele piiskoppidele korralduse minna tagasi oma piiskopkondadesse. Ta sätestas 10. jaanuaril 1335, et vaid kardinalid ja patriarhid võivad omada benefiitse in commendam. Ta taunis ka ühe isiku poolt samaaegselt mitme piiskopiameti pidamist. Ta reorganiseeris kuuria erinevaid ametkondi.

Ta kehtestas 12. juulil 1335 tsistertslastele, 20. juunil 1336 benediktlastele, 28. novembril 1336 frantsisklastele ja 15. mail 1339 regulaarkanoonikutele uued konstitutsioonid. Ta kohustas kloostritest lahkunud kerjusmunki kloostritesse tagasi pöörduma.

Ta kavatses reformeerida ka dominiiklasi. Ta nõudis 1335 Anagni piiskopilt Giovanni Pagnottilt, et see peataks dominikaani munga Venturino kavandatud rahvarohke palverännaku, kuna kahtlustas, et munk kavatseb end paavstiks kuulutada. Paavsti otsus ei jõudnud Venturinoni, kes sooritas palverännaku Rooma. Juunis 1335 soovis Venturino saada paavstilt audientsi, kuid ta heideti vanglasse.

Ta langetas kardinalina 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis. Ta nõudis 30. aprillil 1336 Tartu piiskopile saadetud bullas "Apostolicae sedis circumspecta", et piiskop viiks täide otsuse, mille alusel peab Saksa ordu loovutama Riia peapiiskopile okupeeritud lossid. Ta tänas 9. veebruaril 1341 Saksa ordut, mis kaitses Padise, Kärkna ja Rootsis asuvat Guthwalli kloostrit Tallinna Taani asehalduri kehtestatud maksude eest ^[1].

Liturgilised otsused

Benedictus XII lasi tiaarale paigutada kolmanda krooni.

Ta andis korralduse pidada Kirikuriigis Neitsi Maarja patronaažipüha novembri kolmandal pühapäeval.

Teoloogilised vaidlused

Benedictus XII avaldas 29. jaanuaril 1336 apostelliku konstitutsiooni (teistel andmetel bulla) "Benedictus Deus", milles ta lükkas ümber Johannes XXII väite paradiisi pääsenud hingede kohta ja rõhutas, et need hinged näevad Jumalat vahetult.

Kirikuloolase J. N. D. Kelly väitel võis ta eitada Neitsi Maarja pärispatuta saamist.

Ta taunis Fiore Joachimi, Meister Eckharti ja William Ockhami teoloogilisi väiteid. Ockham avaldas 1337 paavsti vastu traktaadi.

Ta nõudis 24. juunil 1336 fraticelli liikumise liikmete välja kihutamist Napoli kuningriigist.

Ta kohustas 1342 armeenia kirikut pidama sinodit, kus arutatakse armeenlaste teoloogilisi eksimusi.

Kristlik eetika

Benedictus XII taunis onupojapoliitikat, kuid Salvador Miranda andmetel võis kardinal Guillaume Court olla tema sugulane.

Ta saatis raha Itaalia näljahädalistele.

Ta taunis nõidumist. Ta andis 13. aprillil 1336 korralduse saata Avignoni võlur William Altafex. Ta käskis 17. juunil 1336 Mirepoix' kanoonikut Guillen Lombardit uurida isikuid, keda on süüdistatud võlumises. Paavsti korralduses vangistas Foix krahv Gaston II 1336 kaks võlurit, kes viidi Avignoni.

Suhted juutidega

Benedictus XII nõudis 1338 Austria hertsogilt Albrecht II-lt, et see võtaks kasutusele meetmeid, et kaitsta juute pogrommide eest.

Uued kardinalid

Benedictus XII määras 7 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens VI.

1. konsistoorium 18. detsember 1338
   1. Bernard d'Albi
   2. Gozzio Battaglia
   3. Guillaume Court
   4. Bertrand de Déaulx
   5. Raymond de Montfort
   6. Pierre Roger, (Clemens VI)
2. konsistoorium jaanuar 1339
   1. Guillaume d'Aure

Benedictus XII kultuuriloos

Montaillou kirik Prantsusmaal. Pamiers' piiskopi Jacques Fournieri inkvisitsiooniprotokollid hõlmasid ka Montaillou elanikke

Benedictus XII on tuntud inkvisiitorina ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimuses "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324."

Tema ajal renoveeriti Rooma Peetri kirikut ja Lateraani basiilikat. Ta andis esimesel valitsemispäeval 21. detsembril 1334 nende kirikute renoveerimiseks raha.

Ta rajas 12. mail, 27. mail ja 30. septembril 1339 avaldatud bulladega Grenoble'i ülikooli.

Benedictus XII määras Francesco Petrarca jaanuaris 1335 Lombezi katedraali kanoonikuks, millega tagas talle püsivad sissetulekud. Petrarca kirjutas hiljem paavstile kaks kirja, milles nõudis tema siirdumist Rooma. Teda on peetud paavstiks, keda Petrarca taunis 1350. aasta paiku koostatud teoses "Liber sine nomine".

Ta kutsus Avignoni freskomaalijaks Simone Martini.

Ta lasi paavstlikud arhiivi tuua Assisist Avignoni.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

Surm

Benedictus XII suri 25. aprillil 1342 Prantsusmaal Avignonis. Ta maeti Avignoni katedraali. Tema haud hävitati Prantsuse revolutsiooni käigus, kuid hiljem tema hauamonument taastati.

Tsistertslased austavad teda austusväärsena (venerabilis).