Clemens VI

Clemens VI (Pierre Roger, ka Roger de Beaufort-Turenne; 1291 – 6. detsember 1352) oli paavst aastatel 1342–1352. Ta oli 198. paavst ja 4. Avignoni vangipõlve paavst. Tema hüüdnimi oli le Magnifique.

Clemens VI
Sünninimi	Pierre Roger
Valitsemisaja algus	7. mai 1342
Valitsemisaja lõpp	6. detsember 1352
Eelkäija	Benedictus XII
Järeltulija	Innocentius VI
Sünnikuupäev	1291
Sünnikoht	Rosiers d'Égletons
Surmakuupäev	6. detsember 1352
Surmakoht	Villeneuve-lès-Avignon
Maetud	Abbaye de La Chaise-Dieu
Vapp

Pierre Roger sündis Prantsusmaal Rosiers d’Égletonsi lähistel Maumonti mõisas Guillaume Rogeri ja tema abikaasa Guillaumette de Mestre viielapselises peres teise pojana. Vanem vend Guillaume Roger ostis 8. oktoobril 1333 Rosiers d’Égletonsi senjööri tiitli. Samast suguvõsast põlvnes ka hilisem paavst Gregorius XI.

Roger astus kümneaastaselt La Chaise-Dieu benediktlaste kloostrisse ja õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat. Kardinal Pierre de Mortemart tutvustas teda paavst Johannes XXII-le, kes andis talle mais 1323 doktorikraadi.

Roger sai Pariisi Ülikooli professoriks, seejärel Saint-Pantaléoni ja 1324 Saint-Baudile prioriks ning 1326 Fécampi kloostri abtiks. Ta valiti 3. detsembril 1328 Arras' piiskopiks, määrati 24. novembril 1329 Sensi peapiiskopiks ja 14. detsembril 1330 Roueni peapiiskopiks. Ta kinnitati 1334 Prantsusmaa kantsleriks.

Johannes XXII saatis Rogeri legaadina Londonisse ja Pariisi ning tegi talle 1333 ülesandeks jutlustada ristisõja korraldamise tarbeks. Benedictus XII määras ta 18. detsembril 1338 Santi Nereo ed Achilleo kardinalpreestriks. Ta sai 1340 Sorbonne'i ülikooli proviisoriks.

1342. aasta konklaav

Clemens VI valiti paavstiks teisipäeval 7. mail 1342 Avignoni paavstipalees ja pühitseti ametisse nelipühadel 19. mail Avignoni dominiiklaste kirikus kardinal Raymond Guillaume de Farges' poolt.

5. – 7. maini 1342 toimunud konklaavil osales 17 kardinali. Paavsti kroonimistseremoonial osalesid Burgundia, Bourboni ja Normandia hertsogid.

Konklaavil osalenud kardinalid

1. Bernard d'Albi
2. Guillaume d'Aure
3. Gozzio Battaglia
4. Pierre Bertrand
5. Annibaldo di Ceccano
6. Giovanni Colonna
7. Jean-Raymond de Comminges
8. Guillaume Court
9. Bertrand de Déaulx
10. Imbert Dupuis
11. Raymond Guillaume de Farges
12. Pedro Gómez Barroso
13. Gaillard de la Mothe
14. Bertrand du Pouget
15. Pierre des Près
16. Pierre Roger
17. Élie Talleyrand de Périgord

Avignoni vangipõlv

 Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Jaanuaris 1343 saabus Avignoni Rooma delegatsioon, et veenda paavsti pöörduma tagasi Rooma. Clemens VI võttis Prantsusmaa kuningalt laenuks 80 000 kuldfloriini, millega ta ostis 9. juunil 1348 Napoli kuningannalt Giovanna I-lt Avignoni ja Venaissini.

Saja-aastane sõda

Saint-Gillesi kirik Malestroit's. Paavsti legaadid sõlmisid 1343 Malestroit's vaherahu Inglismaa ja Prantsusmaa vahel

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Clemens VI saatis 2 kardinali 1342 Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate juurde, et lõpetada 1337 puhkenud sõjategevus. Ta vabastas Prantsusmaa kuninga Philippe VI palvel Flandria interdiktist.

Paavst laenas 1343 Prantsusmaa kuningale 50 000 floriini. Tema legaadid saavutasid 19. jaanuaril 1343 Malestroit' vaherahu sõlmimise. Ta lubas 1344 Prantsusmaa kuningal kasutada sõjapidamiseks ristisõja tarbeks kogutud raha. Paavst andis edaspidi Prantsusmaale laene ja privileege.

Juulis 1344 saatis Inglismaa kuningas Edward III Avignoni saadikuks Norwichi piiskopi William Batemani ning 22. oktoobril 1344 algasid Avignonis Prantsusmaa ja Inglismaa delegatsioonide vahel rahuläbirääkimised. Paavst jättis otsuse langetamise kardinalide ülesandeks, kelle ettepanek ei rahuldanud Inglismaa kuningat.

Paavst veenis 20. ja 21. novembril 1344 Inglismaa saadikuid Avignoni jääma, kuid need otsustasid lahkuda, vaid piiskop John jäi kohale, et jätta muljet, nagu oleksid inglased huvitatud läbirääkimiste jätkamisest.

Paavst saatis 1345 Inglismaale legaadiks Ravenna peapiiskopi Nicola Canali, et veenda Edward III-t läbirääkimisi jätkama, kuid kuningas keeldus 1346 legaati vastu võtmast. 1350 kohtus Prantsusmaa uus kuningas Jean II Avignonis paavstiga.

Suhted Saksamaaga

Johannes XXII poolt ekskommunitseeritud Saksa-Rooma keiser Ludwig IV alustas paavstiga läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks. Clemens VI kinnitas augustis 1342 uuesti, et keiser on ekskommunitseeritud ja kutsus teda aprillis 1343 tagasi astuma. Ludwig oli valmis paavstile järele andma, kuid paavst tagandas ta 13. aprillil 1346 ametist ja tunnustas uue Saksa kuningana Karl IV-t. Ta tunnustas 1. märtsil 1349 Riia peapiiskoppi Fromhold von Vyshusenit Karl IV-le ^[1].

Paavst tagandas 7. aprillil 1346 ametist Mainzi peapiiskopi Heinrich von Virneburgi, kes toetas Ludwigit.

Suhted Bütsantsiga

Bütsantsi keiser Johannes VI pidas paavstiga läbirääkimisi 1054 alanud skisma lõpetamiseks.

Suhted Itaalia riikidega

Cola di Rienzo monument Roomas

Rooma kodanikud valisid paavsti senaatoriks. Jaanuaris 1343 Avignoni saabunud Rooma delegatsiooni hulgas oli ka Cola di Rienzo, kes taunis Rooma võimude poliitikat. Kui Rienzo sai mais 1347 Rooma valitsejaks, taunis paavst teda esmalt, kuna Rienzo polnud konsulteerinud paavstiga, kuid määras ta hiljem Rooma rektoriks. Kui Rienzo asus augustis 1347 taastama Rooma suurriiki, saatis paavst Rooma legaadiks Embruni peapiiskopi kardinal Bertrand de Déaulx', kes ekskommunitseeris detsembris 1347 Rienzo. Saksa kuningas Karl IV lasi Rienzo vangistada ja andis ta 1351 üle paavstile, kes määras detsembris 1351 Rooma senaatoriks Giovanni Cerroni.

Ta vabastas 1348 Napoli kuninganna Giovanna I kahtlustustest oma abikaasa mõrva osas.

Paavst korraldas 1350–1351 sõjakäigu Itaaliasse.

Suhted Kastiiliaga

Clemens VI määras 15. novembril 1344 avaldatud bullaga "Tue devotionis sinceritas" Kanaari saared Kastiilia printsi Luisi valdustesse. Ta määras 1351 Kanaaridele piiskopi.

Suhted Osmani impeeriumiga

Clemens VI vabastas Benedictus XII käsul vangistatud dominiiklase Venturino ja määras ta 4. jaanuaril 1344 jutlustama Osmani impeeriumi vastu kavandatud ristisõja tarbeks.

Ta moodustas koos Veneetsia ja johanniitidega Osmani impeeriumi vastu liiga, mille väed vallutasid oktoobris 1344 İzmiri ja purustasid türklaste laevastiku 1347 merelahingus. Ta rajas 1346 Smyrna piiskopkonna.

Suhted Tšehhiga

Clemens VI määras 30. aprillil 1344 Praha piiskopkonna peapiiskopkonnaks. Ta tunnustas Praha ülikooli rajamist.

Suhted Ungariga

Clemens VI saatis 1348 Ungari kuningale Lajos I-le kuldroosi.

Suhted Venemaaga [1]

Clemens VI andis 14. märtsil 1351 Saare-Lääne ja Tartu piiskoppidele ning Riia praostile korralduse, et nad keelaksid Liivimaa kaupmeestel relvade ja hobuste toimetamise õigeusklikele venelastele. Ta nõudis Saksa ordult, et see abistaks karjalasi ja ingerlasi võitluses õigeusklike venelastega.

Clemens VI ja Eesti [1]

Toompea Väike linnus. Clemens VI tunnustas Eestimaa müümist Saksa ordule

Taani kuningas Valdemar IV teavitas 24. juunil 1347 paavsti Eestimaa müümisest Saksa ordule. Clemens VI kinnitas müügitehingu 8. veebruaril 1348 avaldatud bullas "Hiis quae pietatem".

Paavst määras 26. augustil 1342 toomhärra Wesceluse Tartu piiskopiks ja 23. oktoobril 1346 Johannes I Tartu piiskopiks. Ta andis 21. novembril 1346 Tartu piiskopkonna usklikele indulgentse ja mainis, et vastristitud on oma usus muutunud kindlamaks.

Paavst kinnitas 4. oktoobril 1342 Riia toomkapiitli ja Neuenkampi kloostri vahelise leppe. Ta määras 17. märtsil 1348 Fromhold von Vyshuseni Riia peapiiskopiks. Ta nõudis 5. mail 1348 Vyshusenilt, et see läheks oma peapiiskopkonda, andis talle 10. juunil 1348 palliumi ja lubas 10. septembril 1348 koostada tal testamendi. Paavst nõudis 10. septembril 1348 Riias priori ja 5. detsembril 1348 preestri määramist. Ta manitses 1. märtsil 1349 Saksa ordut Riia peapiiskopiga mitte tülitsema ja tunnustas 1. märtsil 1349 Riia peapiiskoppi Saksa kuningale Karl IV-le.

Ta tegi 14. märtsil 1351 Saare-Lääne ja Tartu piiskoppidele ning Riia praostile ülesandeks, et nad keelaksid Liivimaa kaupmeestel relvade ja hobuste toimetamise õigeusklikele venelastele.

Ta andis 13. septembril 1352 Liivimaa aadlikule Otto von Rosenile dispensatsiooni.

Suhted kiriku institutsioonidega

Clemens VI määras 1352 Guillaume de Grimoardi (hilisem paavst Urbanus V) Notre-Dame du Pré kloostri abtiks.

Ta määras 1342 avaldatud bulladega "Gratias agimus" ja "Nuper charissimae" frantsisklased Palestiina kristlike pühapaikade hooldajateks. Ta taunis 1343 frantsiskaani spiritualisti Giovanni de Vallet, kes soovis järgida frantsisklaste reegleid ordust sõltumata, kuid 1350 tunnustas teist spiritualisti Gentile da Spoletot, kelle ta vabastas ordu eksemptsioonist.

Ta andis 1344 Bernardo Tolomei rajatud olivetaanide ordule indulgentse.

Ta andis 31. mail 1344 korraldusi Saksa ordule, kinnitas 8. veebruaril 1348 Eestimaa müügitehingu ja manitses 1. märtsil 1349 ordut Riia peapiiskopiga mitte tülitsema ^[1].

Liturgilised otsused

Rooma delegatsiooni palvel avaldas Clemens VI 27. jaanuaril 1343 bulla "Unigenitus", millega ta vähendas juubeliaasta pidamise ajavahemikku seniselt 100. aastalt 50-ni.

Teoloogilised vaidlused

Filosoof William Ockham oli üritanud paavstiga ära leppida, kuid suri enne paavsti otsust.

Paavst nõudis 29. mail 1344 Lähis-Ida piiskoppidelt, et nad takistaksid fraticelli liikumise tegevust.

Ta keelustas 20. oktoobril 1349 enesepiitsutajate tegevuse.

Suhted juutidega

Clemens VI sätestas 5. juulil ja 26. septembril 1348, et juute ei tohi pidada katku epideemia levimises süüdlasteks. Ta keelas juutide vastased pogrommid ning juutide vägivaldse ristimise ja andis korralduse, et katoliiklased peavad juutide sabatikombeid ja sünagooge respekteerima.

Paavsti üheks ihuarstiks oli juut Solomon ben Gerson.

Kanoniseerimised

Clemens VI kanoniseeris 26. juunil 1347 Yves Hélory ja 19. septembril 1351 Robert de Turlande.

Ta lubas Saksamaa Aldenbergi kloostris tähistada abtiss Gertrudi mälestuspüha ja andis indulgentse neile, kes käivad selles kloostris palverännakul.

Onupojapoliitika

Clemens VI määras kardinaliks oma venna Hugues Rogeri. Ta määras kardinalideks oma sugulased Aymeric de Chalusi, Gérard de la Garde, Guillaume d'Aigrefeuille, Adhémar Roberti, Pierre de Cros', Bernard de la Touri, Guillaume de la Jugié, Nicolas de Besse, Raymond de Canilhaci ja Pierre Roger de Beauforti (hilisem paavst Gregorius XI).

Uued kardinalid

Clemens VI määras 27 kardinali 4 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Innocentius VI ja Gregorius XI. Ta avaldas 6. detsembril 1351 bulla "Licet in constitutione", milles lubas kardinalidel võtta konklaavile kaasa 2 abilist, tõhustas toitlustamist konklaavil ja võimaldas kardinalidel kasutada magamisruumides rohkem eesriideid, et tagada omale privaatsust.

1. konsistoorium 20. september 1342
   1. Étienne Aubert, (Innocentius VI)
   2. Guy de Boulogne
   3. Aymeric de Chalus
   4. Pierre Cyriac
   5. Gérard de la Garde
   6. Guillaume de la Jugié
   7. Andrea Ghini Malpighi
   8. Élie de Nabinal
   9. Adhémar Robert
   10. Hugues Roger
   11. Bernard de la Tour
2. konsistoorium 19. mai 1344
   1. Pierre Bertrand
   2. Nicolas de Besse
3. konsistoorium 29. mai 1348
   1. Pierre Roger de Beaufort, (Gregorius XI)
   2. Dominic Serra
4. konsistoorium 17. detsember 1350
   1. Guillaume d'Aigrefeuille
   2. Gil Álvarez de Albornoz
   3. Raymond de Canilhac
   4. Nicola Capocci
   5. Jean de Caraman
   6. Pierre de Cros
   7. Pectin de Montesquieu
   8. Jean de Moulins
   9. Rinaldo Orsini
   10. Gilles Rigaud
   11. Pasteur de Sarrats
   12. Arnaud de Villemur

Clemens VI kultuuriloos

Francesco Petrarca

Clemens VI ajal rajati Avignoni paavstipalee juurdeehitis Palais Neuf ja La Chaise-Dieu kirik.

Ta kutsus 1344 Avignonis kalendrireformi arutamiseks kokku astroloogide kogu. Paavsti nõudel tõlkis munk Petrus Aleksandriast ladina keelde filosoof Levi ben Gershoni traktaadi "De sinibus".

Ta rajas 3. septembril 1343 Pisa ülikooli. Ta tunnustas 30. juulil 1346 Valladolidi ülikooli ja 26. jaanuaril 1347 Praha ülikooli rajamist.

Jaanuaris 1343 külastas paavsti Rooma delegatsiooni koosseisus Francesco Petrarca. Teda on peetud paavstiks, keda Petrarca taunis 1350. aasta paiku koostatud teoses "Liber sine nomine".

Paavst üheks ihuarstiks oli Guy de Chauliac.

Ta kutsus Avignoni kunstnik Simone Martini.

Ta lasi 1345 vangistada alkeemik Jean de Roquetaillade.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

Surm

Clemens VI suri nigulapäeval 6. detsembril 1352 Prantsusmaal Avignonis, olles olnud enne seda nädal aega palavikus. Ta maeti 7. detsembril esmalt Avignoni katedraali, kuid 8. aprillil 1353 maeti tema säilmed ümber La Chaise-Dieu kloostrisse. Tema haua hävitasid 1562 hugenotid.