E-residentsus
Eesti on esimene riik maailmas, mis pakub väliskodanikele võimalust e-residendina osa saada oma arenenud digiriigi e-teenustest ning asutada Euroopa Liidu ettevõte 100% kaugteel ja asukohast sõltumata. From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
E-residentsus on riiklikult väljastatud digitaalne identiteet, mis annab välismaalastele võimaluse kasutada Eesti e-teenuseid, mis tavapäraselt on olnud avatud vaid kohalikele elanikele, näiteks võimalus anda digitaalseid allkirju. See võimaldab tegeleda ettevõtlusega kaugteel.
Programm sai ametlikult alguse 2014. aastal. See põhines Taavi Kotka, Siim Sikkuti ja Ruth Annuse Arengufondi konkursile esitatud ideel ning selle väljatöötamist ja käivitamist vedas Kaspar Korjus.[1] Esimese Eesti e-residendi digi-ID kaardi andis president Toomas Hendrik Ilves Tallinnas üle 1. detsembril 2014 Briti ajakirjanikule ja estofiilile Edward Lucasele,[2][3][4] esimene tavapärase taotlusprotsessi läbinu oli USA-s elav Skype'i töötaja Hamid Tahsildoost.[5] Eesti oli ainuke selliste teenust pakkuv riik, kuni Dubai tuli 2019. aastal välja enda nn "virtuaalettevõtte litsentsiga".[1] Leedu ja Portugal plaanivad samuti e-residentsuse teenuse käivitamist.[1]
E-residentsus põhineb 2014. aasta 21. oktoobril[6] vastu võetud muudatustel isikut tõendavate dokumentide seaduses ja riigilõivuseaduses.[7] Esimeses käsitleb e-residentsust peatükk 52 "E-residendi digitaalne isikutunnistus".[8] Digi-ID ellurakendamises osales AS Fujitsu Estonia.[9]
Eesti riik ei arenda ega paku kõiki e-residentsusega võimaldatavaid teenuseid, vaid haldab juriidilist poolt ja tehnilist platvormi, mille põhjal saavad erasektori teenusepakkujad arendada edasisi teenuseid.[5] Esialgu kõneldi e-residentsuse edasise arenguga seoses peamiselt võimalusest luua Eestisse registreeritud ettevõtteid.[7] Seda võimalust peetakse välismaalastele huvipakkuvaks, kuna Eestis on ettevõtte tulumaks 0% (maksustatud on vaid dividendid), ettevõtte registreerimine enamiku maailma riikidega võrreldes lihtne ja kiire ning digitaalne asjaajamine kerge ja igapäevane.[10][11] Samuti on e-residentidel juba praegu võimalik kasutada Eesti internetipanku, krüpteerida dokumente, esitada aruandeid äriregistrisse ja maksuametisse, täita Eesti tuludeklaratsiooni ning kasutada Eesti digiretsepte.[12][13] E-residentsuse edasiarenduse juures on e-residentsuse idee üks autoreid Taavi Kotka pidanud oluliseks kogu ettevõtluskeskkonna ja äriseadustiku arendamist vastavuses tänapäeva ettevõtete vajadustega[10].
Vaatamata sagedastele väärtõlgendustele ei anna e-residentsus vabastust viisanõudest, Eesti kodakondsust ega elamisluba, see pole füüsilise residentsuse või kodakondsusega seotud. Kuni pole sõlmitud vastavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, ei saa digi-ID-d kasutada reisidokumendina ega isikut tõendava dokumendina (seepärast pole e-residendi isikukaardil ka fotot). Eesti e-residentsusega ei kaasne luba Euroopa Liitu siseneda. Samuti ei kaasne sellega õigusi, mis on reserveeritud ainult kodanikele või füüsilistele residentidele, näiteks õigust osaleda Eestis valimistel. Küll aga annab e-residentsus võimaluse kasutada digitaalse identiteedi abil samasuguseid e-teenuseid, mis on kättesaadavad Eesti elanikest ID-kaardi omanikele.[10] Riigiportaali eesti.ee määratluse kohaselt on e-residendi digi-ID "digitaalne dokument, mis on kasutatav ainult elektrooniliselt isiku tuvastamiseks ja digitaalse allkirja andmiseks".[14]
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium hindas e-residentsuse programmi 18 esimese kuu maksumuseks 1,2 miljonit eurot.[15]
2019. aastal laekus e-residentide kaudu Eesti riigi eelarvesse üle 17 miljoni euro eest maksutulu.[1]
Remove ads
Eesmärgid ja areng
E-residentsuse arendusmeeskonda veab Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi side ja riigi infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka. Arendusmeeskond tegutseb Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ning Politsei- ja Piirivalveameti juures. "Eesti infoühiskonna arengukava 2020" sõnul on Eesti eesmärk hõlvata virtuaalse residentsuse abil oma e-teenustega maailmas sarnane koht, mida Šveits hoiab panganduses.[16] Eesti peaminister Taavi Rõivas lubas novembris 2014 ühendada Eesti ja Soome e-teenused, luues ühtse digitaalse majandusruumi ning tehes e-residentsusest Eesti järgmise eduloo.[17] Siseminister Hanno Pevkur on nimetanud e-residentsust võimalikuks Eesti Nokiaks.[18]
Programmi ühe eesmärgina on pakutud välja võimalus jõuda 2025. aastaks 10 miljoni e-residendini.[13][4] Eelregistreerimise esimese 18 tunniga pani end kirja üle 4000 huvilise[19], veidi enam kui ööpäevaga oli registreerujaid ligi 6000[10]. Arengufondi andmeil olid huvilised peamiselt Ameerika Ühendriikidest, Soomest, Kanadast, Suurbritanniat, Indiast, Austraaliast, Venemaalt ja Saksamaalt[4]. 18. jaanuariks oli taotlusi laekunud 55 riigist: enim Soomest (224), teisel kohal oli Venemaa (109), kolmandal Läti (38), neljandal USA (34) ja viiendal Suurbritannia (22). Positiivsete otsuste arv oli järgmine: 1. Soome (133); 2. Venemaa (64), 3. Läti (21), 4. Suurbritannia (17), 5. USA (16). Äripäeva andmeil said Eesti esimesteks ameeriklastest e-residentideks Eesti juurtega riskikapitalist ja investor Steve Jürvetson ning tema kolleeg Tim Draper.[20]
2015. aasta 20. märtsi seisuga oli Eestil kokku 1037 e-residenti. Alates e-residendiks registreerimise algusest oli Politsei- ja Piirivalveamet saanud kokku 1184 Eesti e-residendi taotlust. Kõige enam olid e-residendiks registreerimise vastu huvi tundnud Soome kodanikud[15], kes moodustavad kõigist e-residentidest 40%[21]. Siiani e-residendiks saanud inimesed on enamasti olnud Eestiga seotud juba enne programmi algust; näiteks võib neil olnud olla Eestis registreeritud ettevõte.[21]
Hanno Pevkuri hinnangul on e-residentsuse sihtrühmadeks ligi 50 000 inimest, kes vajavad Eestis asjaajamiseks isikut tõendavat dokumenti, ning 130 000 Eestist välja rännanud kodanikku ja nende järeltulijat, kes on Eesti kodakondsusest loobunud või pole seda saanud[18]. Ajakirjanduses on sihtrühmadena loetletud välisinvestorid, välismaalastest ettevõtte juhtorgani liikmed, ettevõtete osanikud, Eesti ettevõtete väliskliendid ja partnerid ning välismaalastest spetsialistid[4]. Taavi Kotka on võrdluseks toonud ka seni Eestis registreeritud ettevõtted, mida on 30 000: "Kui me saaksime selle plaaniga juurde kasvõi 10 000, siis oleks kasv ja kasu Eestile märkimisväärne."[10][22]
Tallinna Tehnikaülikooli informaatikainstituudi professor Kuldar Taveter on rõhutanud, et e-residentsuse tulevikus on tähtsad konkreetsete teenuste kõrge tase, asutusteülesus ja proaktiivsus ning riigi ja erasektori ühised jõupingutused[23]. Animaator Ülo Pikkov seostab algatust ka vaba kultuuri levikuga internetis, tema hinnangul avab e-residentsus uued võimalused Eesti kultuuri arenguks: "E-residentsuse suure populaarsuse toel on meil erakordne võimalus unikaalseks Eesti kultuuriekspordiks, mida ei tohiks kindlasti jätta kasutamata. Täiesti omaette teema e-residentide kontekstis on Eesti keele [sic!] tutvustamine ja selle õppimise võimaluste loomine virtuaalruumis."[24]
E-residentsuse EAS-i projektijuht Kaspar Korjus leiab, et suurim soov Eesti e-residendiks registreerumiseks on arenguriikide kodanikel, kellel on oma koduriigis bürokraatia ja e-teenuste kehva taseme tõttu raske asju ajada. E-residentsus annab neile ligipääsu Eesti õigus- ja küberruumile. Järgmine etapp e-residentsuse programmi arengus on kohandada Eesti äriõigus- pangandus- ja notariaalset seadusandlust nii, et neist kaoks ära asukoha ja keelega seotud piirangud. Seni (2015. aasta kevade seisuga) kehtiv seadusandlus kohustab Eesti ettevõtet omama Eesti aadressi, Ettevõtjaportaali kaudu ei saa esitada inglise keeles dokumente ja mitmed toimingud näevad ette notariga kohtumist.[21]
Remove ads
Nõuded e-residentidele
E-residendiks saamine on privileeg, mitte õigus[7]. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 206 kohaselt on e-residentsuse saamisel aluseks olemasolev seos Eesti riigiga või põhjendatud huvi Eesti e-teenuseid kasutada. Eesti riik kasutab kaalutlusõigust ja taustakontrolli, et anda e-residentsus ainult usaldusväärsetele isikutele. Riigil on õigus e-residentsust mitte väljastada või selle kehtivus peatada. E-resident peab olema vähemalt 18-aastane.[8][25]
Esialgu on e-residentsust võimalik taotleda üksnes Eestis, kuna see eeldab inimese füüsilist tuvastamist. Selleks tuleb külastada Eestis mõnd Politsei- ja Piirivalveameti teeninduspunkti, esitada seal isikut tõendav dokument, anda sõrmejäljed ja teha näopilt ning maksta riigilõiv (2015. aasta alguse seisuga 50 eurot). Samuti tuleb digi-ID-le isiklikult järele minna.[26] Alates 2015. aasta aprilli keskpaigast hakatakse e-residentsust väljastama ka Eesti välisesindustes.[21]
Remove ads
Idee ajalugu
Taavi Kotka on maininud, et juba 2007. aastal oli plaan luua välismaalase ID-kaart, kuid tookord jäi mõte soiku.[10] Kalev Kallemetsa teatel tegi justiitsministeerium ettepaneku anda mittekodanikele e-residentsus 2008. aastal[27].
2012. aasta lõpus avaldatud Sirbi artiklisarjas "Infoühiskonnast hereetiliselt" käis Anto Veldre välja Eesti e-identiteedi idee, mille kohaselt välismaalastel võiks olla võimalus omandada Eesti digi-ID koos sellega kaasneva ligipääsuga Eesti e-teenustele.[28]
2014. aastal pakkusid Taavi Kotka, Ruth Annus ja Siim Sikkut Arengufondi ideekonkursil välja idee pealkirjaga "10 miljonit e-eestlast aastaks 2025", mis võitis konkursi auhinna: aastase stipendiumi suurusega 2000 eurot kuus. Stipendiumi abil alustati tööd e-residentsuse programmi ettevalmistuseks.[29][30]
Vastukaja
Valdavalt on e-residentsust hinnatud kõrgelt tänu kontseptsiooni uudsusele ja arengupotentsiaalile. Kuna e-residentsus on avatud platvorm, on sellele rajatavad teenused pidevas arengus.[31][32] Eesti e-residentsus esitati ka konkursi Aasta Turundustäht 2014 kandidaadiks[33].
Projekt on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu[34][35][36][37][38][39]. Nii on arvatud, et e-residentsus kiirendab Soome ettevõtete kolimist Eestisse[40][41].
E-residentsuse suhtes on kõlanud ka väiksemale entusiasmile kutsuvaid või skeptilisi noote[42]. Nii rõhutas endine rahandusminister Jürgen Ligi, et tänini pole päris selge, kuidas e-residentsus Eesti riigile raha sisse tooma hakkab[43]. Majandusteadlane Ülo Ennuste leiab, et projekti rahvuslikud riskid on veel selgusetud[44].
Ajakirjanduses on küsitud, kas e-residentsus võib tuua rohkem venemaalasi Eestisse kinnisvara ostma[45] ning kas e-residentsus võib viia äriühingu tulu topeltmaksustamiseni, kuna rahvusvaheliste reeglite kohaselt võib olla maksustamisõigus nii riigil, kus äriühing on registreeritud, kui ka riigil, kust äriühingut juhitakse[6][46].
Riigikontrolli 2020. aastal avaldatud auditi hinnangul olid e-residentsuse programmi tulud viienda tegevusaasta lõpuks hakanud ületama sellega seotud kulusid. Samas kritiseeriti programmi kontrollsüsteemide puudulikkust, mis ei kindlustanud Riigikontrolli hinnangul, et e-residentsuse programmis osalevad õiguskuulekad välismaalased. Puudulikeks hinnati ka võimalusi järelevalveks Eestis registreeritud, kuid välismaal tegutsevate ettevõtete üle.[47] Samu probleeme tõstis esile ka 2023. aasta alguses avaldatud Euroopa Nõukogu rahapesu andmebüroo raport.[48]
Remove ads
Tuntud e-residente
Eesti esimeseks e-residendiks sai briti ajakirjanik Edward Lucas, kellele president Toomas Hendrik Ilves andis e-residendi digi-ID üle Tallinnas 1. detsembril 2014.
Teise ja kolmanda e-residendi kaardid andis USA-s töövisiidil olev peaminister Taavi Rõivas üle Silicon Valleys vastavalt Steve Jürvetsonile ja Tim Draperile 9. detsembril 2014. Jürvetson ja Draper on USA maineka riskikapitaliettevõtte Draper Fisher Jurvetson (DFJ) partnerid ja juhid.[20]
Aprilli alguses 2015 andis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi side ja riigi infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka Eesti-poolse kingitusena e-residentsuse üle Jaapani peaministrile Shinzō Abele. Sündmus toimus Eesti riikliku delegatsiooni visiidi ajal Jaapanisse.[49]
E-residendiks on n-ö kingitusena ehk väljaspool tavaprotseduuri saanud ka Swedbanki grupi juht Michael Wolf ja Jaapani suurima e-kaubandusega tegeleva ettevõtte Rakuten tegevjuht Hiroshi Mikitani.[50]
25. septembril 2018 toimunud Eesti-visiidi käigus sai paavst Franciscusest esimese riigipeana Eesti e-resident, järjekorranumbrilt 37 647.[51]
Remove ads
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads