Portugal
riik Euroopas From Wikipedia, the free encyclopedia
Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.
 |
See artikkel räägib riigist; filmi kohta vaata artiklit Portugal (film) |
|
Portugali Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | "A Portuguesa" | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Lissabon | ||
| Pindala |
92 225 km² (2021)[1]  | ||
| Riigikeel | portugali | ||
| Rahvaarv |
10 347 892 (2021)[2] | ||
| Rahvastikutihedus | 112,2 in/km² | ||
| Riigikord | poolpresidentaalne vabariik | ||
| President | Marcelo Rebelo de Sousa | ||
| Peaminister | Luís Montenegro | ||
| SKT | 297,1 miljardit $ (2016)[3] | ||
| SKT elaniku kohta | 28 500 $ (2016)[3] | ||
| Valuuta | euro (EUR) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg | ||
| Tippdomeen | .pt | ||
| ROK-i kood | POR | ||
| Telefonikood | 351 | ||
See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga, ühtlasi on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks Euroopa mandriosas asuvale territooriumile kuulub Portugali Vabariigile ka kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.
Tänapäevase Portugali territoorium on olnud asustatud ja võitluste objektiks esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja sajandeid kestnud kristlike tagasivallutussõdade käigus, mida tuntakse nimetusega "rekonkista". 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist.[4] 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi.[5][6][7] Portugalist sai üks majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt võimsamaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel.
Portugali impeerium oli uusaegse Euroopa koloniaalimpeeriumidest kõige pikaealisem – see püsis ligi 600 aastat, alates Ceuta vallutamisest 1415. aastal kuni Macau loovutamiseni Hiinale 1999. aastal (de facto) või kuni Ida-Timori iseseisvumiseni 2002. aastal (de iure; kuigi ametlikult Portugali valduses, okupeeris Ida-Timori juba 1975. aastal Indoneesia). Impeerium hõlmas tohutu territooriumi, millel asub tänapäeval 53 iseseisvat riiki, avaldades sügavat kultuurilist ja arhitektuurilist mõju üle maailma. Selle pärandiks on tänapäevases maailmas 250 miljonit portugali keelt kõnelevat inimest (mis teeb portugali keelest kõnelejate arvult kuuenda keele maailmas) ja lisaks veel mitmed portugali keelel põhinevad kreoolkeeled. Portugali rahvusvaheline mõju hakkas oluliselt vähenema 19. sajandil, eriti pärast Brasiilia iseseisvumist. 5. oktoobril 1910 kukutati revolutsiooniga kuningavõim ja loodi demokraatlik, kuid ebastabiilne vabariik. 1920.–1930. aastatel asendus demokraatia parempoolse autokraatliku režiimiga, mida tuntakse Estado Novo ('uus riik') nime all. Demokraatia taastati pärast Portugali koloniaalsõda ja 1974. aasta nelgirevolutsiooni. Nende sündmuste käigus või järel said iseseisvuse senised kolooniad Angola, Mosambiik, São Tomé ja Príncipe, Roheneemesaared ning Guinea-Bissau.
Portugal on arenenud riik,[8] millel on arenenud majandus, kõrge elustandard ja kvaliteetne taristu. Teedevõrgu kvaliteedilt on Portugal 2014. aasta andmetel maailmas 2. kohal[9] ja kogu taristu kvaliteedilt 12. kohal.[10] Ühtlasi kuulub Portugal maailma globaliseerunumate ja rahulikumate riikide sekka, näiteks globaalses rahuindeksis oli riik 2014. aastal 18. kohal.[11] Portugal kuulub paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sealhulgas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni.
Portugal oli üks esimesi riike maailmas, mis kaotas tsiviilõiguses surmanuhtluse (1867).[12] 2001. aastal pälvis Portugal rahvusvahelist tähelepanu sellega, et esimese maailma riigina dekriminaliseeriti seal narkootikumide tarbimine.[13] Juunis 2010 sai Portugalist kuues riik Euroopas ja kaheksas riik maailmas, kus jõustus riiklikul tasandil samasooliste abielu.[14][15]
Nimi
Riigi ametlik nimi on portugali keeles República Portuguesa, eesti keeles Portugali Vabariik. Lühinimi on mõlemas keeles Portugal.
Portugali nimi tuleb antiikajal Douro jõe suudmes, tänapäevase Porto linna lähistel asunud roomlaste asula Portus Cale nimest.[16] Portus tähendab ladina keeles sadamat, Cale päritolu on aga vaieldav. Kuna samas kohas asus varem keltide asula, siis on arvatud, et nimi Callaici või Cale võis olla seda piirkonda asustanud keldi hõimu etnonüüm. Samas leidub ajaloolasi, kelle arvates rajasid Portus Calele eelnenud asula hoopis kreeklased ja Cale nimi tuleb kreekakeelsest sõnast Καλλις ('ilus').
Alternatiivne teooria, mille pakkus välja 15.–16. sajandi vahetusel elanud šoti filosoof ja ajaloolane Hector Boece, väidab, et Portugali nimi tuleb hoopis kohanimest Porto Gatelli, mille andis Bragale (teise versiooni kohaselt Portole[17][18]) sellesse piirkonda elama asunud gaelide esiisa Goídel Glas ehk Gatelo.[19]
Suurus ja piirid
Portugali pindala on 92 090 km² (91 470 km² maad, 620 km² vett), millega ta on maailma riikide seas suuruselt 111. kohal.[3] Eestiga võrreldes on Portugal pindalalt veidi üle kahe korra suurem. Pürenee poolsaare kogupindalast moodustab Portugal ühe kuuendiku.
Euroopa läänepoolseima maana Pürenee poolsaare lääne- ja edelarannikul on Portugalil maismaapiir vaid ühe riigi, Hispaaniaga. Portugal piirneb Hispaaniaga põhjas ja idas, maismaapiiri kogupikkus on 1214 km. See on pikim Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline riigipiir. Maismaapiirist oluliselt pikem on Portugali rannajoon, kokku 1793 km.[3] Selle tingib Portugali piirnemine läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga, samuti pikendavad Portugali rannajoont talle kuuluvad Assooride ja Madeira saarestikud.
Maismaapiiri osas on Portugalil ja Hispaanial endiselt lahendamata küsimusi. Portugal on vaidlustanud piiri Caia ja Cuncose jõe deltade vahel, mis kujunes välja 1801. aastal pärast Olivenza liitmist Hispaaniaga. Kuigi vastavalt Badajozi rahule läks piirkond Hispaania koosseisu, leiab Portugal, et rahulepingu tingimused tühistati 1815. aastal Viini kongressiga ja peab seda de iure endiselt enda territooriumiks. Seetõttu puudub seal ka konsensus piiri osas.[20]
Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ulatuvad Portugali territoriaalveed rannajoonest 12 meremiili kaugusele ja eksklusiivse majandustsooni ulatus merel on 200 meremiili.[3] Eksklusiivse majandustsooni pindala on kokku 1 727 408 km², mis on Euroopa riikide seas suuruselt 3. ja maailma riikide seas suuruselt 11. kohal.
Äärmuspunktid
Portugali maismaaterritooriumi äärmuspunktideks on põhjas Cevide küla Viana do Castelo ringkonnas (42° 9' N, 8° 11' W), lõunas Santa Maria neem Faro ringkonnas (36° 57' N, 7° 53' W), läänes Roca neem Lissaboni ringkonnas (38° 46' N, 9° 30' W) ja idas Paradela küla Bragança ringkonnas (41° 34' N, 6° 11' W). Roca neem on ühtlasi kogu Mandri-Euroopa läänepoolseim punkt.
Kui arvestada ka Portugalile kuuluvaid saarestikke, siis on riigi ja ühtlasi kogu Euroopa läänepoolseim punkt Monchique saar Assooride saarestikus (39° 29' N, 31° 16' W) ning riigi lõunapoolseim punkt Ponta do Sul Fora saarel (30° 2' N, 16° 2' W).
Ajavöönd
Portugal on üks neljast Euroopa riigist, kus on kasutusel maailmaaeg. Teised sellised riigid on Iirimaa, Island ja Suurbritannia. Ajavahe Eestis kehtiva Ida-Euroopa ajaga on −2 tundi.[21]
Loodus
Pinnamood
Portugali pinnamoes võib eristada kahte küllaltki erinevat piirkonda: riigi põhja- ja keskosa, mis asuvad Meseta kiltmaa äärealal, koosnevad peamiselt lavamaadest ja mäeahelikest. Viimaste seas on suurim Serra de Estrela ahelik, mille kõrgeim tipp on Torre (1993 meetrit); riigi lääne- ja lõunaosas domineerivad peamiselt madalikud ja madalad mäed.[22] Riigi lõunaosas on vaid üks mäeahelik, São Mamede, kus kõrgused ulatuvad üle 1000 meetri merepinnast.[23]
Kõrgeid mägesid leidub ka vulkaanilise tekkega Assooridel ja Madeiral – Madeira saarestiku kõrgeim tipp on Madeira saarel asuv Pico Ruivo (1862 meetrit), Assooride ja ühtlasi kogu Portugali kõrgeim tipp aga Pico saarel asuv Ponta de Pico (2351 meetrit).[24]
Tervikuna jäävad Portugali keskmised kõrgused siiski alla 700 meetri – üle selle piiri ulatub vaid üks kaheksandik riigi territooriumist. Tejo jõest põhja pool on üheksa kümnendikku territooriumist kõrgemal kui 400 meetrit merepinnast.[23]
Geoloogiline ehitus
Portugali geoloogilisest ehitusest rääkides tuleks eristada kolme piirkonda: riigi põhjaosa, põhjapoolset sisemaad ja riigi lõunaosa.
Põhja-Portugalina käsitletakse Atlandi ookeani rannikul asuva ajaloolise Minho provintsi alasid, mida ümbritsevad Larouco mäed. Seal domineerivad peamiselt moondekivimid (kristalsed kildad, kildad ja kvartsiidid) ja tardkivimid (sh granitoidid), milles esinevad murrangud on soodustanud kuumaveeallikate teket.[23]
Põhjapoolse sisemaa moodustab kahest küljest Hispaaniaga piiratud Trás-os-Montese piirkond. Sisemaa lavamaad on sügavate murrangutega ja koosnevad enam kui 540 miljoni aasta vanustest Eelkambriumi kivimitest, peamiselt kiltadest ja granitoididest.[23]
Lõuna-Portugal moodustab kolm viiendikku riigi territooriumist; need on alad Douro ja Tejo jõe alamjooksust lõunas. Rannikualade aluspinna moodustavad seal suures osas Triiaseaegsed settekivimid, peamiselt liivakivi. Sisemaal domineerivad Juura ladestu settekivimid (lubjakivi), millega vaheldumisi leidub kriidiaegseid settekivimeid (liivakivi, konglomeraadid). Vulkaaniline tegevus on tekitanud basaldist lavamaasid. Tejo ja Guadiana jõe vahel Alentejo regioonis domineerivad lavamaad, mis koosnevad kambriumi ja siluri ajastu kristalsetest kiltadest või lubjakivist. Algarve piirkonna mäed koosnevad peamiselt mesosoikumi aegsest lubja- ja liivakivist; erandiks on Serra de Monchique' mäed, mis on moodustunud valdavalt süeniidist.[23]
Tejo ja Sado jõe suudmeala loetakse Mandri-Euroopa seismiliselt aktiivsemate piirkondade hulka, kõige tõsisem maavärinate oht on Assooride saarestikus.[3][22]
Enamik Assooride ja Madeira saari on vulkaanilise tekkega ja nende geoloogilises koostises domineerivad basaltkivimid. Suurem osa vulkaane ei ole tegutsenud enam sajandeid, kuid 1958. aastal purskas veel Faiali vulkaan (kõrgus 1043 meetrit). Teistest kunagi aktiivsetest vulkaanidest väärivad mainimist Agua de Pau, Furnas, Pico, San Jorge, Sete Cidades ja Terceira.[3]
Loodusvarad
Maavaradest on olulisel kohal mitmesugused metallid: leidub ja kaevandatakse raua- ja vasemaaki, tsinki, tina ja volframit, väärismetallidest hõbedat ja kulda. Portugalil on ka suured uraanivarud. Vähesel määral kaevandatakse oma energiavajaduse leevendamiseks kivisütt.[3][23]
Olulised on mitmed kivimid ja mineraalid: leidub kipsi, marmorit ja savi, samuti naatriumkloriidi (soola) sisaldavaid mineraale.[3] Palju on mineraalveeallikaid.[22]
Portugali rohked ja kiirevoolulised jõed on suurepärased hüdroenergia allikad. Jõed ja territoriaalveed on ka rikkad kalade poolest. Nii looduslikult kasvavate kui ka kunstlikult kasvatatavate korgitammede koorest saadakse korki.[3]
Haritavat maad on Portugalis vaid 11,88% kogu pindalast.[3]
Mullastik
Portugali mullad on suuresti välja kujunenud vulkaanilise tegevuse mõjul ning on valdavas osas kuivad ja happelised liivmullad, mis ei ole taimekasvatuseks soodsad. Nii kliimatingimused kui ka mullatüübid eeldavad põllumajandusega tegelemiseks rohket niisutust. Erandiks on peamiselt Tejo, aga ka teiste jõgede orgudes jõesetete baasil tekkinud liivsavimullad, samuti Lõuna-Portugali Alentejo regiooni üksikud dioriidi väljasopistused, mis on tekitanud viljakaid mustmulla ladestusi.[23]
Veekogud ja märgalad
Portugali läbivad mitmed jõed, mis saavad enamikus alguse Hispaaniast, voolavad valdavalt idast läände ja suubuvad Atlandi ookeani; seega asub Portugal nende alamjooksul. Põhjast lõuna suunas liikudes on tähtsaimad jõed Minho, Douro, Mondego, Tejo ja Guadiana.[25] Kirdest edelasse voolav Tejo jõgi jagab Portugali kaheks, eristades pinnamoelt erinevat põhja- ja lõunaosa.[23]
Suuri looduslikke järvi Portugalis ei ole ja suurimad sisemaised veekogud on paisude abil tekitatud veehoidlad. Suurim nende seas on Alqueva veehoidla, mille pindala on 250 km².[26] Küll leidub Portugalis mitmeid väiksemaid järvi, eriti Serra da Estrela mäeahelikus. Tähtsaimad neist on liustike sulamisel tekkinud Comprida ja Escura.
Lõuna-Portugali jõgede suudmetes esineb laguune, millest üks tuntumaid on Aveiro laguun Vouga jõe suudmes. Jõgede suudmealadel on rannik sageli soine, seal esineb ka soolasoid.[23]
Kliima
Portugali mandriosa kliima
Portugal asub lähistroopikas, tal on lähistroopiline vahemereline kliima sooja ja niiske talvega ning palava ja kuiva suvega. Portugali sisemaa lõunaosas, Beja ümbruses esineb väikesel alal ka kuiva poolkõrbe- ehk stepikliimat.[27]
Portugal kuulub Euroopa kõige soojemate riikide hulka: mandriosa aasta keskmine õhutemperatuur on madalaim mägise sisemaa põhjaosas (8–12 °C), kõrgeim Lõuna-Portugalis ja Guadiana jõeorus (16–19 °C). Portugali lõunapoolseima regiooni Algarve kliimat võib võrrelda Hispaania lõunaranniku või Edela-Austraalia kliimaga.
Lõuna-Portugali kliima on niisiis riigi põhjaosast mõnevõrra soojem ja kuivem. Lõunarannikul Faros on augusti keskmine maksimaalne