Eesti Ajutine Valitsus

Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 1918 – 8. maini 1919.

Eesti Ajutine Valitsus

Asutatud	24. veebruar 1918
Tegevuse lõpetanud	8. mai 1919
Tüüp	Vabariigi Valitsus
Asukoht	Estonia puiestee 13 (3) (24.2.1918) Estonia puiestee 6 (25.2.1918)[1] Viru tänav 4 Georgi Gutkini maja (11.11.1918)[2] Jaan Raamoti krt Suur-Roosikrantsi tn 10a[3] Raekoja plats (Suur-Turg) 14 (15.11.1918–12.1918)[4],[5],[6] Toompea loss (12.1918–)
Tegevuspiirkond	Eesti Vabariik
Emaorganisatsioon	Maanõukogu Asutav Kogu
Allorganisatsioonid	Eesti ministeeriumid

Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918 asutada kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti riiklik võim. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Samal päeval võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril 1918.^[küsitav]

Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga (kaasa arvatud Konstantin Päts, kes esineb nimekirjas kaks korda, ja kolm vakantset ametikohta). Ajutise Valitsuse valitsuskoalitsioonis osalesid Maaliit, Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Tööerakond.

Eesti Ajutise Valitsuse I koosseis

Ajutise valitsuse I koosseisu liikmed:

Nimi	Ametikoht	Pilt	Ametiaeg
Konstantin Päts (Eesti Maarahva Liit)	ministrite nõukogu esimees, siseminister ja kaubandus-tööstusminister		24. veebruar – 12. november 1918
Jüri Vilms (Eesti Tööerakond)	ministrite nõukogu abiesimees ja kohtuminister		24. veebruar – 2. mai 1918?
Jaan Poska (Eesti Rahvaerakond)	välisminister		24. veebruar – 12. november 1918
Juhan Kukk (Eesti Tööerakond)	raha- ja riigivaranduste minister		24. veebruar – 12. november 1918
Jaan Raamot (Eesti Demokraatlik Erakond)	põllutöö- ja toitlusminister		24. veebruar – 12. november 1918
Andres Larka	sõjaminister		24. veebruar – 12. november 1918
Villem Maasik (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)	töö- ja hoolekandeminister		24. veebruar – 12. november 1918
Ferdinand Peterson (Eesti Tööerakond)	teedeminister		24. veebruar – 12. november 1918
Peeter Põld (Eesti Rahvaerakond)	haridusminister		24. veebruar – 12. november 1918

Saksa, vene ja rootsi rahvusasjade ministri kohad olid valitsuse koosseisus ette nähtud, kuid jäid ajutiselt vabaks.

25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väeüksused. Kõrgem võim kuulus saksa sõjaväelastele. Saksamaa polnud tunnustanud Eesti iseseisvust. Eesti erakondade tegevus oli peatatud ning rahvusväeosad laiali saadetud. Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.

Eesti Ajutine Valitsus november 1918

7. novembrist peale olid eestlased Tallinnas leivanormide vähendamise tõttu hakanud meeleavaldamiseks kogunema. 9. novembril käis tööliste delegatsioon Eestimaa sõjakubernerile Adolf von Seckendorffile nõudmisi esitamas, samal päeval jõudis ka Saksa Novembrirevolutsiooni sündmused Eestisse ja Saksa sõjalaevadele heisati punased lipud. 10. novembril nõustus Seckendorff endise Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poskaga kohtuma, et olukorda lahendada.

11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 11. november 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus, mille esimesele istungile kogunes valitsus koosseisus Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. 12. november 1918 täpsustasid Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu Vanematenõukogu ühisistungil Ajutise valitsuse koosseis ja jagati ministriportfellid.

Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril 1918 teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli pea- ja siseminister. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel.

Eesti Ajutise Valitsuse II koosseis

Ajutise valitsuse II koosseisu liikmed:

Nimi	Ametikoht	Pilt	Ametiaeg
Konstantin Päts (Eesti Maarahva Liit)	Peaminister ja siseminister		12. november – 27. november 1918
Jaan Poska (Eesti Rahvaerakond)	peaministri asetäitja ja kohtuminister		12. november – 27. november 1918
Juhan Kukk (Eesti Tööerakond)	raha- ja siseministri asetäitja		12. november – 27. november 1918
Otto Strandman (Eesti Tööerakond)	välisminister		12. november – 27. november 1918
Jaan Raamot (Eesti Demokraatlik Erakond)	põllutöö- ja toitlusminister		12. november – 16. november 1918
Andres Larka	sõjaminister		12. november – 27. november 1918
Aleksander Tulp (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)	töö- ja hoolekandeministri kohustetäitja		16. november – 27. november 1918
Ferdinand Peterson (Eesti Tööerakond)	teedeminister		12. november – 27. november 1918
Peeter Põld (Eesti Rahvaerakond)	haridusminister		12. november – 27. november 1918
Nikolai Köstner (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)	kaubandusministri kohustetäitja		16. november – 27. november 1918
Jaan Tõnisson (Eesti Demokraatlik Erakond)	ilma portfellita minister		12. november – 27. november 1918

Eesti Ajutise Valitsuse volinikud

• Eesti Ajutise Valitsuse peavolinik Põhja-Eestis, Jaakson. Asukoht Tallinnas, Toompuiestee 3 Tolli majas.
• Eesti Ajutise Valitsuse peavolinik Lõuna-Eestis, Karl Parts ja Heinrich Luht^[7] peavoliniku asetäitja Johannes Lehman (3. jaanuarist 1919)
• Eesti Ajutise Valitsuse volinik, Saaremaal Juhan Ainson

27. novembril 1918 kujundati Maanõukogu rühmade kokkuleppel teise Ajutise valitsuse koosseis ümber, seega asus Vabadussõja puhkemise eelõhtul valitsema kolmas koosseis, kus peaminister Päts võttis enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Andres Larka jäi tema abiks.

Eesti Ajutise Valitsuse III koosseis

Ajutise valitsuse III koosseisu liikmed:

Nimi	Ametikoht	Pilt	Ametiaeg
Konstantin Päts (Eesti Maarahva Liit)	Peaminister ja sõjaminister		27. november 1918 – 8. mai 1919
August Rei (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei) Karl Ast (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei)	peaministri asetäitja ja hoolekande minister töö- ja hoolekande ministri kohusetäitja		27. november 1918 – 24. jaanuar 1919 27. november 1918 – 23. detsember 1918 23. detsember 1918 – 5. veebruar 1919
Juhan Kukk (Eesti Tööerakond)	rahaminister		27. november 1918 – 8. mai 1919
August Peet	siseminister		27. november 1918 – 8. mai 1919
Jaan Poska (Eesti Rahvaerakond)	välisminister		27. november 1918 – 8. mai 1919
Otto Strandman (Eesti Tööerakond)	põllutöö- minister		27. november 1918 – 8. mai 1919
Jüri Jaakson (Eesti Rahvaerakond)	kohtuminister		27. november 1918 – 8. mai 1919
Eduard Säkk	teedeminister		27. november 1918 – 8. mai 1919
Karl Luts[8] Harald Laksberg	haridusminister haridusminister		27. november 1918 – 12. märtsini 1919, oli Venemaal vangis 12. märts 1919 – 8. mai 1919
Nikolai Köstner (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei) Voldemar Puhk August Janson	tööstus- ja kaubandusminister tööstus- ja kaubandusministri kohustetäitja tööstus- ja kaubandusminister		27. november 1918 – 12. märtsini 1919 kuni 12. märtsini 1919 12. märts 1919 – 8. mai 1919
Jaan Raamot (Eesti Demokraatlik Erakond) Eduard Aule	toitlusminister toitlusminister		27. november 1918 – 6. veebruar 1919 6. veebruar 1919 – 8. mai 1919
Jaan Tõnisson (Eesti Demokraatlik Erakond)	ilma portfellita minister täisvõimuline Eesti Vabariigi saadik välismaal[9]		27. november 1918 – 8. mai 1919
Hermann Koch	saksa rahvusminister		28. novembrist 1918 – 8. mai 1919
Hans Pöhl	rootsi rahvusminister		11. detsembrist 1918 – 8. mai 1919
Aleksei Sorokin	vene rahvusminister		27. november 1918 – 8. mai 1919

28. novembrist 1918 algas Eesti Vabadussõda.

29. novembril 1918 kuulutas Jaan Anvelt Narvas välja iseseiseva Eesti Nõukogude Vabariigi – Eesti Töörahva Kommuuni.

5.–7. aprillini 1919 toimusid Asutava Kogu valimised. Ajutise valitsus tegevus lõppes 8. mail 1919, mil Asutav Kogu kinnitas ametisse esimese Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga.

Eesti Ajutise Valitsuse volinikud maakondades

• Eesti Ajutise Valitsuse volinik Haapsalus, Eduard Alver,
• Eesti Ajutise Valitsuse volinik Rakveres, Tõnis Kalbus,
• Eesti Ajutise Valitsuse volinik Narvas, Arnold Schulbach
• Eesti Ajutise Valitsuse volinik Järva- ja Pärnumaal Viktor Tomberg
• Eesti Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ja Pärnumaal, Hugo Kuusner,
• Eesti Ajutise Valitsuse volinik Võrus, Martin Taevere; Võru- ja Petserimaa komissar Heinrich Luht, alates 10. veebruarist 1919.
• Eesti Ajutise Valitsuse komissar Saaremaal Victor Neggo, alates 1. jaanuarist 1919
• Eesti Ajutise Valitsuse komissar Harjumaal Peeter Reisik, alates 9. jaanuarist 1919
• Eesti Ajutise Valitsuse komissar Tartu- ja Viljandi maakonnas Adolf Andreson, alates 1. jaanuarist 1919
• Eesti Ajutise Valitsuse komissar Pärnu maakonnas August Jürmann, alates 1. jaanuarist 1919
• Eesti Ajutise Valitsuse komissar Haapsalu maakonnas Boris Ustav, alates 30. detsember 1918^[10]

Omavalitsuste üle järelevalvet teostanud komissaride tegevus^[11] lõpetati 1919. aasta augustis. Ajutise Valitsuse komissaride ülesandeks oli selle järele valvata, et vabariigis maksvad seadused ja valitsuse määrused ning korraldused kõigi ametiasutuste ja ametnikkude poolt täpipealset rutulist täitmist leiaksid ning et ametiasutuste ja ametnikkude tegevus kindlates seaduslikkuse piirides avalduks.

 Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Eelnev Eesti Maavalitsus

Eesti Ajutine Valitsus 1918–1919

Järgnev Otto Strandmani esimene valitsus