Eesti rahvarõivad
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Eesti rahvarõivad ehk rahvariided on ajalooliste Eesti talupojarõivaste koondnimetus, mis hõlmab nii igapäevariietust kui ka pidulikke rõivaid. Tänapäeval peetakse rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.[1][2]
_-_063.jpg)
Nimetuse "rahvarõivad" (esialgsel kujul "rahvariided") võtsid kasutusele eesti rahvusliku liikumise eestvedajad 19. sajandi keskel nn Ärkamisajal.[3][4] Samal ajal võttis järjest rohkem eestlasi omaks linliku elulaadi, mistõttu suurem osa rahvarõivastest taandus igapäevasest kasutusest.
Eestis hakati 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel selleks, et rõhutada rahvuslikku uhkust ja eneseteadvust.[3][5] Ajalooliste rahvarõivaste kui rahvuslike peorõivaste kandmise komme hakkas Eestis laiemalt levima 20. sajandi algupoolel ning muutus iseseisvas Eesti Vabariigis 1930. aastateks üldrahvalikuks traditsiooniks.
Remove ads
Rõivaste tüübid
Üldiselt on eestlaste ajaloolisi rõivaid jaotatud kolme alaliiki:
- pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve;
- "käimise" rõivad', mida peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks;
- igapäevased töörõivad, mis oli tehtud kehvemast materjalist ja ilma kaunistusteta.[1]
Kuni 19. sajandini valmistati lihtrahva rõivaid peamiselt kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata: villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ja linased riided pleegitati valgeks. Värvilise seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega, näiteks punast värvi saadi madarajuurest. [1]
Lisaks soolistele ja sotsiaalsetele erijoontele erinevad rahvariided ka piirkonniti.[3] Nii argi- kui ka piduriided kujutasid endast sageli ka märkide süsteemi, mis viitasid lisaks kandja piirkondlikule päritolule ka sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule ja eale.[1]
Rahvustikand
Eesti rahvarõivaste tikandid on olnud mõjutatud muu hulgas Lääne-Euroopast ning sealt pärinenud stiilidest: 17.–18. sajandi barokist, 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi rokokoost ning klassitsismist.[6]
Remove ads
Piirkondlikud erinevused
Rahvariiete piirkondlikke erinevusi vaadeldakse neljas suures rühmas: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.
Piirkondlikud erinevused, mis 19. sajandiks välja kujunesid, olid tingitud sellest, liiguti peamiselt vaid oma kodukihelkonnas, ja sellest, et sealseid riietumistraditsioonide austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus oli uuendustele vastuvõtlikum: tänu Tallinna kui Eestimaa kubermangu tähtsa kaubanduslinna ja kiiresti areneva Peterburi lähedusele levisid Põhja- Eestis ka muude maade rõivanähtused. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil haldusjaotuse tõttu Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia ja millest Lõuna-Eesti kihelkonnad jäid kaugele. [7]
Lõuna-Eesti
_-_115.jpg)
Kihelkonnad: Halliste, Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karksi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu, Äksi[8]
Lõuna-Eesti talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuid rahvarõivad olid ka piirkonniti küllaltki erinevad.[7] Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa läksid moemõjutustega kiiremini kaasa ja hiljem levisid need mõjutused ka lõuna poole.[9]18. sajandil hakkas omaseks saama kahar seelik, mis oli algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline. Üldiseks sai seelik 19. sajandil.[1] Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid populaarsed juba muinasajal. Tavaliselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidlindid kuklas. Mehed kandsid iseloomulikku ülikonda, mis koosnes särgist, pükstest ja lühikesest kuuest. Erinesid ainult mulgi mehed, kes kandsid pikka kuube.[7]
Ehkki Lõuna-Eesti polnud moemõjutustele nii aldis kui Põhja-Eesti, oli ka seal muude rahvaste mõjutusi. Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega ning kogu Lõuna-Eestis levis seesuguseid venepäraseid jooni nagu punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades.[1] Vene rahvakultuur mõjutas Kagu-Eesti rõivastust, eriti aga setosid, kes olid pikka aega muust Eestist poliitiliselt eraldatud.[7] Seto naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Pidulike sündmuste korral käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline kehakate, mis sarnanes vene naiste sarafaniga ja mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setode kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised.[9]
Mulgimaa on piirkond, kus püsisid vanapärasused eriti tugevalt: naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, arhailise taimornamendiga kaunistatud puusapõllesid, kokku õmblemata vaipseelikuid, linaseid ja villaseid õlakatteid. Mehed kandsid pikki pükse ja enne kui mindi üle linnamoele, kandsid mulgi mehed pidulikel puhkudel musti pikk-kuubi, mis lõikelt sarnanesid särgiga.[9] Traditsioonilist rõivastust kanti kauem jõukamates peredes.[7]
Põhja-Eesti
Kihelkonnad: Alutaguse, Ambla, Anna, Hageri, Haljala, Harju-Jaani, Harju-Madise, Iisaku, Juuru, Jõelähtme, Jõhvi, Järva-Jaani, Järva-Madise, Jüri, Kadrina, Keila, Koeru, Kose, Kuusalu, Lüganuse, Nissi, Paide, Peetri, Rakvere, Rapla, Risti, Simuna, Türi, Vaivara, Viru-Jaagupi, Viru-Nigula, Väike-Maarja.[10]
Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige altim uuendustele ning sealt edasi levisid need ka ülejäänud Eestisse.[7] Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad.
Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon naisterõivastuses: naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid).[1] Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati 18. sajandi lõpus lillkirjaga, mis muutus Virumaa paikkondlikuks omapäraks.[9] 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts.[7]
Nagu Lõuna-Eestis, nii esines ka Põhja-Eestis piirkondlikke erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni.[7]
Lääne-Eesti
Kihelkonnad: Audru, Hanila, Häädemeeste, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Lihula, Lääne-Nigula, Martna, Mihkli, Märjamaa, Noarootsi, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Ridala, Saarde, Tori, Tõstamaa, Varbla, Vigala, Vändra. [11]
Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja-Eesti omadega.[1] Lääne-Eesti lõunaosas oli näha vanemaid elemente, mis sarnanesid Lõuna-Eesti elementidega: näiteks vanatriibulised pikad püksid, mida mehed kandsid.[7] Piirkonnale iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Naiste rõivakomplekti kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti).[1] Liistikut kanti eriti Läänemaal.[9] Rõivastusse kuulus ka kolmnurkselt kokku murtud õlarätt, mida kanti kas otse õlgadel või kampsuni all.[7]
Pikitriibuline seelik võeti omaks 19. sajandi alguseks, sama sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid.[1] Pikitriibulised seelikutele oli iseloomulik mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga sissekudumine.[7] Kihelkonniti olid erinevad naiste peakatted. Kui põhja pool kanti pott- ja kabimütse, siis lõuna pool olid tavapärased hoopis lillkirjaga kaunistatud eriilmelised tanud.[1]
Mehed riietusid põlvpükstest ja vatist koosnevasse ülikonda, välja arvatud Lääne-Eesti lõunaosas, kus nad kandsid endiselt vana tüüpi pikki pükse. Nii nagu Põhja-Eestis, värviti ülikond ka Läänemaal potisiniseks, Pärnumaale oli iseloomulik teha ülikond lambapruunist või -mustast villasest riidest. Pärnumaa villaste ülikondade omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused.[9]
Kuigi Lääne-Eesti võttis uuendused kiiremini vastu kui Lõuna-Eesti, kestis traditsiooniline rõivastus seal veel 20. sajandi alguselgi, Kihnus kui omaette lokaalses rühmas kantakse traditsioonilist riietust veel tänapäevalgi.[7]
Saared
Kihelkonnad: Anseküla, Emmaste, Jaani, Jämaja, Kaarma, Karja, Kihelkonna, Kihnu, Käina, Kärla, Muhu, Mustjala, Pöide, Püha, Pühalepa, Reigi, Ruhnu, Valjala, Vormsi.[12]
Saarte piirkonna alla loetakse Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu. Peamised moeuudised Euroopast jõudsid saartele Läänemere kaudu, mis oli tähtis ühendustee.[7] Palju ühisjooni oli saarte rahvariietel eestirootslaste riietusega: näiteks kurrutatud seelikud, mis kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks.[1] Igal saarel oli rõivastus mingil määral erinev, Saaremaal isegi igas kihelkonnas.[9] Seda seetõttu, et rõiva kujunemist mõjutas saare asend, erinevused looduslikes tingimustes ja sellest tulenev erinev majanduslaad.[7]
Saaremaa naised kandsid pikkade varrukatega särke ja liistikuid, Hiiumaal aga käiseid. Käised olid tavapärased ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need vaid traditsioonilise pruudi- või noorikurõivastuse osana.[7] Jalas kanti kingi, ainult Muhus kanti pastlaid.[1]
Saartel panid naised pähe lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao (Hiiumaal) abil vormis hoitud tanud või üllid ehk sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid. Saaremaal kandsid naised ka kootud tuttmütse.[7][9]
Meeste ülikonnad ja ülerõivad oli värvilt lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel ka hallid.[9] Erinevalt ülejäänud Eesti meestest ei võtnud Saare mehed omaks lühikest kuube ega põlvpükse.[7]
Remove ads
Vaata ka
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads