Enn Eesmaa
eesti poliitik ja ajakirjanik From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Enn Eesmaa (sündinud 7. juunil 1946 Tallinnas) on Eesti ajakirjanik ja poliitik, alates 2003. aastast Riigikogu liige; olnud ka Riigikogu esimene aseesimees (2016–2019) ja Eesti Keskerakonna aseesimees.
Remove ads
Haridus
Ta on lõpetanud 1964. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1969. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise keele ja kirjanduse alal. Laulmist on ta õppinud Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudios Heli Läätse juhendamisel (1965–1969).[1]
Meediategevus
Enn Eesmaa esines esimest korda teleekraanil Eesti Televisioonis 28. novembril 1968.[2]
Töö teleajakirjaniku ning meedianõuniku ja -juhina
- 1970–1993 Eesti Televisiooni diktor ja kommentaator, meelelahutus- ja kultuurisaadete ning mälumängude ("Kes keda" jt) juht, "Aktuaalse kaamera" peatoimetaja, programmidirektori asetäitja
- 1970. aastate alguses tegutses ka lauljana; algatas 1972. aastal saatesarja "Kaks takti ette"; aastatel 1979–1981 osales rahvusvahelises saatesarjas „Merevaiguvõti” (Eesti, Läti, Leedu ja Leningradi televisioon)
- 1989–1993 Soome Mainos-TV korrespondent Balti riikides
- 1993–1994 Vabariigi Presidendi Kantselei meedianõunik
- 1994–2003 EVTV peadirektor
- 1996–2003 TV3 uudistetoimetuse juhataja, saatejuht, välisuudiste toimetaja
Hilisem raadiotöö
Pärast vahepealset paarikümneaastast poliitikale keskendumist on ta hakanud tegema peamiselt kultuuriajaloolisi raadiosaateid.
Alates 2021. aasta lõpust tegi ta Vikerraadios autorisaatesarja "Olnud olevik". Sarja kolm esimest saadet käsitlesid Eesti ringhäälingu 95. aastapäeva puhul Eesti Raadio ajalugu, 2022. aastal eetrisse jõudnud saated aga maailma kultuuriloo tähtsündmusi ja -tegelasi.[3]
Alates juulist 2023 teeb ta Kuku raadios iganädalast autorisaadet "ENNtsüklopeedia".[4]
Remove ads
Poliitiline tegevus
Enn Eesmaa oli alates 2003. aastast Eesti Keskerakonna ja ka selle juhatuse liige. 5. jaanuaril 2024 astus ta Keskerakonnast välja.[5][6]
Aastatel 2003–2007 oli ta X Riigikogu liige, sh aastatel 2003–2005 Riigikogu väliskomisjoni aseesimees ja seejärel 2005–2007 Riigikogu väliskomisjoni esimees. Aastatel 2007–2016 oli ta XI, XII ja XIII Riigikogu väliskomisjoni aseesimees ja aastatel 2016–2019 Riigikogu esimene aseesimees.
XIV Riigikogus oli ta aastatel 2019–2021 Riigikogu väliskomisjoni esimees ja alates 2021. aastast Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees. Ta oli ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige.
6. aprillil 2023 sai ta XV Riigikogu koosseisu liikmeks seoses Vladimir Sveti mandaadist loobumisega.[7]
Riigikogu vanima liikmena on ta uue Riigikogu koosseisu ametiaja alguses Riigikogu liikme ametivande ette lugenud nii 2019. kui ka 2023. aastal.[8][9]
Riigikogu liikmena on ta kuulunud ka rahvusooperi Estonia nõukokku (alates 2014. aastast)[10] ja rahvusringhäälingu nõukokku (2015–2016)[11].
Ta on mitu korda kandideerinud ja valituks osutunud ka kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel: 2005., 2009. ja 2013. aastal kandideeris ta Tallinna linnas ning 2017. aastal Saaremaal.[12] Ta oli aastatel 2017–2021 Saaremaa vallavolikogu liige ja valiti Saaremaa vallavolikogusse ka 2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, kuid loobus kohast vanuse tõttu.[13]
Teosed
- Raamat "Sajandi suured staarid" (Ilo, 2001, 447 lk)
Tunnustus
- 1983 – Eesti NSV Ajakirjanike Liidu aastapreemia saatesarja "Rahvakunstnikud" (1981–1983) eest
- 2000 – Kuldmikrofon
- 2001 – Auleegioni orden (rüütel)
- 2002 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[14]
- 2006 – Leedu Vabariigi Teeneteordeni komandöririst
- 2010 – Austria Vabariigi Teeneteordeni suur kuldne aumärk
- 2018 – Balti Assamblee medal
- 2025 – EFTA elutööpreemia
Isiklikku
Ta oli aastatel 1977–2012 abielus pianisti ja muusikapedagoogi Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaaga, nende poeg on iduettevõtja Allan Eesmaa. Tema isa oli ooperilaulja Enno Eesmaa, õde on etnoloog ja poliitik Andra Veidemann, õemees on kirjandusteadlane Rein Veidemann.[15]
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads