Georg Meri

Georg-Peeter Meri (8. oktoober 1900 Koltšanovo lähedal Peterburi kubermangus – 10. juuni 1983 Tallinn) oli Eesti diplomaat, kirjandusteadlane ja tõlkija.

Georg-Peeter Meri 1941. aastal Nõukogude vangilaagris (Sevurallagis), NKVD dokumendile lisatud foto

Ta töötas kuni 1940. aastani Eesti Vabariigi välisteenistuses. Nõukogude okupatsioonivõimud küüditasid 1941. aasta juunis Georg Meri ja tema pere Siberisse. Georg Meri viibis 1941–1945 ja 1952–1953 vangistatuna Venemaal. Hiljem sai ta laiemalt tuntuks William Shakespeare'i näidendite tõlkijana ja šeikspiroloogina.

Ta oli Lennart Meri ja Hindrek Meri isa.

Elulugu

Georg-Peeter Meri sündis ning veetis esimesed eluaastad Peterburi kubermangu Uue-Laadoga maakonna Koltšanovo külas sepa ja vesiveski rentniku Otto Meri (1861–1942) perekonnas. Georg Meri ema Julie-Marie Meri (neiuna Kepper; 1864–1958) oli lõpetanud Peterburi lähedal Peterhofis asunud saksa kooli ja töötanud noorusaastatel Peterburis koduõpetajana. Georg Meri vanem vend oli Konstantin Meri, kes oli ka Arnold Meri isa, ja noorem vend Peeter, kes suri lapsena.

1905. aastal asus perekond elama Tallinna. 1915. aastal läksid Georg-Peeter Meri vanemad lahku.^[1]

Georg Meri lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli 1917 ja osales Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise ajal veebruaris 1918 Omakaitse tegevuses Tallinnas. Hiljem 1918. aastal õppis ta Moskva Kommertsinstituudis. Moskvas vangistati ta enamlaste poolt ning oli 1918 septembrist kuni oktoobrini Tšekaa vanglas. Ta osales 1918-1919 sõjaväelasena Eesti Vabadussõjas. Pärast sõja lõppu 1920. aastal õppis ta Tondi sõjakooli suurtükiväe aspirantide kursusel. Ta võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Meri lõpetas sõjakooli 1924. aastal lipnikuna.

Juba 1919. aastast oli Meri ajakirjandustöö kaudu seotud Eesti välisministeeriumi informatsioonibürooga Estur (Eesti Telegraafi Agentuuri eelkäija). Ta töötas Esturis 1919–1920 ning ETA-s toimetajana 1922–1926. Samast ajast alates avaldati tema kirjutisi välispoliitilistel teemadel Timesis ja Manchester Guardianis ning muudes välismaistes väljaannetes. 1920–1921 õppis Meri Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas^[2] ja 1921–1923 filosoofiateaduskonnas^[2]. 1920. aastal organiseeris ta Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevust Eestis, ta asutas Eesti Kristliku Üliõpilasühingu, Eesti Kristliku Üliõpilasliidu 1922 ja Rahvasteliidu Ühingu Tartus 1922. Ta oli üliõpilasseltsi Liivika liige.

Georg Meri töötas Välisministeeriumi informatsioonibüroo juhatajana 1927–1931. Meri oli 1930 Carnegie sihtasutuse stipendiaat Ameerika Ühendriikides ning õppis Eesti välisministeeriumi stipendiaadina Prantsusmaal Pariisi kõrgemas politoloogia koolis École des Sciences Politiques'is 1931–1933 ning määrati 1933 Eesti Vabariigi saatkonnas Berliinis saatkonna nõunikuks, seejärel töötas 1938 Pariisi saatkonna nõunikuna ning 15. juulil 1938 määrati Välisministeeriumi Väliskaubanduse osakonna direktoriks, kus ta töötas kuni 1940. aasta 24. juulini^[3].

Georg Meri ja tema pere küüditati 1941. aasta juuniküüditamise ajal, Meri mõisteti 1941. aasta detsembris Sverdlovskis surma, kuid otsust ei viidud täide. Pärast vangistust Sevurallagis jt Venemaa vangilaagrites naasis ta Eestisse 1945. aastal. Ta oli 1946–1947 kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst toimetaja. Uuesti vangistati Meri 1952. aastal, mil ta mõisteti süüdi teenistuskohustuste mittetäitmises ning külmrelva omamises. Meri vabanes vangistusest 1953. aastal.

1953. aastast alates tegutses ta vabakutselise tõlkijana. Meri sai 1970. aastal Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmeks.

Nõukogude ajal sai Georg Meri tuntuks Shakespeare'i teoste tõlkijana ja Shakespeare'i uurijana. Ta oli Rahvusvahelise Shakespeare'i Assotsiatsiooni asutajaliige, Briti Kuningliku Shakespeare'i Ühingu liige ning USA, Saksamaa LV ja Saksa DV Shakespeare'i ühingute liige. Väljasõidukeelu tõttu ei saanud ta osaleda ühelgi välismaal toimunud šeikspiroloogia konverentsil.

Georg Meri suri 10. juunil 1983 Tallinnas, ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Isiklikku

Georg Meri abiellus 1926. aasta jõulureedel Noarootsi rannarootslanna Alice-Brigitta Engmanniga (27.8.1902–24.12.1986), neil oli kaks last: Lennart-Georg Meri (sündinud 1929 Tallinnas) ja Hindrek-Peeter Meri (sündinud 1934 Berliinis).

Tunnustus

• Läti Kolme Tähe Komandöri rist, 1928
• Saksa Olümpia I järgu aumärk, 1936
• Saksa Kotka Teenetemärgi I järk, 1938
• Valgetähe III klassi teenetemärk, 1938
• J. Smuuli nimeline aastapreemia Shakespeare'i tõlgete eest, 1976