Rahvusvaheline kosmosejaam
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Rahvusvaheline kosmosejaam (inglise keeles International Space Station, lühend ISS) on modulaarne orbitaaljaam Maa-lähedasel orbiidil. Jaama esimesed moodulid viidi orbiidile 1998. aastal ja see on suurim Maa tehiskaaslane ning läbi aegade suurim kosmosejaam.[1] Jaam on Maalt hästi vaadeldav ka palja silmaga.[2][3]
![]() | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
ISS on mikrogravitatsioonilise keskkonnaga uurimislabor, kus kosmonaudid teevad muu hulgas bioloogia-, keemia-, meditsiini-, psühholoogia- ja füüsikaalaseid katseid ning astronoomilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi.[4][5][6] Kosmosejaam annab ainulaadse võimaluse testida süsteeme, mida vajatakse võimalikel lendudel Kuule ja Marsile.[7] ISSi orbiidi kõrgus on 330–435 km. Jaam vajub Maa ümber tiireldes madalamale ja see tähendab, et aeg-ajalt tuleb jaama kõrgust Zvezda mooduli või mõne kosmoselaeva mootoritega tõsta. Selle keskmine kiirus on 27 743,8 km/h ja see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.
ISS-i programm ühendab kaks varem planeeritud jaama: Ameerika Ühendriikide kosmosejaam Freedom ja Nõukogude Liidu Mir-2. Esimene ISS-i moodul saadeti orbiidile 1998. aastal ning kõik ISS-i osad viidi orbiidile Vene Protoni ja Sojuz kanderakettidega ning USA kosmosesüstikutega.[8] Jaam on alates 2. novembrist 2000 kui saabus 1. ekspeditsioon, olnud pidevalt mehitatud ning see on kõige kauem kestnud inimeste kohalolek kosmoses. Varasem kestusrekord kuulus 3644 päevaga Miri kosmonautidele.[9] 2025. aasta augustiks olid jaama külastanud üle 280 inimese 26 riigist.[10]
Projektis osalevad NASA, Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), Roskosmos, JAXA ja Kanada Kosmoseagentuur (CSA). Iga agentuur haldab enda ehitatud osa.[11][12] Jaam on jagatud kaheks sektsiooniks: Vene Orbitaalsegmendiks ja USA Orbitaalsegmendiks. Omandiõigust ja kasutamist reguleerivad valitsustevahelised kokkulepped. Vastavalt kokkuleppele säilitab Venemaa täieliku omandiõiguse Venemaa orbitaalsegmendile, teised jaama osad on aga ülejäänud lepingupartnerite vahel ära jagatud.[13][14] Jaama teenindavad kosmoselaevad Sojuz, Progress, Dragon ja Cygnus, varem ka Automated Transfer Vehicle ja H-II Transfer Vehicle.
NASA sõnul on kosmosejaama eesmärgid kosmoseaparaatide tehnoloogiate arendamine ja katsetamine, meeskonnaliikmete tervise ja sooritusvõime tagamine kaugematel kosmoselendudel ning uurimislendudel tarvilike praktiliste kogemuste omandamine.[15] Venemaa Kosmoseagentuur on eesmärgina sõnastanud "püsiva inimeste kohaloleku Maa-lähedasel orbiidil".[15] Jaam töötab 2030. aastani.[16]
Remove ads
Eellugu
1980. aastate alguses plaanis NASA rajada kosmosejaama Freedom, Nõukogude Liit aga valmistus Miri väljavahetamiseks Mir-2 vastu.[17] Rahapuudusel takerdus Freedomi projekt juba komponentide katsetamise algstaadiumis ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist mõeldi ka kogu programmi katkestamisele. Venemaa omakorda tühistas Mir-2-ga seotud plaanid.[17] Kuna ka teised kosmoseriigid olid rahalistes raskustes, otsustasid USA, Euroopa riigid, Venemaa, Jaapan ja Kanada kosmosejaama loomisel koostööd teha.[17]
Juunis 1992 leppisid Ameerika Ühendriikide president George Bush ja Venemaa president Boriss Jeltsin kokku Shuttle–Miri programmis ja ühises kosmoseprogrammis, mille raames sai üks USA astronaut võimaluse viibida Venemaa kosmosejaamas Mir ja kaks vene kosmonauti said osaleda kosmosesüstiku lennul.[17]
Septembris 1993 kuulutasid USA asepresident Al Gore ja Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin välja plaani luua ühine kosmosejaam.[18]
Remove ads
Eesmärk
ISS oli algselt kavandatud laboratooriumiks, observatooriumiks ja tootmiskeskuseks, pakkudes samal ajal transpordi-, hooldus- ja Maa-lähedasel orbiidil paiknevat stardibaasi võimalike tulevaste missioonide jaoks Kuule, Marsile ja asteroididele. Siiski ei ole kõik algses NASA ja Roskosmose vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumis ette nähtud kasutusviisid teoks saanud.
Ameerika Ühendriikide 2010. aastal vastu võetud riiklikus kosmosepoliitikas anti ISS-ile täiendavad rollid, sealhulgas kaubanduslikud, diplomaatilised ja hariduslikud eesmärgid.
Teadusuuringud



Rahvusvaheline kosmosejaam pakub platvormi teadusuuringute läbiviimiseks, pakkudes eksperimentide teostamiseks vajalikku elektrit, andmesidet, jahutust ja inimesi. Väike mehitamata kosmoselaev võib samuti toimida platvormina eksperimentidele, eriti katsetes, mis vajavad kaaluta olekut või kokkupuudet avakosmosega. Siiski võimaldavad kosmosejaamad pikaajalist keskkonda, kus uuringuid saab läbi viia aastakümnete jooksul, ning nende eeliseks on, et uuringute tulemused on kiiresti kättesaadavad.[3][19] Pikaajalised missioonid kosmosejaama võimaldavad teha katkematuid uuringuid ning omandada kogemusi ka jaama enda hoolduse, remondi ja täiendamise alal.
Kosmoseaparaadis ümbritseb inimesi keskkond, mis ei suuda elu tagada. On küll leitud üksikud lihtsad eluvormid, mis suudavad ellu jääda ka avakosmoses, kuid inimesele mõjub subatomaarsete osakeste kiirgus hävitavalt.[20] Osaliselt kaitseb ISSi kiirguse eest Maa magnetväli. Keskmiselt umbes 70 000 km kaugusel Maast hakkab Maa magnetväli päikesetuult kõrvale kallutama. Ohtlikud on aga päikesepursked, mis toimuvad vähese eelhoiatusajaga. Venemaa moodulisse on rajatud spetsiaalne tugevamalt varjestatud osa, kuhu saab sellisel puhul varjuda.[21][22]
Iga meeskond viibib kosmosejaamas mitu kuud. Teaduskatseid tehakse iga päev ning kuueliikmelisel meeskonnal kulub nädalas katsetele umbes 160 töötundi.[23] Viisteist esimest meeskonda viisid kokku läbi 138 suuremat teadusuuringut.[24] Siiski kulub märkimisväärne osa meeskonnaliikmete tööajast jaama hooldusele ja süsteemide korrashoiule. Jaamas sooritatud uuringute tulemusi avaldatakse iga kuu.[7] Rahvusvahelises Kosmosejaamas uuritakse eelkõige kaaluta oleku mõju inimesele ning tehakse eksperimente ja vaatlusi läbi väga erinevates valdkondades, sealhulgas astrobioloogias, astronoomias, loodusteaduses, materjaliteaduses, kosmoseilmas, meteoroloogias ning inimkeha uurimisel, sealhulgas kosmosemeditsiinis ja eluteadustes. Jaama üks kõige tähelepanuväärsem eksperiment on alfamagnetiline spektromeeter (AMS), mille eesmärk on tuvastada tumeainet ja leida vastuseid teistele fundamentaalsetele küsimustele meie Universumi kohta. NASA hinnangul on AMS sama oluline kui Hubble’i kosmoseteleskoop. AMS on jaama külge dokitud ning seda ei oleks saanud lihtsalt paigutada väikesele tehiskaaslasele, kuna see vajab palju elektrit ja andmesidet. 3. aprillil 2013 teatasid teadlased, et AMS võib-olla tuvastas viiteid tumeainele.
Tulevasi võimalikke kaugeid kosmoselende silmas pidades kogutakse andmeid pikaajalise kosmoses viibimise mõju kohta inimorganismile. Kogutakse andmeid muu hulgas lihaste atrofeerumise, osteoporoosi ja kehavedelike liikumise kohta organismis. Aastast 2006 pärinevate andmete põhjal on tõenäoline et pärast pikaajalist viibimist mikrogravitatsioonis, näiteks kuuekuulisel kosmosereisil Marsile, oleks astronautidel luukoe kadu ja lihaste kõhetumise tõttu märkimisväärne luumurdude ja liikumisraskuste tekkimise oht.[25][26] Astronaudid osalevad ka haridusprogrammides ja teevad rahvusvahelist koostööd. Nad kaasavad üliõpilasi Maal tehtavatesse katsetesse ja viivad läbi näitlikke õppetunde. Erineva kultuuritaustaga kosmonautide koostöö jaamas annab kogemusi tulevasi rahvusvahelisi lende silmas pidades.[12][27]
Meditsiinilisi uuringuid viiakse ISS-il läbi Rahvusliku Kosmosebiomeditsiini Instituudi (NSBRI) nimel. Olulisemate uuringute seas on ultraheliuuringud, mille käigus teevad astronaudid ultraheliuuringuid Maal asuvate ekspertide kaugjuhendamisel. See uuring keskendub meditsiiniliste seisundite diagnoosimisele ja ravile kosmoses, kus tavaliselt kosmosejaamas arsti ei ole ning meditsiiniline abi on piiratud. Kosmoses saadud telemeditsiini kogemust on võimalik ära kasutada muu hulgas Maal piiratud arstiabiga piirkondades elavate inimeste haiguste diagnoosimiseks ning katastroofipiirkondades.[28][29][30] NASA 2005. aastal vastu võetud aktis määratleti kosmosejaama USA segment riikliku laboratooriumina ning seati eesmärgiks edendada nii teiste avaliku sektori asutuste kui ka erasektori osalust uuringutes.[31]
2020. aasta augustis teatasid teadlased viitega ISS-i pardal läbiviidud uuringutele, et Maalt pärit bakterid, eriti äärmusliku keskkonnataluvusega deinococcus radiodurans, suutsid kolm aastat avakosmoses ellu jääda. Need tulemused toetavad panspermia hüpoteesi, mille kohaselt võib elu olla kogu Universumis laialt levinud ja levida näiteks kosmosetolmu, meteoriitide, asteroidide, komeetide, planetoidide või isegi saastunud kosmoselaevadega.
Remove ads
Kosmosejaama ehitamine



Rahvusvahelise kosmosejaama ehitamist orbiidil alustati novembris 1998.[32] Venemaa moodulid, välja arvatud Rassvet, startisid ja põkkusid automaatselt, teised moodulid toimetati kohale kosmosesüstikutega ning paigaldati jaama ja süstikute meeskonnaliikmete kaasabil. 2011. aasta 5. juuni seisuga olid kosmonaudid viibinud avakosmoses üle tuhande tunni ning sooritanud kokku 159 kosmosekõndi, neist 127 kosmosejaamast ja 32 põkkunud kosmosesüstikutest.[33]
Esimese moodulina startis 20. novembril 1998 kanderaketiga Proton Venemaa Zarja. Moodul suutis manööverdada ning tal olid sidevahendid ja elektrivarustus, kuid ta ei taganud inimesele sobilikku elukeskkonda. Kaks nädalat hiljem viidi kosmosesüstiku Endeavour lennuga STS-88 kohale USA moodul Unity. Üks Unity kahest telgmisest põkkumisseadmest ühendati Zarjaga, teine oli ühendatud süstikuga. Järgnenud kahe aasta jooksul võeti Mir orbiidilt maha. 12. juulil 2000 saadeti orbiidile Venemaa moodul Zvezda. Selle päikesepaneelid ja sideantennid olid seadistatud automaatselt paigalduma. Orbiidil tiirlev kahest moodulist koosnev jaam põkkus maapealse juhtimiskeskuse abiga Zvezdaga. Zvezda arvutisüsteem võttis peagi pärast põkkumist Zarja käest ohjad üle. Zvezda lisandumisega sai võimalikuks inimese asumine jaama. Uues moodulis olid magamiskohad, tualett, köök, süsihappegaasifiltrid, õhuniiskuse eemaldajad, hapnikugeneraatorid, treeninguseadmed ning kommunikatsioonivahendid juhtimiskeskusega side pidamiseks.[34][35]
2. novembril 2000 saabus jaama esimene püsimeeskond kui kosmoselaev Sojuz TM-31 tõi jaama 1. ekspeditsiooni meeskonna. 1. ekspeditsiooni ajal külastasid missioonide STS-97, STS-98 ja STS-102 raames jaama kolm kosmosesüstikut, mis lisasid kande- ja ühenduskonstruktsioonide komponente, sideseadmeid ja päikesepaneele.[36]
Järgmise kahe aasta jooksul startis raketiga Sojuz-U moodul Pirs; kosmosesüstikud Discovery, Atlantis ja Endeavour toimetasid kohale laborimooduli Destiny, õhuluku Quest ja robotkäe Canadarm2.[37]
Jaama ehitamist häiris tõsiselt 1. veebruaril 2003 toimunud kosmosesüstiku Columbia katastroof, kus hävis kosmosesüstik Columbia ja hukkus seitse astronauti. Katastroof peatas kosmosesüstikute lennud kaheks ja pooleks aastaks. Järgmine kosmosesüstiku missioon, STS-114, startis 2005. aastal[38] ja jaama ehitamine jätkus 2006. aastal, kui toimus Atlantise missioon STS-115, mis tõi jaama täiendava komplekti päikesepaneele.
Lennud STS-116, STS-117 ja STS-118 lisasid konstruktsioonielemente ja kolmanda komplekti päikesepaneele. Tänu lisandunud energiavarustusele sai võimalikuks uute moodulite lisamine. Järgmisena paigaldati ühendusmoodul Harmony ja ESA labor Columbus, seejärel Jaapani mooduli Kibō kaks esimest komponenti. Märtsis 2009 lisati STS-119 kohale toimetatud päikesepaneelid ja juulis 2009 lennuga STS-127 saabunud Kibō viimane osa. Järgmisena paigaldati Venemaa moodul Poisk. Veebruaris 2010 tõi süstiku Endeavour lend STS-130 ühendusmooduli Tranquility ja ESA observatooriumi Cupola, mais 2010 tõi Atlantis lennuga STS-132 eelviimase Venemaa mooduli Rassvet. Süstiku Discovery viimase lennuga STS-133 viidi kohale Itaalia moodul Leonardo. Kosmosesüstiku Endeavour mais 2011 toimunud viimase lennuga STS-134 viidi kosmosejaama alfamagnetiline spektromeeter kosmilise kiirguse uurimiseks ning antiaine ja tumeaine leidmiseks. Juunis 2011 koosnes kosmosejaam 15 survestatud moodulist.
Juulis 2021 põkkus jaamaga Venemaa labor Nauka, millega koos saabus jaama ESA robotkäsi European Robotic Arm. Novembris 2021 saabus jaama viimane Vene segmendi moodul Pritšal. Kosmosejaama lõplik mass ulatub 400 tonnini.[39][32]

Remove ads
Struktuur
Survestatud moodulid
Zarja
Pikemalt artiklis Zarja (ISS)

Zarja (vene keeles: Заря, 'koit') oli jaama esimene moodul, mis saadeti orbiidile.[40] Zarjas asusid säilitusruumid ja see tagas ehitamise alguses jaama elektrivarustuse ja muu vajaliku. Moodul sai nimeks Zarja, sest see sümboliseeris rahvusvahelist kosmosealast koostööd. Kuigi Zarja ehitas Vene ettevõte, kuulub moodul Ameerika Ühendriikidele. Moodul kaalub 19,3 tonni ja on ilma päikesepaneelideta 12,55 m pikk ning 4,1 meetrit lai. Mooduli elueaks planeeriti vähemalt 15 aastat ja nüüd kasutatakse seda säilitusruumina[40].
Zarja viis 20. novembril 1998 orbiidile Proton-K kanderakett, mis startis Bajkongõri kosmodroomilt. Pärast Zarja orbiidile jõudmist startis 4. detsembril 1998 kosmosesüstiku Endeavour missioon STS-88, mis kinnitas Zarja külge Unity mooduli.
Unity
Pikemalt artiklis Unity (ISS)

Unity ('ühtsus') oli esimene ühendusmoodul ja kosmosejaama esimene USA-s ehitatud moodul.[41] Tal on põkkumisseadmed Z1-sõrestiku, õhuluku Quest, labori Destiny, ühendusmooduli Tranquility ja mooduli Leonardo jaoks. Unity viis 4. detsembril 1998 missiooni STS-88 raames orbiidile kosmosesüstik Endeavour. Mitmed jaama süsteemide torud ja kaablid läbivad Unity moodulit, ning seetõttu on moodulis 216 toru vedelike ja gaaside jaoks ja 121 elektrijuhet, mille kogupikkus oli 9,6 kilomeetrit.[41] Unity valmistati alumiiniumist. Enne starti paigaldati moodulile kaks põkkumisadapterit, mis võimaldasid mooduliga põkkuda Vene Sojuzidel ja USA kosmosesüstikutel. Moodul koos adapteritega kaalub 11,7 tonni.
Zvezda
Pikemalt artiklis Zvezda (ISS)
Zvezda (vene keeles: Звезда́, 'täht'), tuntud ka kui DOS-8 ja teenindusmoodul, tagab jaama kõigi tähtsate süsteemide töö. Zvezda lisandumisega oli esmakordselt võimalik saata jaama alaline meeskond, sest moodul võimaldas jaamas elada kahel meeskonnaliikmel ja seal peatuda kuni kuuel kosmonaudil.[42] Zvezda DMS-R arvuti juhib kogu jaama elutagamissüsteeme, juhtimissüsteemi, navigatsioonisüsteemi ja kontrollsüsteemi [43].
Moodul ehitati aastatel 1985–1986 ning selle viis orbiidile Proton-K kanderakett, mis startis 12. juulil 2000. Moodulil on põkkumisseade Sojuzi, Progressi ja kosmoseaparaadi Automated Transfer Vehicle jaoks.
Destiny
Pikemalt artiklis Destiny (ISS)

Destiny ('saatus') on USA peamine uurimislabor ISS-is.[44] Moodul kinnitati Unity mooduli külge veebruaris 2001 ja see on USA esimene orbitaallaboratoorium pärast Skylabi. Mooduli ehitas Boeing ja see kaalub 16 tonni. Selle viis 7. veebruaril 2001 orbiidile kosmosesüstik Atlantis missioonil STS-98. Destiny moodulist juhitakse ka jaama robotkäe tööd.[45]
Quest
Pikemalt artiklis Quest
Quest ('missioon') on ISS-i USA segmendi ainus õhulukk ja sealt väljutakse avakosmosesse nii USA kui ka Venemaa skafandritega. Enne Questi paigaldamist sai avakosmoses käia ainult Vene skafandrites ja USA skafandreid sai kasutada ainult siis, kui jaamas viibis kosmosesüstik.[46] Mooduli atmosfäär on eraldi reguleeritud ja meeskonnaliikmed magavad seal plaanipärase avakosmosesse väljumise eelsel ööl, et vältida madala rõhuga skafandrites tekkida võivat kessoontõbe.[46]
Questi viis missiooni STS-104 raames orbiidile kosmosesüstik Atlantis, mis startis 12. juulil 2001.[47]
Poisk

Poisk (vene keeles По́иск; 'otsing'), tuntud ka kui Miniuurimismoodul 2 (vene keeles: Малый исследовательский модуль 2), on Rahvusvahelise Kosmosejaama vene segmendi ainus õhulukk. Õhuluku kaugemaid luuke kasutatakse Sojuzide ja Progresside põkkumisteks ning moodulil on automaatne transpordisüsteem, millega laaditakse jaama hapnikku ja kütust.[48][49] Moodul saadeti orbiidile 10. novembril 2009.
Kõik luugid avanevad turvalisuse tagamiseks sissepoole, sest Miri pardal juhtus õhulukuga õnnetus, kui õhulüüsis olnud väike õhurõhk paiskas õhuluku välimise luugi lahti ning see vajas parandamist. Pärast Pirsi jaamast lahkumist sai Poisk jaama peamiseks Vene õhulukuks.
Harmony
Pikemalt artiklis Harmony (moodul)
Harmony ('harmoonia') on USA segmendi teenindusmoodul ja kosmosejaama teine ühendusmoodul. Moodul sisaldab seadmeid, mis toodavad elektrit ja töötlevad andmeid, ning selle külge on ühendatud Columbuse ja Kibō labor.[50] Moodulil on neli põkkumisadapterit, mida kasutavad H-II Transfer Vehicle, Dragon ja Cygnus ning on kasutanud kosmosesüstikud.
Harmony viis 27. oktoobril 2007 süstikule STS 120 ja lisas 75,5 ruutmeetrit elamisruumi.
Tranquility
Pikemalt artiklis Tranquility (ISS)

Tranquility ('vaikus') on kolmas ja viimane USA segmendi ühendusmoodul.[51] See sisaldab täiendavaid elutagamisseadmeid, mis töötlevad reovett ja toodavad hapnikku.[52] Sellel on kuus põkkumisadapterit, millest viie külge on ühendatud Unity, Cupola, Leonardo ja BEAM.
Tranquiityl on atmosfääri revitalisatsiooni süsteem, et eemaldada kahjutegureid kosmosejaama sisekliimast.
Columbus
Pikemalt artiklis Columbus (ISS)
Columbus on Euroopa laborimoodul, mis on projekteeritud üldiseks laboriks ja bioloogia, biomeditsiini ja vedeliku füüsika uuringuteks.[53] Mooduli välisküljel asuvad mitmed teadusseadmed, nagu European Technology Exposure Facility, SOLAR ja MISSE. Columbuse operatsioone juhib Saksa Kosmoseagentuur.
Kibō
Pikemalt artiklis Kibō

Japanese Experiment Module (JEM) ehk Kibō ('lootus') on Jaapani teaduslabor, mille ehitas JAXA. See on jaama suurim moodul ning on kinnitatud Harmony mooduli külge. Mooduli esimesed komponendid viidi jaama Space Shuttle'i missioonidega STS-123 ja STS-124. Viimased komponendid viidi jaama missiooniga STS-127.
Moodul koosneb kolmest moodulist: survestamata, survestatud ja logistikamoodulist.[54]
Cupola
Pikemalt artiklis Cupola

Cupola on Rahvusvahelise kosmosejaama vaatlusmoodul, mille ehitas Euroopa Kosmoseagentuur. Moodul on oma nime saanud itaaliakeelse sõna cupola järgi, mis tähendab kuplit. Moodulil on seitse akent, mida kasutatakse teaduskatsete läbiviimistel, põkkumiste jälgimiseks ja Maa vaatlemiseks.[55] Moodul viidi kosmosesse 8. veebruaril 2010 missiooni STS-130 raames ning on kinnitatud Tranquility mooduli külge. Cupola keskmise akna diameeter on 80 cm.
Rassvet
Pikemalt artiklis Rassvet
Rassvet (vene keeles Рассвет; 'koidik') on Vene moodul, mida kasutatakse laoruumina ja külastavate kosmoselaevade põkkumisel. Mooduli viis 14. mail 2010 missiooni STS-132 raames kosmosesse kosmosesüstik Atlantis ja see ühendati jaama külge 18. mail. Mooduli ja ülejäänud jaama vaheline luuk avati 20. mail. Esimene kosmoselaev, Sojuz TMA-19 põkkus jaamaga 28. juunil 2010.
Leonardo

Pikemalt artiklis Leonardo
Leonardo on ISS-i moodul. Selle viis missiooni STS-133 raames kosmosesse kosmosesüstik Discovery, mis startis 24. veebruaril 2011.[56] Moodul kinnitati jaama külge 1. märtsil. Leonardot kasutatakse peamiselt varuosade, varustuse ja jäätmete hoiustamiseks, mida enne mooduli kasutuselevõttu hoiti jaama eri osades. Leonardo oli varem üks kolmest Multi-Purpose Logistics Module'ist, mida kasutati mitmel Space Shuttle'i missioonil varustuse toomiseks jaama, kuid see ehitati 2010. aastal ümber, et selle saaks jäädavalt jaama jätta.[57]
Bigelow Expandable Activity Module
Pikemalt artiklis Bigelow Expandable Activity Module
Bigelow Expandable Activity Module ehk BEAM on eksperimentaalne moodul, mille ehitas Bigelow Aerospace. BEAM saabus jaama 10. aprillil 2016, kinnitati jaama külge 16. aprillil külge ning survestati 28. mail 2016. Moodul on täispuhutav ning seda kasutatakse laoruumina.
Kui moodul osutub töökindlaks lahendaks see mitu kosmosejaama jätkusuutlikuse probleemi. Moodul ei kaalu ega võta palju ruumi, ent pakub töö ja elamisruumi. Probleemiks võib olla radiatsioon.[58]
Detsembris 2021 andis Bigelow Aerospace BEAMi NASA-le üle, kuna ettevõte lõpetas oma tegevuse.
Nauka

Pikemalt artiklis Nauka
Nauka (vene keeles: Наука, 'teadus'), tuntud ka kui "Mitmeotstarbeline Laboratooriumimoodul, täiustatud versioon" (Многоцелевой лабораторный модуль, усовершенствованный), on Roskosmose rahastatud ISS-i moodul, mis saadeti orbiidile 21. juulil 2021.
Nauka dokiti edukalt Zvezda mooduli alumisse (nadiir) väravasse 29. juulil 2021 kell 13:29 UTC, asendades seega Pirsi. Tarkvaravea tõttu ei lõpetanud mooduli mootorid pärast edukat põkkumist oma tööd ning lükkas jaama asendi paigast kuniks mooduli kütus lõppes. Jaama asend õnnestus taastada ning vahejuhtum ei ohustanud astronautide elu ja tervist.[59]
Naukal oli ajutine dokkimisadapter alapoolsel küljel, mida kasutati mehitatud ja mehitamata missioonideks kuni Pritšali saabumiseni. Vahetult enne Pritšali saabumist eemaldas selle adapteri lahkuv Progressi kosmoselaev.
Pritšal
Pritšal (vene keeles: Причал; 'kai') on ligikaudu 4-tonnine kerakujuline moodul, mis toimib jaama Vene segmendi dokkimissõlmena. Moodul lasti orbiidile novembris 2021.
Prichal pakub lisadokkimispunkte Sojuz- ja Progress-kosmoselaevadele ning potentsiaalsetele tulevastele moodulitele. Sellel on kokku kuus dokkimissõlme: eesmine, tagumine, vasak, parem, seniit (ülemine) ja nadiir (alumine). Üks dokkimissõlm on varustatud aktiivse hübriiddokkimissüsteemiga, mis võimaldas Pritšalil põkkuda Nauka mooduliga. Ülejäänud viis on passiivsed hübriiddokkimissõlmed, mis võimaldavad põkkuda Sojuz- ja Progress-laevadel, raskematel moodulitel ning tulevastel kosmoselaevadel, millel on muudetud dokkimissüsteemid.
Survestamata elemendid

Rahvusvahelisel kosmosejaamal on mitmed elemendid, mis ei vaja survestatust. Suurim neist on Integrated Truss Structure (ITS), mille külge on kinnitatud jaama peamised päikesepaneelid ja ja soojuskiirgurid. ITS koosneb kümnest segmendist, mille kogupikkus on 108,5 meetrit.
Jaama kavandati ka mitmete väiksemate väliskomponentidega, sealhulgas kuue robotkäe, kolme External Stowage Platformi (ESP) ja nelja ExPRESS Logistics Carrieriga (ELC). Need platvormid võimaldavad katseid läbi viia kosmose vaakumis. Nende põhiülesanne on aga varuosade (Orbital Replacement Units, ORUs) hoiustamine. ORU-d on komponendid, mida saab välja vahetada, kui need katki lähevad või ületavad oma tööea. Sellised komponendid on näiteks pumbad, paagid, antennid ja akud ning neid osi vahetavad välja kas robotkäed või kosmosekõnnil viibivad astronaudid.
ISS-il on ka väiksemaid jaama välisküljel asuvaid katseseadmeid, mis on paigaldatud otse laborimoodulitele. Näiteks Kibō moodulil on platvorm, mis toimib välise "verandana". Samuti on Euroopa Columbus laborimooduli välisküljel European Technology Exposure Facility. Suurim jaama välisküljel paiknev teaduseksperiment on alfamagnetiline spektromeeter.
Robotkäed
ITSi külge on kinnitatud mitmed jaama robotkäed nagu Mobile Servicing System, Dextre ja Canadarm 2. Robotkäsi kasutatakse peamiselt mõnede saabuvate kosmoselaevade ühendamiseks jaama külge ja kosmosekõnnil olevate meeskonnaliikmete liigutamiseks. Jaama suurim robotkäsi, Canadarm 2 suudab liigutada kuni 1800 kg.
Endine moodul
Pirs (vene keeles: Пирс; 'kai) oli jaama moodul, mis saadeti orbiidile 14. septembril 2001.
26. juulil 2021 ühendati Pirs Progress MS-16 abil jaamast lahti ning samal päeval, sisenes see Maa atmosfääri, kus see hävis. Pirsi eemaldamise eesmärk oli vabastada koht Nauka moodulile.
Enne eemaldamist toimis Pirs kui peamine Vene õhulukk, mida kasutati Orlan-tüüpi skafandrite hoiustamiseks ja hooldamiseks ning see võimaldas läbi viia kosmosekõndide Vene segmendist.
Remove ads
Käitus
Ekspeditsioonid

Kõik alalised meeskonnad saavad ekspeditsiooni numbri ning nende missioonid kestavad tavaliselt kuni kuus kuud. 1. kuni 6. ekspeditsioonini olid meeskonnad kolmeliikmelised. Columbia katastroofi järel meeskonnaliikmete arvu vähendati ning 7.–12. ekspeditsiooni meeskonnad olid kaheliikmelised. Alates 13. ekspeditsioonist, hakkas meeskonnaliikmete arv kasvama ja 2010. aastaks olid meeskonnad kasvanud kuueliikmelisteks. Pärast uute USA kosmoselaevade, CST-100 Starlineri ja Crew Dragoni mehitatud lendude algust kasvas meeskonnaliikmete arv seitsmeni.
Kõige kauem on kosmoses viibinud Roskosmose kosmonaut Oleg Kononenko, kes oli kosmoses kokku 1111 päeva. Kononenko kuulus 17., 30., 31., 44., 45., 57., 58., 59., 69., 70. ja 71. ekspeditsiooni meeskonda ja oli 31., 58./59. ja 70./71. ekspeditsiooni komandör.[60] Naistest on kõige kauem kosmoses viibinud NASA astronaut Peggy Whitson, kes viibis kosmoses kokku 665 päeva 22 tundi ja 22 minutit. Ta oli 5., 50. ja 52. ekspeditsiooni liige ning 6. ja 51. ekspeditsiooni komandör.[61]
Eralennud
NASA ja Roskosmos nimetavad inimesi, kes on ise kosmoselennu eest maksnud, kosmoselennul osalejateks ning mõnikord ka kosmoseturistideks. Juhul kui meeskonnaliikmete vahetumisel jääb mõni koht Sojuzi kosmoselaeval üle ning ükski agentuur ei soovi saata jaama lühiajalist meeskonnaliiget, pannakse koht müüki. Koha hind on umbes 40 miljonit USA dollarit ning ostja peab läbima tervisekontrolli. ESA ja NASA kritiseerisid ISSi algusaegadel kosmoseturismi ning NASA keeldus esialgu treenimast Dennis Titot, kellest sai hiljem maailma esimene kosmoseturist.[62][63] Seisuga juuni 2023 oli ISS-i külastanud 13 kosmoseturisti.
2008. aastal jättis kosmoselennul osaleja Richard Garriott, jaama geopeituse konteineri ja see on ainus geopeituse konteiner, mis ei asu Maal.[64]
Orbiit

ISSi hoitakse orbiidil, mille perigee on 330 km ja apogee on 410 km. Orbiidi kalle on 51,6 kraadi. Orbiidi kalle valiti selline, sest see on väikseima kaldega orbiit, millele saavad Baikonuri kosmodroomilt startida Vene kosmoselaevad Sojuz ja Progress ilma, et peaksid kasutatud alumisi raketiastmeid kukutama Hiina territooriumile.[65] Jaama keskmine kiirus on 27 724 km/h ning see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.
Jaama viiakse perioodiliselt kõrgemale orbiidile, et vältida selle kukkumist Maale. Orbiiti muudetakse tavaliselt Zvezda moodulis asuvate jaama peamootoritega või jaama külastavate kosmoselaevade mootoritega. Jaama kõrgemale orbiidile viimiseks kulub umbes kaks tiiru ehk kolm tundi. ISSi orbiidi säilitamiseks kulub umbes 7,5 tonni kütust aastas ja see maksab 210 miljonit USA dollarit.
Remove ads
Missioonijuhtimiskeskused
Rahvusvahelise kosmosejaama erinevaid segmente ja mooduleid juhitakse ja jälgitakse erinevate kosmoseagentuuride missioonijuhtimiskeskustest üle kogu maailma. Nende keskuste hulgas on näiteks:
- Roskosmose missioonijuhtimiskeskus Koroljovis Venemaal, mis juhib Vene orbitaalsegmenti ja vastutab jaama asendi ning Sojuzi ja Progressi missioonide eest;[66]
- JAXA JEMi juhtimiskeskus ja HTV juhtimiskeskus Tsukuba Kosmosekeskuses, mis vastutavad Kibō mooduli ja HTV missioonide eest;
- NASA missioonijuhtimiskeskus Johnsoni kosmosekeskuses Houstonis Texases, mis vastutab USA orbitaalsegmendi eest;[67]
- ESA Columbuse juhtimiskeskus Oberpfaffenhofenis Saksamaal, mis vastutab Columbuse mooduli eest;[68]
- CSA MSS keskus Saint-Hubertis Kanadas, mis vastutab Mobile Servicing Systemi eest.[67]
Varem oli ESAl ka ATV juhtimiskeskus, mis asus Toulouse'is Prantsusmaal ning vastutas ATV missioonide eest.[68] Viimane ATV start toimus 2014. aastal.
Remove ads
Maksumus
ESA hinnangul läheb kosmosejaama ehitamine ja haldamine 30 aasta jooksul maksma 100 miljardit eurot.[69] Teised hinnangud on ulatunud 35 miljardist USA dollarist kuni 160 miljardi dollarini.[70] Suurte kuludega seoses on palju kritiseeritud nii programmi finantseerimist, selle uurimissuutlikkust kui ka tehnilisi lahendusi.[71][72] Kosmosejaama on kirjeldatud kui ainsat kõige kallimat inimese loodud objekti. Kõige ambitsioonikam ISS-i projekt, tsentrifuugi majutusmoodul, tühistati maksumuse tõttu. Selle tulemusena on uurimusprojektid kosmosejaamas piiratud sellisteni, mis ei vaja spetsiaalseid aparaate. 2007. aastal tegeleti peamiselt inimkeha vastuvõtlikkusega kosmoseradiatsioonile, uurides neerukive, vereringet ja radiatsiooni mõju närvisüsteemile.
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads