Euroopa Kosmoseagentuur

"ESA" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge ESA (täpsustus).

Euroopa Kosmoseagentuur (inglise keeles European Space Agency, lühend: ESA; prantsuse keeles Agence spatiale européenne, lühend: ASE) on rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb kosmose uurimisega. ESA asutati 1975. aastal ja agentuuri liikmeteks on 22 Euroopa riiki. Kosmoseagentuuris töötab umbes 2000 inimest ja 2016. aastal oli ESA eelarve suurus 5,25 miljardit eurot.^[4]

Euroopa Kosmoseagentuur

ESA peamise tehnoloogiakeskuse ESTEC-i hooned Noordwijkis Hollandis
Lühend	ESA, ASE
Asutatud	1975
Peakorter	Pariis, Prantsusmaa
Liikmed	23 Euroopa riiki  Austria  Belgia  Eesti  Hispaania  Holland  Iirimaa  Itaalia  Kreeka  Luksemburg  Norra  Poola  Portugal  Prantsusmaa  Rootsi  Saksamaa  Soome  Suurbritannia  Rumeenia  Šveits  Taani  Tšehhi  Ungari  Sloveenia
Ametlikud keeled	inglise, prantsuse ja saksa[1]
Peadirektor	Johann-Dietrich Wörner
Eelarve maht	6,68 mld € (2020)[2]
Töötajad	u 2000[3]
Veebileht	www.esa.int

ESA projektide hulka kuuluvad mehitatud kosmoselennud (peamiselt osalemise kaudu rahvusvahelises kosmosejaamas), mehitamata uurimismissioonid teistele planeetidele ja Kuule, Maa vaatlemine ja kanderakettide väljatöötamine. Agentuuri kosmodroom – Guajaana kosmosekeskus – asub Kourous Prantsuse Guajaanas. Ariane 5 on ESA suurima kandevõimega kanderakett keskmise kandevõimega Sojuzi ja väikese kandevõimega Vega kõrval. Ariane 5 omanik on Arianespace, kuid selle arendus- ja stardikulud katab ESA.

Alates 1. juulist 2015 on ESA peadirektor Johann-Dietrich Wörner.^[5]

Ajalugu

Asutamine

Pärast Teist maailmasõda lahkusid paljud teadlased Euroopast, et minna tööle USA-sse. Kuigi 1950. aastate majanduskasv võimaldas investeerida rohkem raha teadusse, mõistsid Lääne-Euroopa riigid, et ilma omavahelise koostööta ei ole võimalik Ameerika Ühendriikidega ja Nõukogude Liiduga kosmose uurimises võistelda. 1958. aastal, ainult kuu aega pärast Sputniku lendu, kohtusid selle aja tuntud füüsikud itaallane Edoardo Amaldi ja prantslane Pierre Auger, et arutleda ühise Euroopa kosmoseagentuuri teemal. Koosolekust võtsid osa ka teadlased kaheksast Euroopa riigist.

Euroopa riigid otsustasid luua kaks eraldi agentuuri, millest üks – ELDO (European Launch Development Organisation) – keskenduks kanderaketi arendamisele, teine – ESRO (European Space Research Organisation – praeguse kosmoseagentuuri eelkäija) – aga kosmoselaeva väljatöötamisele. ESRO asutamisleping sõlmiti 14. juunil 1962 ja organisatsioon hakkas tegutsema 20. märtsil 1964. Aastatel 1968–1972 saatis ESRO orbiidile seitse satelliiti, kõik neist USA kanderakettidega. Ariane kanderakette ei olnud sel ajal veel olemas.

Euroopa Kosmoseagentuur praegusel kujul tekkis 1975. aastal, kui ELDO liideti ESRO-ga. Agentuuril oli kümme asutajaliiget: Belgia, Hispaania, Holland, Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Šveits ja Taani.^[6] ESA esimene tähtis missioon toimus 1975. aastal, kui saadeti orbiidile Cos-B, mis hakkas uurima universumi algusaegadest pärinevat gammakiirgust.

Nüüdisaeg

Ariane 1

Alates 1970. aastatest, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit kärpisid oma kosmoseprogrammide eelarvet, suutis ESA konkureerida nende superriikidega kosmose uurimises. Koos NASA-ga saadeti 1978. aastal orbiidile IUE, mis oli üks esimesi tehiskaaslasest teleskoope ja mis töötas edukalt 18 aastat. Järgnesid mitu Maa-lähedase madala orbiidiga projekti ja aastal 1986 pani agentuur alguse Giotto missioonile, mille eesmärgiks oli uurida Halley ja Grigg-Skjellerupi komeeti. Hipparcos, tähtede kaardistamissond, saadeti kosmosesse aastal 1989, ja 1990. aastatel tegi ESA NASA-ga koostööd projektide SOHO, Ulysses ja Hubble'i kosmoseteleskoop raames. Üks hiljutisi koostöös NASA-ga tehtud projekte on Cassini-Huygensi sond, mille jaoks ESA ehitas Titani maabumismooduli Huygens.

ELDO järeltulijana on ESA välja töötanud mitu kanderaketti mehitamata teadus- ja kommertssatelliitide orbiidile viimiseks. Ariane 1, mille esimene katselend toimus 1979. aastal, toimetas alates 1984. aastast kosmosesse peamiselt kommertssatelliite. Ariane 4 abil, mida kasutati aastatel 1988–2003, sai ESA-st maailma suurim kommertslendude tegija. Kuigi järgmise versiooni Ariane 5 esimene lend ebaõnnestus, on see kanderakett väga töökindel ning 2012. aasta mai seisuga on õnnestunud 57 Ariane 5 lendu. Ariane 5 on võimeline geostatsionaarsele orbiidile viima maksimaalselt 6–10 tonni, kuid keskmiste, kuni 3-tonniste lastide jaoks on alates oktoobrist 2011 kasutusel Vene kanderakett Sojuz-2^[7][8] ning kergete lastide jaoks kanderakett Vega. Ariane 6 on veel arendusfaasis ja asub eeldatavalt teenistusse 2020. aastatel.

ESA ja NASA ühised projektid 1990. aastatel olid edukad, kuid muutunud olud, näiteks USA rangemad seadused, sundisid ESA-d tegutsema iseseisvalt või siis tegema koostööd Venemaa kosmoseagentuuriga Roskosmos. Viimase aja õnnestunud missioonideks on näiteks SMART-1, mis testis uusi tõukemootoreid, Mars Express ja Venus Express ning osalemine rahvusvahelise kosmosejaama töös. COROT, mis saadeti orbiidile 27. detsembril 2006, uuris eksoplaneete. ESA osaleb ka James Webbi kosmoseteleskoobi arendamisel. Euroopa Liit ja ESA loovad koos Galileo satelliitnavigatsiooni süsteemi, millest peaks saama alternatiiv ameeriklaste GPS-ile ja venelaste GLONASS-ile.

Liikmesriigid ja eelarve

Liikmeskond ja panus

Ulysses

James Webbi kosmoseteleskoop

Euroopa Kosmoseagentuur on rahvusvaheline organisatsioon, millel on praegu 22 liiget.^[9] Liikmesriigid osalevad kohustuslikes (25% kulutustest aastal 2008) ja vabatahtlikes projektides (75% kulutustest aastal 2008).^[10] Eelarve maht 2008. aastal oli 3,0 mld eurot, aastal 2009 3,6 mld eurot,^[11] aastal 2010 umbes 3,7 mld eurot, aastal 2011 3,99 mld eurot ja aastal 2012 4,02 mld eurot.^[12]

Järgmises tabelis on välja toodud ESA liikmes- ja partnerriigid ning nende panus aastal 2015.^[13]

Liikmesriik	Liige alates	Riiklik programm	Osalus 2015 (mln €)	Osalus 2015 (%)	Osalus 2019 (mln €)	Osalus 2019 (%)
Prantsusmaa[a]	30. oktoober 1980	CNES	718,2	22,2	1174,4	28,1
Saksamaa[a]	30. oktoober 1980	DLR	797,4	24,6	927,1	22,2
Itaalia[a]	30. oktoober 1980	ASI	329,9	10,2	420,2	10,1
Suurbritannia[a]	30. oktoober 1980	UKSA	322,3	9,9	369,6	8,8
Hispaania[a]	30. oktoober 1980	INTA	131,7	4,1	201,8	4,8
Belgia[a]	30. oktoober 1980	BELSPO	189,5	5,8	191,4	4,6
Holland[a]	30. oktoober 1980	NSO	74,7	2,3	77,7	1,9
Šveits[a]	30. oktoober 1980	SSO	134,9	4,2	158,4	3,8
Rootsi[a]	30. oktoober 1980	SNSB	80,3	2,5	74,4	1,8
Taani[a]	30. oktoober 1980	DTU Space	26,8	0,8	31,5	0,8
Iirimaa[a][b]	10. detsember 1980	EI	18,0	0,6	19,5	0,5
Norra[c]	30. detsember 1986	NSC	59,8	1,8	64,4	1,5
Austria[c]	30. detsember 1986	FFG	51,5	1,6	57,0	1.4
Soome[c]	1. jaanuar 1995	Tekes	19,6	0,6	19,5	0,5
Portugal[c]	14. november 2000	FCT	16,7	0,5	18,0	0,4
Kreeka[c]	9. märts 2005	ISARS	12,1	0,4	10,5	0,3
Luksemburg[c]	30. juuni 2005	Luxinnovation	23,0	0,7	29,9	0,7
Tšehhi[c]	12. november 2008	CSO	14,2	0,4	33,1	0,8
Rumeenia[c]	23. detsember 2011	ROSA	25,4	0,8	45,4	1,1
Poola[c]	19. november 2012	POLSA	30,0	0,9	34,6	0,8
Eesti[c]	4. veebruar 2015	Eesti kosmosebüroo	0,8	0,1	2,7	0,1
Ungari[c]	24. veebruar 2015	MŰI	–	–	5,2	0,1
Muu	–	–	149,8	4,6	199,6	48
Partnerriigid
Kanada[d]	1. jaanuar 1979[16]	CSA	15,5	0,5	11,8	0,3
Sloveenia[e]	5. juuli 2016[16]		–	–	2,4	0,1
Kokku liikmes- ja partnerriigid			3241,2	100	4180,0	100
Euroopa Liit[f]	28. mai 2004[18]	ESP	1191,7	86,5	1249,7	81,3
EUMETSAT	–	–	122,4	10,3	187,2	12,2
Lisatulud	–	–	38,3	3,3	99,5	6,5
Kokku ESA			4433,0		5726,0

1. Asutajaliikmed.^[14]
2. Iirimaad peetakse asutajaliikmeks, aga kuna ta ei olnud ESRO või ELDO liige (ESA eelkäijad), sai ta lepingule alla kirjutada alles pärast selle ratifitseerimist teiste riikide poolt.
3. Kirjutasid alla liitumislepingule.^[15]
4. Kanada on ESA partnerriik.^[16][17]
5. Sloveenia on ESA partnerriik.^[16][17]
6. Koostööleping ESA ja Euroopa Liidu vahel jõustus mais 2004.

Partnerriigid

ESA partnerriigid on Kanada, Leedu, Läti, Slovakkia ja Sloveenia.^[19][17] Endised partnerriigid on Austria, Norra ja Soome, mis said hiljem agentuuri täisliikmeteks. Alates 1. jaanuarist 1979 on Kanada kosmoseagentuur osalenud ESA juhtimises ja võtnud osa agentuuri projektidest.

Eelarve

ESA eelarve: aastal 2005 – 2,977 mld €, 2006 – 2,904 mld €, 2008 – 3,018 mld €,^[20] 2009 – 3,600 mld €,^[21] 2010 – 3,745 mld €,^[22] 2011 – 3,994 mld €^[23] ja aastal 2012 4,020 mld €.^[13] Iga 3–4 aasta tagant korraldab ESA konverentsi, et kokku leppida järgmiste aastate eelarves. Viimane suurem konverents toimus 2008, mis seadis eelarvesihid aastani 2012. Eesti toetab Euroopa Kosmoseagentuuri igal aastal umbes 2,5 miljoni euroga.^[24]

Liikmesriikidel on oma kosmoseprogrammid, mille eelarve võib olla suurem kui ESA-le antav raha. Näiteks Prantsuse kosmoseagentuuri CNES-i eelarve on kaks korda suurem kui Prantsusmaa osa ESA-s. ESA ja riiklikud agentuurid on ette võtnud ühiseid projekte, näiteks COROT. Lisaks ei ole ESA ainus Euroopa kosmoseagentuur, on olemas ka Euroopa Liidu Satelliidikeskus.

Laienemine

██ ESA liikmesriigid

██ Euroopa koostööriigid (ECS)

██ allkirjastanud koostöölepingu

██ ESA partnerriigid

██ ESA liikmesriigid

██ ESA partnerriigid

██ Euroopa koostööriigid (ECS)

██ allkirjastanud koostöölepingu

ESA nõukogu pani 21.–22. märtsil 2001 kirja protseduuri, mida liituda tahtvad Euroopa riigid peavad jälgima.^[25] Agentuuri täisliikmeks saamiseks tuleb läbida kolm etappi. Esiteks sõlmitakse Koostööleping ESA ja riigi vahel, millega ei kaasne suuri rahalisi kohustusi. Järgmise sammuna sõlmib riik ECS-i lepingu ja saab Euroopa Koostöö Riigi staatuse. ECS-i leping annab selle riigi firmadele õiguse osaleda ESA hangetes. Riik võib osaleda kõigis ESA programmides, v.a "Basic Technology Research Programme". Kuigi riik peab selles staadiumis ESA-d rohkem rahaliselt toetama, on kohustused väiksemad kui täisliikme omad. ECS-i lepingule järgneb tavaliselt PECS-i harta ("Plan For European Cooperating State"). See on viieaastane programm, mille eesmärgiks on stimuleerida liikmesriigi kosmosefirmasid. Perioodi lõpus võib riik sõlmida täisliikme lepingu, partnerriigi lepingu või uue PECS-i.^[26] ESA liikmete arv võib järgmistel aastatel kasvada riikide arvelt, kes on selles tabelis:

Riik	Koostööleping	ECSi leping	PECS harta(d)	ESA konventsioon
Türgi	15. juuli 2004[27]
Ukraina	25. jaanuar 2008[28]
Sloveenia	28. mai 2008[29]	22. jaanuar 2010[30]	30. november 2010[31]
Läti	23. juuli 2009[32]	19. märts 2013[33]	30. jaanuar 2015[34]
Küpros	27. august 2009[35]
Slovakkia	28. aprill 2010[36]	16. veebruar 2015[37]
Leedu	7. oktoober 2010[38]	10. oktoober 2014[39]
Iisrael	30. jaanuar 2011[40][41]
Malta	20. veebruar 2012[42]
Bulgaaria		8. aprill 2015[43]

Märtsis 2012 üritas Poola saada ESA täisliikmeks.^[44]

Võimalik koostöö tulevikus

Euroopa Liit plaanib ESA muuta üheks oma agentuuriks aastaks 2014.^[45] 9. aprillil 2009 avaldas Bulgaaria soovi algatada läbirääkimised koostöölepingu sõlmimiseks.^[46]

Allüksuste asukohad

• Peakorter – Pariis, Prantsusmaa
• Guajaana kosmosekeskus (kosmodroom) – Prantsuse Guajaana
• Lennujuhtimiskeskus ESOC (European Space Operations Centre) – Darmstadt, Saksamaa
• Kosmoseuuringute ja -tehnoloogia keskus ESTEC (European Space Research and Technology Centre) – Noordwijk, Holland
• Kosmoseastronoomia keskus ESAC (European Space Astronomy Centre) – Madrid, Hispaania
• Maamissioonide jälgimiskeskus ESRIN (ESA Centre for Earth Observation) – Frascati, Itaalia
• Astronautide õppekeskus EAC (European Astronaut Centre) – Köln, Saksamaa

Vaata ka

• Euroopa Kosmoseagentuuri peadirektorite loetelu
• Galileo (positsioneerimissüsteem)