From Wikipedia, the free encyclopedia
Liivimaa jalaväepataljonide artiklis on antud ülevaade Põhjasõja ajal Liivimaal moodustatud Rootsi jalaväe- ning maakaitseväepataljonidest.
Maakaitseväepataljone (tuntud eksitavalt[1] ka kui maamiilits) hakati tänapäeva Eestimaal moodustama alates 1701. aastast, mil Eestimaa kindralkuberner, Axel Julius De la Gardie, andis selleks välja korralduse.[2] Värvatud jalaväepataljone hakati moodustama juba 1700. aastal.[3]
Pataljonidesse värvati mehi peamiselt talupoegade seast, mis tihti toimus ka vägivaldselt.[4] 1701. aastal antud määrustega tuli mõisatel 15 adramaa pealt maamiilitsasse saata 10 meest. Eestlased teenisid pataljonides enamjuhul lihtsõduritena ning sakslased allohvitseridena.[5] Kahe jalaväelase eest võidi välja panna üks ratsanik, kellel pidi ka oma varustus olemas olema.[2] Kokku tulnud meeste kvaliteet ja varustus olid aga vähemalt kohati kehv (järgnev tsitaat maanõunike aruandest Eestimaa kindralkubernerile Virumaal kokku kutsutud talupoegade kehvast võitlusvõimest):[6]
„Ja leidsime neid ühtekokku koos ülejäänud 4 kihelkonna meestega ligikaudu 1500 meest, need on armetud ning haletsusväärsed inimesed, otsekui kariloomad, kaasas vähe püsse. aina vikatid ja kirved, mõned hoopis kaikaga.“
Sõja lõpupoole oli maa inimestest tühi, mistõttu oli väeüksustesse raske täiendusi saada. Osad talupojad olid siiski sunnitud nälja pärast sõjaväkke minema.[7] Vägedes oli suureks probleemiks ka sõjaväelaste deserteerumine.[5]
Ka üksuste varustamine lasus tihti talupoegade õlul. Talupoegadel oli ettenähtud anda maamiilitsale riietusesemeid, raha, moona, hobuseid jms. Sõjaväe varustamise kohustus viis kohati ka talupoegade ülestõusudeni (nt Vanamõisa ülestõus).[2][8] Sõjaväkke läinud talupoegade tööteenistus mõisale tuli algul teiste talupoegade vahel ära jagada. Hiljem vabastati sõjaväkke läinud pered sellistest kohustustest.[9]
Kuigi jalaväepataljone kasutati kuni sõja lõpuni, näitasid maakaitseväepataljonid juba sõja algul oma ebaefektiivsust, mistõttu neid enam peale sõja algfaasi taas üles ehitama ei hakatud.[3]
1701. aastal kaebas ooberst Wolmar Anton von Schlippenbach Liivimaa kindralkubernerile, Erik Dahlbergile, maamiilitsa kõlbmatusest:[5]
„Maamiilitsaga tuleb vähe või üldse mitte arvestada, enamasti ei ole sellest veel head olnud; needki vähesed, kes minu hoole läbi kokku on aetud, on Alūksne juures juba näidanud, et nad ei oota tuleandmist tõsiselt ära, ja nõndaviisi on neist vähe abi loota.“
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
