Liivimaa jalaväepataljonid (Põhjasõda)

Liivimaa jalaväepataljonide artiklis on antud ülevaade Põhjasõja ajal Liivimaal moodustatud Rootsi jalaväe- ja maakaitseväepataljonidest.

Rootsi kuningriigi Balti provintsid

Pataljonide organiseerimine ning tegevus sõja ajal

Pataljonide värbamine ja varustamine

Maakaitseväepataljone (tuntud eksitavalt^[1][2] ka kui maamiilits) hakati tänapäeva Eestimaal moodustama alates 1701. aastast, mil selle aasta 10. jaanuaril andis kuningas Karl XII selleks Laiuse lossis korralduse kindralkuberneridele, seejuures kaasnes korraldusele ka eraldi projekt, milles nõuti, et maakaitse peab saama seatud püsivale jalale ja olema reguleeritud. Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie andis üksuste loomiseks omakorda välja korralduse^[3]. Värvatud jalaväepataljone hakati moodustama juba 1700. aastal^[4].

Pataljonidesse värvati mehi peamiselt talupoegade seast, mis tihti toimus ka vägivaldselt. 1701. aastal antud määrustega sai alguse nekrutite võtt sunduslikult, selleks tuli saata 10 meest iga 1,5 adramaa kohta nii Eestimaal kui Liivimaal. Eestlased teenisid pataljonides enamjuhul lihtsõduritena ning sakslased allohvitseridena. Kahe jalaväelase eest tuki Eestimaa kindralkubermangus välja panna üks tragun, kellel pidi ka oma varustus olemas olema. Kahe jalaväelase eest võidi Eestimaa kindralkubermangu maarügementidesse välja panna üks maatragun, kellel pidi ka oma esmane varustus olemas olema nii nagu maasõduritelgi.Kroonik Kelch kirjutas, et teenistusse anti head noored ja tugevad mehed - ja seda kinnitavad ka 1704. a. Tartus langenute haudade analüüsid^[viide?] - kellele anti hea väljaõpe.

Sõja kestel juurutati Eesti -ja Liivimaal Rootsi eeskujul nn. roodusüsteem. See tähendas, et talupojast sõduriperemees pidi oma antud maasõdurile andma mundrivarustuse ja maksma ka aastapalga, Liivimaal oli selle suuruseks 8 riigitaalrit. Kui maasõdur rivist välja langes, tuli peremehel anda uus nekrut. Seega toimus põhimõtteliselt permanentne nekrutiandmise kohustus.^[viide?] Üksuste varustamine lasus tihti talupoegade õlul. Talupoegadel oli ettenähtud anda riietusesemeid, raha, moona, hobuseid jms. Sõjaväe varustamise kohustus viis kohati ka talupoegade ülestõusudeni (nt Vanamõisa ülestõus). Sõjaväkke läinud talupoegade tööteenistus mõisale tuli algul teiste talupoegade vahel ära jagada. Hiljem vabastati sõjaväele mehe andnud pered sellistest kohustustest.^[5]

Sõja lõpupoole oli maa inimestest tühi, mistõttu oli väeüksustesse raske täiendusi saada. Osad talupojad olid siiski sunnitud nälja pärast sõjaväkke minema. Vägedes oli suureks probleemiks ka sõjaväelaste deserteerumine, kuid enamjaolt käidi kodus ära ja tuldi pärast sealsete tööde lõppu tagasi. Sageli lasti mehi ka koju puhkama.

Rootsipärane rahvuslik nekrutivõtt oli Eesti- ja Liivimaa aadlile ja eriti Liivimaa vägede ülemjuhatajale kindralmajor W.A. Schlippenbachile pinnuks silmas, millest püüti kõigi vahenditega vabaneda. Neid üksusi näidat halvas valguses ning taheti nad seega jagada vabatahtlikult värvatud üksuste vahel ära, püüdes sel viisil lammutades rahvuslikku reakoosseisu. Kuningas Karl XII tahteks oli säilitada pataljonide rahvuslik tuumik, nii ka enmajaolt läks ja neile värvati 1703-1704 juurde mehi rahvuse peale vaatamata. Kui 1704. aastal purustati Narva langemisel Viru, Järva ja Läänemaa maarügemendid, siis koondati nende riismed Tallinnas 250-meheliseks tüviüksuseks, mis formeeriti 1707. aasta 16. oktoobri korraldusega kuninga nõusolekul 400-meheliseks alaliseks värvatud Tallinna garnisonipataljoniks, mille ülesandeks oli Toompea lossi ehitus, valve ja suurtükkide teenindamine^[viide?].Tegu oli sõdurkonna poolest endiselt puhtrahvusliku ja alalise üksusega.

Aastaks 1707 jäi ainsaks veel konskriptsiooni (utskrivning) ja roodusüsteemiga komplekteeritavaks eesti rahvusüksuseks Harju maarügement, olles seda kuni sõjategevuse lõpuni 1710.

Kui 1710. aastal sõlmiti kokkulepe Eestimaa rüütelkonna ja Vene võimu vahel, siis nägi paragrahv 12 ette, et igasugune partisanivõitlus (snapphane) ja rahvussõdurlus (National soldat) on nüüdsest keelatud^[6].

Pataljonide teenistusajaloo ülevaade

Liivimaa värvatud jalaväepataljonid

• Karl Adam von Stackelbergi jalaväepataljon, 1700–1710, 480 meest. Pataljon moodustati 1700. aastal Saaremaal. Algselt kuulus Wolmar Anton von Schlippenbachi armeesse ning osales selle koosseisus Erastvere lahingus. Lahingus kattis koos Lieweni pataljoniga Rootsi ratsaväge pärast nende rünnaku läbikukkumist, hiljem taganes koos ülejäänud armeega. Peale Erastveret osales pataljon ka Hummuli lahingus. Üksus kasvas sõdurite arvult ning ülendati 1703. aastal rügemendiks. 1707. aastal kuulus Adam Ludwig Lewenhaupti armeesse ning järgmine aasta paiknes Saaremaal ja Kuramaal Kuramaal. Hiljem oli rügement Riia garnisonis ning alistus linnaga 1710. aastal.^[4][7][8][9]
• Hans Heinrich von Lieweni jalaväepataljon, 1700–1710, 450 meest. Pataljon moodustati 1700. aasta sügisel. Kuulus von Schlippenbachi armeesse. 1701. aasta 27. augustil korraldas üksus rüüsteretke Pihkva lähedal. Venelased asusid üksust jälitama ning osapooled kohtusid Muska veski juures. Pataljon pani survele vastu ning peale abivägede saabumist lõi vastase väe tagasi. Hiljem osales veel Erastvere lahingus, kus pataljonil oli sama roll, mis Stackelbergi üksusel. Samuti võeti osa Hummuli lahingust. 1703. aastal muudeti üksus 12 kompaniiga rügemendiks. 1708. aastal osales rügement Vinni lahingus, kus kandis suuri kaotusi. Sõja lõpuni oli Tallinna garnisonis ning alistus linnaga 1710. aastal.^{[4][8][10][7]}
• Andreas Zöge von Manteuffeli jalaväepataljon, 1700–1704, 400 meest. Pataljon moodustati 1700. aastal Tallinnas. 1702. aastal kuulus De la Gardie jalaväerügementi. 1704. aastaks oli pataljon likvideerunud ja Tartu kaitsmisel ei osalenud.Andreas Zögest endast sai nüüd Eestimaa kindralkubermangus ajutise maakaitseväe formeerija, kes püüdis organiseerida kaitset Valgejõe positsioonil (Läsna lahing juunis 1704).

Liivimaa maapataljonid

Liivimaa eesti distrikt

• Bernhard Wilhelm von Taube Põltsamaa maapataljon, 1701–1704, 300 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal, selle ülemaks sai Taube sama aasta 14. juulil. Võttis osa Hummuli lahingust. 18. detsembril 1703 värbamisleppega täiendati edaspidi üksust vabatahtliku värbamise alusel. Pataljon võitles 1704. aastal Tartus, kus kaitses Vene väravat ja piinatorni. Peale linna langemist ühendati väeosa riismed Skytte rügemendiga.
• Magnus Friedrich von Wolffelti Pärnu maapataljon, 1701–1703, 300 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal ning Wolffelt sai selle ülemaks 6. novembril. 1703. aastal koondati pataljon koos Viljandi maapataljoniga Jakob Heinrich von Schwengelmi jalaväerügemendi tuumikuks ja täiendati värbamise teel.
• Heinrich Johann von Buddenbrocki Viljandi maapataljon, 1701–1703, 300 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal ning 1703 sai temast Schwenghelmi Pärnu jalaväerügemendi tuumik koos Pärnu maapataljoniga.
• Johann Gustav von Osten-Sackeni Saaremaa maapataljon, 1702–1709, 500 meest. Pataljon moodustati 1702. aastal. Kuulus 1707. aastal Lewenhaupti armeesse ning osales Lesnaja lahingus. Lahingus ning sellele eelnenud ja järgnenud sõjategevuses kannatas pataljon suuri kaotusi ning kodumaale saabus 1709. aastaks vaid 9 meest, Karl XII juurde jõudis 75 meest. Peale seda liideti pataljon Västerbotteni jalaväerügemendiga ja see osales Poltava lahingus 1709.a.

• Heinrich von Hastfehri Tartu maapataljon, 1701–1704, 300 meest. Moodustati 1701. aastal. 18. detsembril 1703 täiendati värbamise teel vabatahtlikkuse alusel. Üksus hävis Tartu piiramisel, kus nad olid kaitsnud Vene väravat. Hiljem liideti üksuse riismed Skytte rügemendiga.
• Gerhard Johann von Plateri Sangaste maapataljon. 1701–?. Üksus moodustati 1701. aastal.Osales Hummuli lahingus 1702.a.
• Georg Gustav Wrangelli Nõo maapataljon, 1701–1703. Üksus moodustati 1701. aastal. 1703.a. 18 detsembrist täiendati värbamise teel vabatahtlikkuse alusel.

Liivimaa läti distrikt

• Otto Reinhold von Tiesenhauseni Koknese pataljon, 1701. Üksus moodustati 1701. aastal ning hävis Marienburgi langemisega 1702. aastal.
• Johann Friedrich von Lipharti Gulbene maapataljon, 1701–1705. Üksus moodustati 1701. aastal. Schlippenbachi 17. veebruari 1704 kirja järgi hakkas Liphart enda ja Koknese maapataljoni põhjal värvatud pataljoni koostama. See jäi katki, kuna Liphart langes vangi ning üksus liideti Mengdeni värvatud läti rahvusliku jalaväerügemendiga.
• Friedrich Wilhelm von Lipharti Cēsise maapataljon, 1701 Üksus moodustati 1701 ning hävis Marienburgi langemisel järgmisel aastal.Riismetest moodustus tuumik Mengdeni värvatud jalaväerügemendis
• Fabian von Roseni Turaida maapataljon, 1701. Üksus moodustati 1701 ning hävis Marienburgi langemisel järgmisel aastal.Riismetest moodustus tuumik Mengdeni värvatud jalaväerügemendile.
• Wolmar Johann von Tiesenhauseni Alūksne maapataljon, 1701, 150 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal ning liideti 1703. aastal Schwengelmi rügemendiga.
• Franz Bernhard von Lipharti Valmiera maapataljon, 1701–?. Üksus moodustati 1701. aastal.