Eesti raudteetransport
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Eesti raudteetransport on Eesti raudteedel toimiv raudteetransport.
Eesti raudteede kogupikkus oli 2020. aastal 2143 kilomeetrit, millest 1513 km oli avalik raudtee ja 630 km mitteavalik raudtee.[1] Elektrifitseeritud raudteede kogupikkus oli 2020. aastal 138 km.[1] Eesti avalik raudtee kuulub peamiselt kahele ettevõttele: riigi omandis olevale AS-ile Eesti Raudtee ja eraomanduses olevale Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-ile. Raudteede korraldust reguleerib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
Eesti raudteede rööpmelaius on 1520 või 1524 mm, kuid ajalooliselt on Eestis kasutatud ka kitsarööpmelist raudteed.
Raudteed kasutatakse tänapäeval Eestis nii reisijateveoks kui ka kaubaveoks. Reisijatevedu on kõige sagedam Tallinna lähedal. Avalikel raudteedel korraldab reisijatevedu Elron.
Remove ads
Ajalugu
Pikemalt artiklis Eesti raudteetranspordi ajalugu
Esimene Eesti raudtee oli 1870. aastal avatud Paldiski–Tallinna–Narva raudtee, mida algselt nimetati Balti raudteeks. Juba 1876. aastal avati raudteeharu Balti raudteelt Tartusse. 1887. aastal algas rongiliiklus Tartu ja Valga vahel ning järgmisel aastal avati raudtee Valgast Riiga. Valga–Petseri raudteelõik valmis 1889. aastal. 1905. aastal jõudis laiarööpmeline raudtee Keilast Haapsalusse.[2]
19. sajandi lõpus hakati Eestisse rajama ka kitsarööpmelisi raudteid. Neid ehitati peamiselt piirkondadesse, kus laiarööpmelise raudtee rajamine ei olnud majanduslikult otstarbekas. Esimene kitsarööpmeline raudtee Eestis oli 1896. aastal avatud Valga–Mõisaküla–Pärnu raudtee. 1987. aastal jõudis kitsarööpmeline raudtee Mõisakülast Viljandisse ning 1901. aastal Viljandist Tallinna.[2]
Eesti iseseisvumise järel jätkus raudteevõrgu arendamine. 1931. aastal avati Tartu–Petseri laiarööpmeline raudtee ning rajati ka mitmeid kitsarööpmelisi raudteid, nagu Rapla–Virtsu, Sonda–Mustvee ning Riisselja–Ikla.[3] 1924. aastal avati ka Eesti esimene elektrifitseeritud raudteelõik Tallinna ja Pääsküla vahel.[2]
Nõukogude okupatsioonivõim otsustas 1960. ja 1970. aastatel sulgeda kõik kitsarööpmelised raudteed, kuid Tallinna–Lelle–Pärnu ja Lelle–Viljandi raudtee ehitati ümber laiarööpmeliseks.[3] Nõukogude ajal elektrifitseeriti ka mitmed Tallinna lähiümbruse raudteed.
Pärast Eesti taasiseseisvumist olid mitmed raudteelõigud väga viletsas seisus ning seetõttu otsustati sulgeda Riisipere–Haapsalu ning Pärnu–Mõisaküla raudteed.[2] 21. sajandil on raudteede seisukord paranenud ning enamik raudteelõike võimaldavad reisirongide sõidukiirust vähemalt 120 km/h.[4] 2019. aastal avati ka taastatud Riisipere–Turba raudteelõik.[2]
Remove ads
Raudteevõrk
Eesti raudteede kogupikkus koos jaamateede ja harudega oli 2020. aasta seisuga 2143 kilomeetrit, millest 1513 km moodustas avalik raudtee ja 630 km mitteavalik raudtee.[1] Avaliku raudtee sirge teeosa rööpmelaius rööpapeade sisemiste servade vahel on Eestis 1520 või 1524 mm. Peateedel on alates 1990. aastate teisest poolest järk-järgult üle mindud rööpmelaiusele 1524 mm.[5] Vabariigi Valitsuse otsusega võib kasutusele võtta ka muu rööpmelaiusega avalikuks kasutamiseks määratud raudteid. Ajalooliselt on Eesti territooriumil olnud mitu kitsarööpmelist raudteed (peamiselt rööpmelaiusega 750 mm), kuid 20. sajandi teisel poolel asendati need kõik 1520 mm raudteega või suleti. Tänapäeval on säilinud vaid üksikud kitsarööpmelise raudtee lõigud, mida kasutatakse peamiselt muuseumraudteedena (Lavassaare, Avinurme).
Suurem osa Eesti avalikust raudteest kuulub riigiettevõttele AS Eesti Raudtee. 2025. aasta seisuga majandab Eesti Raudtee 1191 km raudteed, 61 jaama ja 135 reisijate ooteplatvormi.[6] Eesti Raudtee valduses on kõik Eesti elektrifitseeritud raudteelõigud rööbasteede kogupikkusega 225 km. Eesti Raudtee infrastruktuur võimaldab reisirongidele piirkiirust 120 km/h (osaliselt 135 km/h) ja kaubarongidele 80 km/h.[4]
Eesti Raudtee valduses olevad raudteed:
- Tallinna–Narva, 211 km. Avati 1870. aastal osana Balti raudteest. Tallinna–Tapa lõigul on raudtee elektrifitseeritud ja kahe rööpmepaariga.
- Tapa–Tartu, 112 km. Avati 1876. aastal.
- Tartu–Valga, 83 km. Avati 1887. aastal.
- Tartu–Koidula, 87 km. Avati 1931. aastal. Alates 2011. aastast lõpeb raudteelõik Petseri jaama asemel Koidula jaamas.
- Valga–Koidula, 92 km. Riia–Pihkva raudtee Eesti territooriumil olev osa. Kasutatakse peamiselt kaubaveoks, reisirongiliiklus toimub vaid suveperioodil Koidula–Piusa lõigul.
- Tallinna–Keila–Paldiski, 48 km. Avati 1870. aastal osana Balti raudteest. Täies ulatuses elektrifitseeritud. Tallinna–Keila lõik on kahe rööpmepaariga.
- Keila–Turba, 31 km. Osa kunagisest Keila–Haapsalu raudteest. Täies ulatuses elektrifitseeritud.
- Klooga–Kloogaranna, 3 km. 1960. aastal avatud raudteeharu. Täies ulatuses elektrifitseeritud.
- Ülemiste/Lagedi–Muuga, umbes 20 km. Muuga sadamat teenindav raudtee. Kasutatakse üksnes kaubaveoks.
Eraettevõttele Edelaraudtee Infrastruktuuri AS kuulub 218 km raudteed, 11 raudteejaama ja 20 reisiplatvormi väljaspool jaama. 8 jaama on avatud kaubavedudeks.
Edelaraudtee valduses olevad raudteed:
- Tallinn-Väikese – Lelle – Viljandi, 148 km.[7] Ainuke Edelaraudtee omanduses raudtee, millel on toimiv reisirongiliiklus ning mida aktiivselt arendatakse.
- Lelle–Pärnu, 64 km.[7] Osa kunagisest Tallinna–Mõisaküla raudteest. Raudtee halva seisukorra tõttu lõpetati reisijatevedu 2018. aastal.
- Liiva–Ülemiste, 5 km.[7] Ühendab Tallinna–Lelle raudteed Tallinna–Tapa raudteega. Reisijavedu lõigul ei toimu.
Lisaks avalikele raudteedele on Eestis mitmeid tööstusettevõtete teenindamiseks rajatud raudteelõike. Peamised tööstusraudteed on järgmised:
- Põlevkiviraudtee, üle 200 km raudteed Ida-Virumaal Enefit Poweri omanduses. Kasutatakse peamiselt põlevkivi vedamiseks kaevandustest Enefit Poweri põlevkivielektrijaamadesse.
- Rakvere–Kunda, 19 km. Kuulub ettevõttele Kunda Trans OÜ. Kasutatakse peamiselt Kunda tsemenditehase teenindamiseks.
Elektrifitseerimine
Eestis on 2020. aasta seisuga 138 km elektrifitseeritud raudteed.[1] Elektriraudteed kasutatakse peamiselt reisijateveoks. Esimene elektrifitseeritud raudtee oli Tallinna–Pääsküla lõik, mis avati 19. augustil 1924. Hiljem on elektriraudteed Tallinnast väljuvatel raudteedel järjest laiendatud. Nõukogude ajal elektrifitseeritud raudteel töötab kontaktvõrk 3 kV pingega alalisvooluga, hiljem elektrifitseeritud lõikudel kasutatakse 25 kV pingega vahelduvvoolu sagedusega 50 Hz. Kontaktvõrgu elektriga varustamiseks on Eesti Raudteel on kokku viis veoalajaama: neli 3 kV alalisvoolu pingega Tallinnas Järvel, Keilas, Raasikul[8] ja Riisiperes[9] ning üks 25 kV vahelduvvoolu pingega Tapal.[10]
2028. aastaks plaanitakse elektrifitseerida Tapa–Tartu ja Tapa–Narva lõik.[11] Minevikus on plaanitud ka Tartu–Valga ja Tartu–Koidula lõigu elektrifitseerimist.[12]
Ooteplatvormid
Eesti raudteevõrgu ooteplatvormide standardkõrgus on 550 mm ning pikkus vastavalt keskmisele reisijate arvule 35, 100 või 150 meetrit. Kõik ooteplatvormid Eesti raudteedel rekonstrueeriti valdavalt aastatel 2010–2014 seoses Stadler FLIRT-i reisirongide tulekuga.[4][13]
Raudteevõrgu laiendamise plaanid
Rail Baltic
- Pikemalt artiklis Rail Baltic
Rail Baltica projekti raames plaanitakse rajada Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat ühendav standardrööpmelaiusega (1435 mm) elektrifitseeritud raudtee. Raudtee projektikiirus reisirongidele on 249 km/h ja kaubarongide oma kuni 120 km/h. Rail Baltica kontaktvõrk hakkab kasutama 25 kV pingega ja 50 Hz sagedusega vahelduvvoolu. Eestis kulgeb Rail Baltica trass Tallinnast läbi Pärnu Iklani.[14]
Rail Baltica ehitus algas Eestis 2019. aastal ning raudtee valmimine on kavandatud 2030. aastaks.[15]
Haapsalu raudtee taastamine
Plaan taastada Riisipere ja Haapsalu vaheline raudtee tekkis praktiliselt kohe pärast Haapsalu–Riisipere lõigu rööbaste ülesvõtmist 2004. aastal. 2019. aastal valmis taastatud raudtee esimene lõik Riisiperest Turbani. Eesti Raudteel on valminud projektid ka kolme järgmise lõigu ehitamiseks (Turba–Risti, Risti–Haapsalu, Haapsalu–Rohuküla). 2024. aasta seisuga ootab projekt riigipoolset rahastusotsust.[16]
Tallinna ringraudtee
Riik algatas 2023. aastal eriplaneeringu ning keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) Tallinna ringraudtee kavandamiseks. Ringraudtee eesmärk planeeringu algatamisel oli luua võimalus Paldiski suunaliste kaubavedude ümbersuunamiseks Tallinna kesklinnast, mis senini olid toimunud Kopli jaamast. Samas vähenenud kaubavedude tõttu on hiljem ringraudtee põhilise eesmärgina toodud reisijateveo arendamist Ülemiste–Paldiski/Turba suunal.[17]
Remove ads
Raudteeveo ettevõtted
Reisijatevedu
Riigiettevõte Elron on peamine Eesti raudteedel reisijatevedu korraldav ettevõte. Läti riikliku operaatorfirma Vivi Riia–Valga liin lõpeb Eesti territooriumil Valga raudteejaamas. Varem on Eesti raudteedel reisijatevedu korraldanud ka Edelaraudtee ja GoRail.
Elroni reisirongid:
- Stadler FLIRT EMU
- Stadler FLIRT DMU
- Škoda EMU Ev21
Kaubavedu
Eesti avalikel raudteedel korraldavad kaubavedu peamiselt Operail ja GoRail, põlevkiviraudteedel Ida-Virumaal korraldab vedusid Enefit Power.
Operaili kasutatavad vedurid:[18]
GoRaili kasutatavad vedurid:[19]
Ohutus
2014. aastal toimus Eesti raudteedel 20 õnnetusjuhtumit: 5 rongi kokkupõrget maanteesõidukiga raudteeülesõidukohal, mille tõttu hukkus 5 inimest, ning 15 otsasõitu raudteel viibinud jalakäijatele, mille tõttu hukkus 7 ja sai vigastada samuti 7 inimest. Kõigist raudteeõnnetustest toimus 75% raudteeületuskohtadel: 5 raudteeülesõidu- ja 10 raudteeülekäigukohtadel. Ülejäänud viiel juhul toimusid jalakäijatele otsasõidujuhtumid piirkondades, kus raudtee ületamine on rangelt keelatud. Liiklusseaduse kohaselt peavad raudteeületuskohti kasutavad liiklejad olema eriti tähelepanelikud ning sõidukijuhid peavad arvestama liiklusmärke, heli- ja valgussignaale, tõkkepuu asendit ja reguleerija korraldusi. Eeskirju järgides on võimalik oluliselt vähendada või ära hoida ohuolukordi raudteel. Raudteeõnnetuste peamiseks põhjuseks on jätkuvalt autojuhtide ja jalakäijate hooletus ja ohutusnõuete eiramine. Õnnetustes jalakäijatega esines juhtumeid, kus raudteed ületanud inimene ei märganud lähenevat rongi segavate tegurite tõttu, nagu muusika kuulamine kõrvaklappidega, mobiiltelefoni kasutamine, jalgrattaga sõites ülekäigukoha ületamine.[20]
Maanteetranspordiga võrreldes on raudteetransport õnnetuste ja ohvrite üldarvu poolest oluliselt ohutum. Meie maanteedel toimus 2014. aastal 1435 liiklusõnnetust (alla 1,6 liiklusõnnetuse 1000 liiklusregistris oleva maismaasõiduki kohta), mille tõttu sai vigastada 1746 (alla 2 vigastatu 1000 liiklusregistris oleva maismaasõiduki kohta) ja hukkus 78 inimest (alla 10 hukkunu 100 000 liiklusregistris oleva maismaasõiduki kohta).[21] Transpordivahendite arvu arvestades on aga rong mitu suurusjärku ohtlikum kui maantee liiklusvahendid kokku või ükski maantee liiklusvahendite kategooria eraldi võttes.[viide?] Arvestades seda, et Eestis on kasutusel kõigest 38 Stadleri rongi [22] (võrrelduna üle 900 000 maanteel liikuva mootorsõidukiga [23]) ja viimasel 11 aastal on aastas keskmiselt toimunud 25 kokkupõrget rongiga (enamik reisirongiga), milles on hukkunud keskmiselt 9 inimest ja viga saanud 11 inimest aastas, on keskmiselt rongi kohta toimunud õnnetuste hulk väga suur.[24]
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads