Urmas Tartes

Urmas Tartes (sündinud 19. septembril 1963 Tartus) on eesti bioloog, loodusfotograaf ja teaduse populariseerija.

Urmas Tartes
Sünniaeg	19. september 1963 (61-aastane)
Sünnikoht	Tartu
Rahvus	eestlane
Elukutse	vabakutseline loodusfotograaf
Õppinud	bioloog-zooloog
Tehnika	Canon
Auhindu	Veolia loodusfotokonkursi 2009 kategooria võitja
Koduleht	koduleht

Haridus ja töökäik

Urmas Tartes õppis Nõo Keskkooli matemaatika ja füüsika eriklassis, kooli lõpetas 1982. aastal kuldmedaliga. Pärast armeeteenistuse läbimist aastatel 1983–1985 õppis ta Tartu Riikliku Ülikoolis bioloogia-zooloogia erialal. Ta lõpetas ülikooli 1989. aastal cum laude.

1989. aastast töötas ta Zooloogia ja Botaanika Instituudis: algul insenerina, 1991. aasta sügisest vanemlaborandina ja 1992. aasta aprillist haldusdirektorina ning aastatel 1996–2004 oli Zooloogia ja Botaanika Instituudi direktor.

Aastatel 2005–2010 töötas professorina Eesti Maaülikoolis.

Liikmesus

Urmas Tartes kuulub Eesti Looduseuurijate Seltsi ning oli pikaaegne Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees (1998–2023).

Alates 1993. aastast oli ta Tähtvere vallavolikogu liige ning alates 2005. aastast volikogu esimees.^[1] Vald liideti 2017. aastal Tartu linnaga.

Ta on Eesti Rooma Klubi liige. On kuulunud ajakirja Eesti Loodus toimetuskolleegiumi^[2].

Loodusfotograafia

Urmas Tartes

Urmas Tartes

Fotograafiaga puutus Tartes kodus kokku juba koolieelikuna, kuna tema isa ja vend olid aktiivsed harrastusfotograafid. Esimese fotoaparaadi, Smena Simvoli, sai ta algklassiõpilasena.

Sihipärasemalt hakkas ta loodusfotograafiaga tegelema üliõpilasena, kui entomoloogias oli vaja teha putukakogu. Putukate nõela otsa ajamist soovis ta aga vältida ning leidis, et kollektsiooni võib kokku panna ka fotomaterjalidest. Tema esimene "teaduslik" putukapilt oli 1985. aastal botaanika praktikumi käigus Saaremaal Smenaga tehtud foto haavalumikust.

Järgmiseks aparaadiks oli ZBI-st kasutada saadud Zenit TTL koos vaherõngaste ja Heliose objektiiviga. Siiski ei olnud ka selle aparaadiga võimalik veel väga heal tasemel putukapilte teha. Tartes tutvus põhjalikult kogu tolleaegse erialakirjandusega, mida Tartust leida võis. Kolleeg Enno Merivee nõuannetest ajendatult jõudis ta suurendiobjektiivide kasutamiseni ning aja jooksul paranes tehtavate putukapiltide kvaliteet.

2000. aastast kirjutab Tartes artikleid SL Õhtulehe looduskülgedele ning esineb sageli loodusettekannetega. Alates 2002. aastast tegutseb ta fotoõpetajana Eestifoto stuudios ning on olnud mitme fotokonkursi ja Matsalu filmifestivali žürii liige.

Fotonäitused

Kimalas-lottsuru (Hemaris fuciformis)

• 2002 – "Tilluke mitmekesisus" Tartumaa keskkonnateenistuse tellimusel
• 2004 – "Toredad putukad" Põlvamaa raamatukogus
• 2005 – "Toredad putukad" Rocca al Mare Koolis
• 2006 – "Tilluke mitmekesisus" Albu mõisas (Keskkonnaministeeriumi toetusel)

Kirjasõnaline looming

Raamatud

• 2001 – "Bioloogia gümnaasiumile" (3. osa) Eesti Loodusfoto, ISBN 9985830466 (koos Tiiu Kulli, Kalevi Kulli ja Mart Viikmaaga; toimetaja Kalle Hein)
• 2008 – "Legendiloomad" Varrak, ISBN 9789985317822 (koos Jaak Põderiga)
• 2009 – "Loodusfoto lugu ja lumm" Varrak, ISBN 9789985319901 (koos Arne Aderiga)
• 2012 – "Putukad õhus, maas ja vees" Valgus, ISBN 9789985682692 (koos Tuul Sepaga)
• 2014 – "Eesti päevaliblikad" Varrak, ISBN 9789985329993 (koos Erki Õunapiga)

Artikleid

• "Mis on loodusfoto?" Looduspilt.ee
• "Loodusfoto eetikast" Loodusring.ee
• "Mõistatuslikud putukad..." Eesti Loodus, 5/1999
• "Lähipildistamine looduses 2" Eesti Loodus, 6/2002
• "Kuidas näha putukaid?" Eesti Loodus, 8–9/1997
• "Nõgeseliblika mitu palet" Eesti Loodus, 8/1998

Fotod

• 
  Vaade Suure Munamäe vaatetornist
• 
  Jägala juga Vabariigi aastapäeval 2005. aastal
• 
  Laulusääsk (Culex pipiens)
• 
  Sinilill (Hepatica nobilis)
• 
  Pilliroolehetäid
• 
  Rästik (Vipera berus)
• 
  Puugipask (Fuglio septica; limaseen)
• 
  Sügisene lehemuster Puhtulaiul. Naat (Aegopodium podagraria)

Tunnustus

Hooghänd (Allacma fusca) seenekübara all – 2008. aasta Looduse Aasta Foto konkursil loomaportreede kategoorias teise koha võitnud pilt^[3]

• 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2023 – Eerik Kumari looduskaitsepreemia koos Eesti looduskaitse kuldmärgiga^[4]

Fotograafiaauhinnad

• 1997 – ajakirja Eesti Loodus kaanepildikonkursi võitja
• 2002 – peapreemia loomapiltide arvestuses, Aasta Loodusfoto konkurss
• 2004 – parima metsapildi eripreemia, Aasta Loodusfoto konkurss
• 2008 – teine koht loomaportreede arvestuses, Looduse Aasta Foto konkurss^[3]
• 2009 – esikoht Looduse Aasta Foto konkursil kategoorias "Loomaportreed" ja töö äramärkimine kategoorias "Vormi mängud looduses"^[5]
• 2009 – esimene koht kategoorias "Loomad oma elukeskkonnas" rahvusvahelisel loodusfotode võistlusel Veolia Environnement Wildlife Photographer of the Year 2009^[6]

Isiklikku

Urmas Tartes on abielus ja tal on kaks last.

Tema vaba aja harrastus on puutöö.^[7]