keel

Englanti

Substantiivi

keel (monikko keels)

1. emäpuu
2. köli
3. (eläintiede, anatomia) kölievä

Liittyvät sanat

• (verbi) keelhaul

Idiomit

• on an even keel – tasapainossa ja vakaa; toimii tai etenee ongelmitta ilman tarvetta muutoksiin
• keep on an even keel – pysyä rauhallisena, hillitä itsensä

Verbi

Taivutus
ind. prees. y. 3. p.	keels
part. prees.	keeling
imp. & part. perf.	keeled

keel

1. kallistua, to keel over kaatua

   keel over – keikahtaa kumoon, kääntyä ylösalaisin

Viro

Substantiivi

keel (gen. keele, part. keelt, adit. keelde)

1. (anatomia) kieli

   Lehmal on kare keel. – Lehmällä on karhea kieli

2. (soittimessa jms.) kieli

   kitarri keeled – kitaran kielet

3. (kielitiede) kieli

   Ta oskab eesti keelt – Hän osaa viroa.

Taivutus

• ÕS 2018 tyyppi 13 (s`uur) suur

Sijamuotoja	Yksikkö	Monikko
Nominatiivi	keel	keeled
Genetiivi	keele	keelte
Partitiivi	keelt	keeli
Illatiivi	keelde keelesse	keelisse keeltesse

Liittyvät sanat

kielitiede

• keelend
• -keelne
• keeleoskus, keelekasutus
• emakeel, maakeel
• soome keel, eesti keel
• viipekeel
• üldkeel, riigikeel, kirjakeel, ametikeel, oskuskeel, argkeel, kõnekeel

Yhdyssanat

• merikeel, programmeerimiskeel, riigikeel, võõrkeel

Aiheesta muualla

• keel Eesti Keele Instituutin viro–suomi-sanakirjassa (viroksi)
• keel sanastossa [PSV] Eesti keele põhisõnavara sõnastik (viroksi)