From Wikipedia, the free encyclopedia
Kalakajakas (Larus canus) on kajaklaste sugukonda kajaka perekonda kuuluv lind.
Kalakajakas | |
---|---|
| |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
Sugukond |
Kajaklased Laridae |
Perekond |
Kajakas Larus |
Liik |
Kalakajakas |
Binaarne nimetus | |
Larus canus Linnaeus, 1758 |
Kalakajaka rahvapärased nimetused on kalakull, räimekull, kudukajakas, valgepea-kajakas, jääkajakas, tuulekajakas, kaader, lõugas, ratas ja mereratas.[2]
Kalakajakas on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas.[2] Põhjas ulatub tema levila tundrasse üksnes paiguti, nimelt Muurmani rannikul, Põhja-Jäämerre suubuvate suurte jõgede ääres ja Anadõris. Lõunas ulatub tema levila Inglismaale, Saksamaale, Volga alamjooksuni ja Põhja-Kasahstani, idas üle Baikalimaa Ohhoota mereni. Isoleeritud pesapaiku on leitud Taga-Kaukaasia, Türgi ja Iraani järvedel.[3]
Kalakajakas on ränd- ja hulgulind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Vahemere ja Kaspia mere rannikul, Hiinas, Jaapanis ning Ameerikas kuni Lõuna-Californiani.[2][3]
Kalakajakas sarnaneb väga hõbekajakaga, kuid sellest peaaegu poole väiksem. Ta on varesesuurune ja kaalub 315–600 g.[2][4][3]
Ta on sinakasvalge sulestikuga. Tiivad on mustvalgete otstega. Nokk ja jalad on kollased.[4]
Kalakajakas asustab mererannikut ning suuri jõgesid ja järvi. Eestis elab ta peamiselt saartel ja rannikul, kohati massiliselt, siseveekogudel seevastu vähe, kuid viimasel ajal[millal?] on ta sagedamini hakanud pesitsema rabalaugastel.[4][3]
Ta tegutseb sageli sadamas ja saadab laevu.[4] Seal nopib ta laeva tekitatud voogudest uimaseks raputatud kalu.[5]
Pesitsemise ajal otsib ta toitu niitudel ja põllukünnil.[2] Ta käib tihti toitu otsimas madalaks niidetud muruga õuedel ja väljakutel, mistõttu Helsingis pesitseb see liik ka veekogudest kaugemal asuvates eramurajoonides.[5]
Erinevalt teistest kajakatest ei koondu kalakajakad massiliselt asulatesse, ka prügimägedel kohtab neid vähe.[5]
Tal on välja kujunenud rituaalsed poosid ja kindla tähendusega häälitsused: häire, ähvardus, hirm, alistumine, toidu mangumine, näugumine jt.[2][4]
Ta sööb mitmekesist toitu: kalu, raipeid, konni, usse, hiirelaadseid närilisi, nii vees elavaid kui lendavaid selgrootuid, samuti marju ja idanevaid teri.[3] On juhtunud, et ta sööb haudenaabrite mune ja nõrku poegi.[2][4]
Kahjurputukate ja -näriliste hävitamisega toob ta kasu.[2][3][4]
Eestis pesitsevate kalakajakate arvukust perioodil 2003–2008 hinnati pesitsusajal 10 000 – 15 000 paarile, talvel 1000 – 10 000 isendile.[6]
Kalakajakate keskmine eluiga on kümme aastat.[7] Teadaolevalt maailma vanim kalakajakas, kalakajakas Marta elas 34 aasta vanuseks.[8]
Pesitsuspaikadesse saabub kalakajakas levila lõunaosas ja Muurmani rannikul märtsis-aprillis, aga põhjapoolsete jõgede alamjooksule mais ja juuni algul.[3] Eestisse saabub ta märtsi teisel poolel.[2][4]
Ta rändab väikeste salkadena, kus on 3–8, kuid vahel 30–50 lindu.[2][3]
Kalakajakas rajab pesa kõrgemale kohale:[2][4] kaljule, kivile, väikesaarele, jõeleetele, isegi mereheidise vallile, harvem mõnele platvormile või põõsa otsa.[3] Territooriumi hõivab ta varakevadel ja kaitseb seda kogu pesitsemise ajal.[2][4] Pesa ehitatakse vetikatest ja kõrtest.[2]
Tavaliselt pesitseb ta koloonias, kus on kuni sadakond paari,[2] kuid võib olla tuhandeid paare. Harvem pesitseb ta üksikult.[2][4] Tihti pesitseb ta koos naerukajakaga, sisemaal mustviirese ja väikekajakaga, rannikul tiirudega.[3]
Kalakajakas muneb mai alguses enamasti 3 muna,[4][2] mis on oliivhallid tumedate laikudega. Muna on 51–61 mm pikk ja 38–43 mm lai. Nad munetakse poolteise- kuni kahepäevaste vahedega. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25–26 päeva.[3]
Pojad kooruvad mai lõpul või juuni algul, aga näiteks Muurmani rannikul juuni lõpus või juuli alguses.[3]
Pärast koorumist katavad vanemad poegi liigse kuuma ja külma eest.[2] Pessa jäävad nad 3–5 päevaks, seejärel viibivad selle lähedal.[2][4] Nad on väga liikuvad.[2] Vanemad kaitsevad neid hoolikalt ja energiliselt.[2] Hädaohu eest peituvad pojad taimede vahele, põgenevad vette ja ujuvad eemale või jooksevad ära. Nad lennuvõimestuvad kahe kuu ehk 57–60 päeva vanuselt.[2][3]
Kõigest hoolimata lennuvõimestub üksnes 45% koorunud poegadest.[2][4] Munad ja pojad hukkuvad peamiselt kiskjate süül.[3] Pesi rüüstavad suuremad kajakad,[4] kelle arvukuse tõusu tõttu on kalakajaka arvukus viimasel ajal pisut vähenenud.[2][5] Siiski kuulub kalakajakas Eestis soodsas seisundis liikide hulka.[2]
Juulis, põhjapoolsetel aladel augustis kogunevad lennuvõimestunud noorlinnud koos vanalindudega salkadesse ja alustavad hulgulende.[3] Hulgulennud lähevad septembris ja oktoobris järk-järgult üle sügisrändeks.[3] Sügisrände ajal peatuvad nende salgad tihti põldudel.[2] Eestist lahkuvad nad novembri lõpul ja detsembri alguses.[2][4] Kõik isendid ei lahku ka ja talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett.[4]
Suguküpsus saabub 2.–4. eluaastal.[2]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.