Igal maakonnal on oma valitsus oma statuudi, võimupiiride ja ülesannetega. Kõik maakonnad on Põhiseaduses sätestatud piirides autonoomsed. Viiele maakonnale (1948. aasta veebruaris Sitsiilia, Sardiinia, Valle d'Aosta ja Trentino-Alto Adige maakondadele, 1963. aasta jaanuaris Friuli-Venezia Giuliale) on spetsiaalse statuudiga antud ülejäänud maakondadega võrreldes laiendatud autonoomia. Üks neist viiest, Trentino-Alto Adige, koosneb kahest autonoomsest provintsist (Bolzano ja Trento), mille seadusandlikud volitused on analoogsed maakonna omadele. Trentino-Alto Adige ja Valle d'Aosta nimetused on Itaalia põhiseaduse 2001. aasta redaktsioonis (§116) toodud ära kahes keeles, itaalia/saksa ja itaalia/prantsuse keeles: Trentino-Alto Adige / Südtirol ja Valle d'Aosta / Vallée d'Aoste.
Viieteistkümne eriõigusteta maakonna seadusandlikku autonoomiat suurendati märkimisväärselt 2001. aasta põhiseadusliku reformiga (kiideti heaks Amato II valitsuse ajal ja kinnitati rahvahääletusegaBerlusconi II valitsuse ajal).
Piirkondlik komisjon (giunta regionale), kollegiaalne valitsemisorgan, koosneb presidendist (presidente) ja assessoritest (assessore); komisjoni liikmete arv ei tohi olla suurem kui üks viiendik nõukogu liikmete arvust.[2]
Piirkondliku komisjoni president (presidente della giunta regionale) ehk piirkonna ("maakonna") president (presidente della regione).
Tabelis on esitatud maakondade keskused, elanike arv[3], pindala, asustustihedus, provintsid ja omavalitsusüksuste arv.