Gregorius XI

Gregorius XI (Pierre Roger de Beaufort, ka Pierre-Roger de Beaufort-Turenne; 1329 või 1331 – 27. märts 1378) oli paavst 1370–1378. Ta oli 201. paavst, viimane Avignoni vangipõlve paavst ja viimane prantslasest paavst.

Gregorius XI
Sünninimi	Pierre Roger de Beaufort
Valitsemisaja algus	30. detsember 1370
Valitsemisaja lõpp	27. märts 1378
Eelkäija	Urbanus V
Järeltulija	Urbanus VI
Sünnikuupäev	1329 või 1331
Sünnikoht	Saint-Julien-Maumont
Surmakuupäev	27. märts 1378
Surmakoht	Rooma
Maetud	Basilica di Santa Francesca Romana
Vapp

Pierre Roger de Beaufort sündis Prantsusmaal Rosiers d’Égletonsi kommuunis Maumonti lossis hilisema Beauforti krahvi Guillaume II Rogeri ja tema abikaasa Marie du Chamboni kümnelapselises peres. Tema onu sai 1342 paavstiks Clemens VI nime all.

Roger de Beaufort sai 1342 Orléansi, Roueni, Rodezi ja Pariisi kapiitlite kanoonikuks. Ta alustas õpinguid Angersi ülikoolis. Clemens VI määras ta 29. mail 1348 Santa Maria Nuova kardinaldiakoniks ja saatis Perugia ülikooli Pietro Baldo degli Ubaldini juurde õigusteadust õppima.

Roger de Beaufort sai Sully ülemdiakoniks, 11. juulil 1348 Bayeux dekaaniks, siis Sensi ülemdiakoniks, Lateraani basiilika ülempreestriks ja 1350 Roueni ülemdiakoniks. Ta määrati novembris 1365 tegelema Napoli diplomaatiliste suhetega. Ta oli 1367 kardinalide Élie de Saint-Yrieix' ja Gil Álvarez de Albornozi testamentide ning 1369 kardinal Nicolas de Besse testamendi täideviija.

Roger de Beaufort saatis 1367 paavst Urbanus V-t teel Prantsusmaalt Rooma. Juulis 1368 vahendas ta koos kardinalide Guillaume de la Sudré ja Guillaume d'Aigrefeuille'iga Taranto vürsti Luigi ja Andria hertsogi Francesco del Balzo vahelisi läbirääkimisi. 1368 sai ta Santa Maria Maggiore basiilika ülempreestriks ja 1369 kardinal protodiakoniks. Paavst volitas teda uurima San Placido Calonerò benediktlaste prioraadi taotlust, mille mungad soovisid rajada kloostrit. Veebruaris 1369 osales ta koos kardinal Guillaume d'Aigrefeuille'i ja Guillaume de la Sudré'ga Napoli kuninganna Giovanna I ja Sitsiilia kuninga Federico IV vahelise vaherahu eelprojekti koostamisel.

Kardinal Roger de Beaufort osales 3 konklaavil 1352–1370.

1370. aasta konklaav

Gregorius XI valiti paavstiks 30. detsembri hommikul 1370 Avignoni paavstipalees, ordineeriti 2. jaanuaril või 4. jaanuaril 1371 preestriks ja 3. jaanuaril või 5. jaanuaril piiskopiks ning pühitseti ametisse Avignoni katedraalis kardinal Rinaldo Orsini poolt.

Gregorius XI oli noorim paavst pärast Clemens V, hiljem on veel nooremalt paavstiks saanud Bonifatius IX ja Leo X.

29.–30. detsembrini 1370 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Konklaavil ei peetud ühtki vooru, vaid paavst valiti Püha Vaimu inspiratsioonil (per viam Sancti Spiritus). Gregorius XI teavitas 30. detsembril Prantsusmaa kuningat Charles V enda saamisest paavstiks.

Konklaavil osalenud kardinalid

1. Guillaume d'Aigrefeuille
2. Gilles Aycelin de Montaigu
3. Jean de Blauzac
4. Bernard du Bosquet
5. Guy de Boulogne
6. Philippe de Cabassole
7. Raymond de Canilhac
8. Pietro Corsini
9. Jean de Dormans
10. Guillaume de la Jugié
11. Simon Langham
12. Pierre de Monteruc
13. Rinaldo Orsini
14. Étienne de Poissy
15. Pierre Roger de Beaufort
16. Hugues de Saint-Martial
17. Guillaume de la Sudré
18. Francesco Tebaldeschi

Avignoni vangipõlv

Siena Katariina juhtimisel saabub paavst Gregorius XI Rooma. Giorgio Vasari fresko, Rooma, Sala Regia, 16. sajand

 Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Gregorius XI teavitas kardinale kavatsusest minna kohe pärast paavstiks saamist Rooma, kuid teda takistasid rasked finantsolud, pinged Prantsusmaa ja Inglismaa suhetes ning Itaalia keeruline sisepoliitiline olukord.

Ta moodustas augustis 1371 koos Saksa-Rooma keisri Karl IV-ga, Napoli kuninganna Giovanna I-ga ja Ungari kuningaga Lajos I-ga liiga Milano valitseja Bernabò Visconti vastu. Ta saatis Lombardiasse legaadi ja määras paavsti vägede ülemjuhatajaks Savoia krahvi Amadeo VI. 1373 kehtestas ta Visconti valduses olevatele aladele interdikti ja kuulutas Viscontide vastu välja ristisõja, mille tulemusena sõlmiti 6. juunil 1374 Viscontidega rahu.

1375 peatas Firenze Kirikuriigi varustamise toiduainetega, mille tagajärjel puhkesid rahutused. Paavst kehtestas Firenzele interdikti ja saatis Itaaliasse kardinal Robert de Genève juhtimisel väed, kes suutsid mässulised alad alistada taas paavsti jurisdiktsiooni alla. Ta määras 1376 kardinal Giacomo Orsini legaadiks Sienas.

Suvel 1376 viibis Avignonis Siena Katariina, kes püüdis paavsti veenda Itaaliasse siirduma ja taotles mässuliste linnriikide rahu Kirikuriigiga. Hiljem 1378 algul saatis paavst Katariina oma saadikuna Firenzesse.

Gregorius XI lahkus 13. septembril 1376 Avignonist ja 2. oktoobril Marseillest. Ta jõudis Rooma 17. jaanuaril 1377, asudes elama Vatikani.

Ta alustas Rooma jõudes Firenzega rahuläbirääkimisi, mida ei saatnud edu. Kui legaat Robert de Genève korraldas 3. veebruaril 1377 Cesenas veresauna, puhkesid rahutused ja olukorra pingestumisel tõmbus paavst mais Anagnisse. Ta naasis 7. novembril 1377 taas Rooma ja hilisema Napoli peapiiskopi Tommasso Ammannati (Tommaso de Amanatise) kohaselt kavatses paavst pöörduda 1378 tagasi Avignoni.

Ta andis Macerata linna Rudolfo Varani käsutusse.

Saja-aastane sõda

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Gregorius XI määras 12. jaanuaril 1371 kardinalid Simon Langhami ja Jean de Dormansi legaatideks Inglismaa ja Prantsusmaa kuninga juurde, et sõlmida vaherahu Saja-aastases sõjas.

Paavsti üleskutsel alustasid Inglismaa ja Prantsusmaa esindajad märtsis 1372 Calais's rahukonverentsi.

Suhted Bütsantsiga

Gregorius XI alustas Bütsantsi keisriga läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Suhted Inglismaaga

Paavsti üleskutsel alustasid Inglismaa ja Prantsusmaa esindajad märtsis 1372 Calais's rahukonverentsi.

Gregorius XI saatis Inglismaale legaadiks Simon Langhami, kelle ta määras ka kardinaliks, kuid ei tunnustanud tema valimist Canterbury peapiiskopiks.

Suhted Moldovaga

Gregorius XI tunnustas Moldova vojevoodi Laţcut Moldova hertsogina, kuid ei andnud 25. jaanuaril 1372 talle luba abikaasast lahutamise osas. Paavst määras 3. septembril 1371 ametisse Milcovi piiskopi.

Suhted Poolaga

Gregorius XI kinnitas 26. märtsil 1375 Miechowi koguduse privileegid. Ta määras 13. aprillil 1377 Przemyśli piiskopiks frantsisklase Eryk z Winzeni.

Suhted Portugaliga

Gregorius XI vahendusel sõlmisid Portugali kuningas Fernando I ja trooninõudleja Kastiilia kuningas Enrique II 1371 Alcoutimi vaherahu.

Suhted Saksamaaga

Saksa-Rooma keisri Karl IV poeg Wenzel krooniti 6. juulil 1376 Rooma kuningaks paavstiga nõu pidamata.

Suhted Ungariga

Gregorius XI suurendas Kalocsa peapiiskopkonna kanoonikute arvu kuuelt kümnele.

Gregorius XI ja Eesti [1]

Tallinna raad õigustas 13. mail 1373 paavstile Saksa ordu vastu esitatud süüdistusi.

Gregorius XI andis 10. oktoobril 1373 Riia peapiiskopile Siegfried von Blombergile korralduse vahetada augustiinlaste regulaarkanoonikute rüü premonstratensiaanlaste oma vastu. Ta kinnitas 4. jaanuaril 1374 Innocentius III poolt Riia piiskopile Albertile 1199 antud privileegid. Ta volitas 1376 Riia peapiiskopkonna probleemide lahendajaks San Marcello kardinalpreestri Jean de la Grange.

Ta nõudis 5. detsembril 1375 Tartu piiskopilt Heinrich I Veldelt, et see uuriks ja teataks maa-alade väärtusest, mida Riia peapiiskop kavatses Schwerini piiskopkonnast osta.

Ta teatas 28. märtsil 1377 Tallinna piiskopile Ludwig von Münsterile, Strängnäsi piiskopile ja Padise kloostri abtile Turu peapiiskopkonnalt võõrandatud alade tagastamisest.

Ta nimetas 8. juunil 1371 Otto Kuramaa piiskopiks, 23. oktoobril 1374 Riia peapiiskopiks Johann IV ja Saare-Lääne piiskopiks Heinrich III.

Ta andis 12. novembril 1373 Arnold von Culmariale Tartu piiskopkonnas prebende.

Ta määras 1. veebruaril 1371 Johannes Rutenbeki Tartu kanoonikuks, 19. mail 1371 Wilhelm Vishusi Tartu kanoonikuks, 21. mail 1371 Henricus de Velde Tartu kanoonikuks, 1. oktoobril 1371 Ridgerus Esseni Tartu kanoonikuks, 4. novembril 1371 Tartu vaimuliku Henricus Wittenborchi Limbaži rektoriks, 8. novembril 1371 Tartu vaimuliku Hermannus Vekeneri Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, preester Johannes Strasschini Tartu kanoonikuks, Henricus Haselowe Tartu kanoonikuks, 22. oktoobril 1372 Johannes Cracianync de Livonia Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, 10. augustil 1373 Johannes Kundebeke Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, 5. novembril 1373 Johann von Essendi Tartu toomhärraks, 17. augustil 1374 Fromhold von Vifhuseni Tartu kanoonikuks, 18. jaanuaril 1375 Saare-Lääne piiskopkonna preestri Henning Hamersle Saare-Lääne piiskopkonna (Haapsalu) Pühavaimu kiriku kaplaniks, 1375 Gotscalc Benermani Tartu kanoonikuks, 20. mail 1377 Goswin Breydenscheyduse Tartu kanoonikuks ja 30. jaanuaril 1378 Johannes Boeti Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

Gregorius XI andis 1375 amrosiaanidele augustiinlaste reeglid.

Ta tunnustas 1377 birgitiinide ordut.

Ta sätestas 1373 dominiiklaste konstitutsiooni ja määras ordu kardinal-protektoriks Guillaume d'Aigrefeuille'i.

Ta tunnustas frantsisklaste Paoluccio Vagnozzi rajatud kongregatsiooni tegevust.

Ta tunnustas 18. oktoobril 1373 hieronümiitide ordu rajamist.

Ta tunnustas johanniitide tegevust.

Ta andis privileege olivetaanidele.

Ta andis 16. juunil 1376 Saksa ordule johanniitide ordu vabadused ^[1].

Teoloogilised vaidlused

John Wycliffe. "Scriptor Majoris Britanniae" (1548)

Praha linn esitas 1373 süüdistusi tšehhi usureformaatori Jan Milíči vastu, kes läks Avignoni oma vaateid paavstile õigustama. Gregorius XI mõistis ta süüdistustest õigeks.

Teoloogi ja inkvisiitori Nicolás Aymerichi mõjutusel mõistis paavst 26. jaanuaril 1376 hukka filosoof Ramon Llulli (Raymundus Lullus) kirjutised. Aymerich külastas samal aastal paavsti Avignonis ja saatis teda teel Rooma.

Ta kutsus Saksamaa piiskoppe toetama ortodokssete begardide liikumist.

Ta mõistis 22. mail 1377 hukka John Wycliffe'i teoloogilised vaated.

Kanoniseerimisprotsessid

Gregorius XI avaldas Urbanus V koostatud Elzéar de Sabrani kanoniseerimisotsuse. Ta kaalus 1375 Urbanus V beatifikatsiooniprotsessi alustamist.

Ta sätestas 12. septembril 1372, et Sitsiilias tuleb fraticelli liikumise esindajate tuhka ja luid austada reliikviatena. Ta andis korralduse, et mõnede surnud fraticelli liikmete auks tuleb rajada kirikuid.

Suhted juutidega

Gregorius XI nõudel vabastas inkvisitsioon vanglast ristimise vastu võtnud ja dominiiklaseks hakanud endise juudi Ramon de Tarrega. Ta tunnustas 15. juunil 1372 Magdeburgi peapiiskopi Peter Jelito tegevust juutide kaitsmisel.

Onupojapoliitika

Gregorius XI määras kardinaliks oma õepoja Guy de Malseci ning teised sugulased Pierre de la Jugié, Jean de Crosi ja Jean de la Touri.

Uued kardinalid

Gregorius XI määras 21 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinaliks hilisemad vastupaavstid Clemens VII ja Benedictus XIII. Ta määras 1377 Acerenza peapiiskopi Bartolomeo Prignano (hilisem paavst Urbanus VI) Bari peapiiskopiks. Ta avaldas 19. märtsil 1378 bulla "Periculis et detrimentis", milles ta kohendas 1274. aasta apostelliku konstitutsiooni sätteid paavsti valimise osas. Ta lubas Roomas viibinud kardinalidel alustada paavsti surma korral konklaaviga kohe – ootamata ära Prantsusmaal viibivad kardinale. Samuti võisid kardinalid konklaavi pidada kohas, mille nad leiavad endale meelepärase olevat.

1. konsistoorium 30. mai 1371
   1. Pedro Gómez Barroso
   2. Guillaume de Chanac
   3. Bertrand de Cosnac
   4. Jean de Cros
   5. Pierre Flandrin
   6. Robert de Genève (vastupaavst Clemens VII)
   7. Bertrand Lagier
   8. Jean Lefèvre
   9. Guillaume Noellet
   10. Giacomo Orsini
   11. Jean de la Tour
   12. Pierre de Vergne
2. konsistoorium 20. detsember 1375
   1. Simone Brossano
   2. Jean de Bussière
   3. Jean de la Grange
   4. Pierre de la Jugié
   5. Pedro Martínez de Luna y Pérez de Gotor, (vastupaavst Benedictus XIII)
   6. Guy de Malsec
   7. Hughes de Montrelais
   8. Gérard du Puy
   9. Pierre de Sortenac

Gregorius XI kultuuriloos

Gregorius XI rajas 1373 Orvieto ülikooli ja 1371 Bolognias vaeste meditsiini- ja filosoofiatudengite jaoks kolleegiumi. Ta andis 11. oktoobril 1371 privileege Perugia ülikooli usuteaduskonnale.

Ta reorganiseeris Roomas paavstliku laulukoori.

Ta tühistas 1374 mõned Saksi peegli reeglid ja sätestas, et inkvisitsioonil on õigus sekkuda võlurite üle peetavatel kohtuprotsessidel.

Teda on peetud liturgilise hümni Stabat Mater autoriks.

Paavsti ihuarst oli Giovanni da Tornamira, raamatukoguhoidja oli Pietro Amelio.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist. Kunstnik Giorgio Vasari kujutas paavsti 16. sajandil Roomas Sala Regias asuval freskol.

Surm

Gregorius XI haigestus veebruaris 1378 ja suri 27. märtsil 1378 Roomas Vatikani paavstipalees. Ta maeti Rooma Santa Francesca Romana kirikusse (varem Santa Maria Nuova kirik).