Enn Põldroos

eesti maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia

Enn Põldroos
Remove ads

Enn Põldroos (21. mai 1933 Tallinn5. september 2025 Tallinn[1]) oli eesti kunstnik ja kirjanik.

Thumb
Enn Põldroos 2006. aastal
Foto: Jaan Künnap
Thumb
ENSV Ülemnõukogu liikmed peale Interliikumise rünnakut Toompea lossile 15. mail 1990, Põldroos keskel

Elu ja tegevus

Põldroos lõpetas 1952. aastal Tallinna 2. Keskkooli[2] ja õppis aastatel 1952–1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s) maalikunsti.

Ta oli õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 19611966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (19731985 ja 19941995). Alates 1998. aastast oli ta vabakutseline kunstnik.

Looming

Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid. Viimastest võiks olulisemateks pidada "Raadiolille" (1978, Raadiomajas), "Eestimaad" (1983, Eesti saatkonnas Moskvas), "Inimeste elu" (1985, Linnahallis) ja "Varju ja valguse piiril" (1993, Eesti Rahvusraamatukogus). Lisaks on mitmeid tema monumentaaltöid ka keskkoolide seintel.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel on Põldroos oma kunstiloomes kasutanud ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

06.12.2024–13.04.2025 toimus Kumu kunstimuuseumi suures saalis Anders Härm kureeritud Enn Põldroosi loomingu suur ülevaatenäitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“, mis andis ülevaate tema loomingust 1950. aastate lõpust kuni tänapäevani. Näitus avas Põldroosi loomingut läbi korduvate kujundite ja motiivide, mis on teda saatnud kogu elu vältel. Näitusega kaasnes mahukas raamat, mis keskendus Põldroosi loomingus läbivalt esinevatele teemadele ja sisaldas põhjalikku intervjuud kunstnikuga.[3]

Kirjanikuna on Põldroos avalikkuses tuntuks saanud eestkätt 2000. aastatel, varem on temalt ilmunud ainult üks raamat Olev Subbist (1981). 2002. aastal võitis ta romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.[4]

Remove ads

Raamatud

  • Traditsiooni uudsus: Olev Subbi: [reproduktsioonide album]. Tallinn: Kunst, 1981
  • Mees narrimütsiga [memuaarid]. Tallinn: Kunst, 2001
  • Öö rüütel [jutud]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002
  • Joonik kivi [romaan]. Tallinn:, Eesti Keele Sihtasutus 2003
  • Prügi seadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004
  • Kinnituisanu: pseudokrimka. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005
  • Silm veresoonega: pseudomuinasjutud. Tallinn: E. Põldroos, 2006
  • Enn Põldroos: maalid 1967–2007. Tallinn: Argo, 2008

Tegevus NLKP-s

Ta oli alates 1965. aastast NLKP liige ning kuulus aastatel 1988–1989 Vaino Väljase aegse EKP Keskkomitee büroo koosseisu.

Poliitiline tegevus

Põldroos oli 1987. aastal asutatud loomeliitude kultuurinõukogu liige ja võttis osa 1988. aastal loomeliitude ühispleenumist.[5]

Põldroos oli 1988. oktoobris Rahvarinde asutajaliige. Aastatel 1988–1991 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, mille 16. novembri 1988. aasta otsusega võeti vastu Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest ning ta oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanuist.

1990. aasta märtsis oli Põldroos Eesti Liberaaldemokraatlik Partei asutajaliige. 1992. aastal loobus ta poliitilisest tegevusest.[5]

Remove ads

Liikmesus

Tunnustus

Remove ads

Isiklikku

Enn Põldroosi isa oli lavastaja ja näitleja Priit Põldroos.[9] Tema tütar on moekunstnik Riina Põldroos ja poeg majandusanalüütik Juhan Põldroos. Tema lelle pojapoeg oli näitleja Dan Põldroos.

Enn Põldroos on olnud abielus Helgi Erilaiuga; tema viimane abikaasa oli Rita Raave.

Viited

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads