ExoMars Trace Gas Orbiter
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
ExoMars Trace Gas Orbiter (TGO) on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) kosmosesond,[1] mis startis Marsile 14. märtsil 2016[2] ja saabus Marsi orbiidile 19. oktoobril 2016.[3]
16. oktoobril eraldus TGOst maandur Schiaparelli[4], mis sisenes 19. oktoobril Marsi atmosfääri. Schiaparelli eraldus TGOst [5] ja sisenes Marsi atmosfääri 19. oktoobril. Marsi pinnale laskumine läks kavakohaselt kuni ESA kaotas teadmata põhjusel maanduriga ühenduse[6] ja kinnitas hiljem, et Schiaparelli ei elanud maandumist üle.[7]
Trace Gas Orbiter asus 2018. aastal kaardistama Marsi atmosfääri[8] ning selle eesmärgiks on saada parem ülevaade atmosfääris olevast metaanist ja teistest gaasidest, mis võivad olla tekkinud bioloogilise või geoloogilise tegevuse tulemusel[9]. TGOst saab ka sidejaam, mis hakkab vahendama Maa ja Marsi pinnal asuvate kulgurite, sealhulgas 2020. aastal Marsile saadetava Exomarsi kulguri[10], suhtlust.[8]
Remove ads
Ajalugu
Marsi atmosfääri uurivad sondid ja vaatlused Maalt on näidanud, et atmosfääris on väike kogus metaani ja on jäänud mulje, et see kogus varieerub sõltuvalt ajast ja kohast.[11][12] Kuna metaan ei püsi Marsi atmosfääris kauem kui aasta, peab seda kogu aeg kusagilt juurde tulema, kuid teadlased pole seni suutnud selle päritolu välja selgitada.[13] Metaani tekkimise peamised versioonid on võimalike mikroorganismide elutegevus või geoloogiline aktiivsus.[14][15]
Kuna Marsi metaani tekkepõhjused pole teada, asusid NASA ja ESA planeerima kosmosesondi saatmist Marsile, et uurida metaani päritolu ja selgitada välja, et kas see on tekkinud bioloogilistel või geoloogilistel põhjustel.[16][17]
Koostöökatse NASAga
NASA alustas 2008. aastal Mars Science Orbiteri (MSO) projekti, mis pidi Marsile startima 2013. aasta teises pooles.[18] Juulis 2009 leppisid NASA ja ESA kokku, et projektiga hakkavad tegelema mõlema agentuuri insenerid, ehitatakse ainult üks satelliit ja kulud jaotatakse pooleks. Kuna algselt plaaniti kulgur saata Marsile koos TGO-ga, pidi ESA kulguri kaalu vähendama, et see mahuks koos sondiga kanderaketti. Kaalu vähendamise asemel otsustati seda kahekordistada, kui missioon jaotati kahe kanderaketi peale.[19] ESA ExoMarsi projekt liideti samuti koostööprojekti ning seetõttu keskendus NASA ainult sondi teadusseadmetele.[18]
Pärast 2013. aasta USA föderaaleelarve avalikustamist 2012. aastal, otsustas NASA oma osaluse eelarvekärbete tõttu lõpetada, et maksta kinni James Webbi kosmoseteleskoobi ehitusel tekkinud lisakulutused.[20][21] NASA projektist lahkumise tõttu, pidi ESA ExoMarsi projekti plaanid ümberkorraldama.
Koostöö Roskosmosega
15. märtsil 2012 otsustas ESA, et jätkab ExoMarsi programmiga ja asub koostööd tegema Roskosmosega, kes tarnib kaks kanderaketti Proton ja ehitab lisamaandumissüsteemid 2020. aastal Marsile saadetavale kulgurile.[22][23][24]
Koostöö raames jaotati ExoMars kaheks osaks: sondist ja maandurist missioon, mis startis 2016. aastal ja kulguri missioon, mis stardib 2020. aastal.[25]
Start
Maandur Schiaparelli ja ExoMars Trace Gas Orbiter läbisid viimased testid jaanuaris 2016 ning pärast seda kinnitati need Baikonuri kosmodroomil Protoni kanderaketile. Sond startis 14. märtsil, kell 9:31 (UTC) ja see jäi kanderaketi külge veel 10 tunniks, et seada sond õigele kursile. Lennujuhid said TGOlt signaali samal päeval kell 21:29 (UTC) ja telemeetria kinnitas, et süsteemid töötavad veatult.
Varsti pärast TGO eraldumist kanderaketist, märkas Brasiilia teleskoop kanderaketi juures väikeseid objekte, mis andis alust oletada, et raketi aste oli sondist paari kilomeetri kaugusel plahvatanud.[26] Pressikonverentsil eitas Roskosmose peadirektor, Igor Komarov, kuuldusi plahvatusest ja avaldas telemeetria info.[27]
Saabumine Marsile
Schiaparelli maandur eraldus emalaevast 16. oktoobril 2016, kolm päeva enne Marsile saabumist ja sisenes atmosfääri kiirusel 21 000 km/h.[5] Maandumine sujus plaanipäraselt, kuni lennujuhid kaotasid maanduriga maandumise lõpp-faasis ootamatult ühenduse.[28] Maanduri signaali ootasid kaks NASA ja üks ESA kosmosesond, kuid seda ei tulnudki. ESA teatas, et maandur saatis maandumise ajal andmeid kuni side katkemiseni[29] ja lubas välja selgitada, miks maandur lennujuhtimiskeskusega enam ühendust ei võtnud.[30][31]
21. oktoobril teatas ESA, et maanduri pidurduslangevari eraldus liiga vara ja retroraketid töötasid 30 asemel 3–4 sekundit.[32][33][34] Ebaõnnestunud pidurduse tõttu kukkus maandur 2–4 km kõrguselt kiirusel üle 300 km/h Marsi pinnale puruks ja ESA ei välista, et see võis kokkupõrkel plahvatada.[35] Maanduri rusud leidis samal päeval Mars Reconnaissance Orbiter.[36][37][38]
Trace Gas Orbiter sisenes Marsi orbiidile 19. oktoobril 2016. Sond korrigeeris 11 kuud (märts 2017 kuni aprill 2018) oma orbiiti ja aeglustas, et jõuda planeedi atmosfääri uurimiseks sobivale orbiidile[39]. TGO teadusmissioon algas 2018. aasta aprilli keskpaigas.[40]
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads