Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt (sündinud 9. detsembril 1947 Tallinnas) on Eesti proosakirjanik, luuletaja, näitekirjanik^[1], diplomaat ja poliitik.

Jaak Jõerüüt 2012. aastal

Ta on töötanud ajakirjaniku ja toimetajana. Jõerüüt oli tööl ka Eesti NSV Kirjanike Liidus ning hilisemal on ajal on tähelepanu pälvinud tema osalus Kirjanike Liidu kaadripoliitikas. On avaldanud mitu luulekogu ja proosaraamatut.

Jõerüüt on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Maltal, Küprosel, ÜRO juures, Lätis ja Rootsis. Aastail 2004–2005 oli ta Eesti kaitseminister.

Elulugu

Tegevus Nõukogude ajal

Jaak Jõerüüt on õppinud Tallinna 10. Keskkoolis aastail 1955–1966 ja Tallinna Polütehnilises Instituudi majandusteaduskonnas, mille lõpetas 1973. aastal (ökonomistina).

Jõerüüt on töötanud raamatukoguhoidjana, ajakirjanikuna ajalehes Õhtuleht 1969. aastal ja ajalehes Rahva Hääl aastatel 1966–1973. Seejärel oli ta assistent Tallinna Polütehnilise Instituudi statistika kateedris aastatel 1973–1974 ja teadur Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis aastatel 1975–1976.

Aastatel 1976–1977 töötas Jõerüüt toimetajana kirjastuses Eesti Raamat, seejärel Eesti NSV Kirjanike Liidus: organisatsioonilise sekretärina (1977–1981), juhatuse sekretärina (1981–1986) ja juhatuse aseesimehena (1988–1989). Jõerüüt osales juhtorganite liikmena ja partei allorganisatsiooni büroo sekretärina Kirjanike Liidu kaadripoliitikas,^[a][b] mida otseselt suunas EKP Keskkomitee tippjuhtkond. Aastatel 1989–1990 oli Jõerüüt Eesti NSV kultuuriministri asetäitja, 1989. aastast Eesti Loomeliitude kultuurinõukogu esimees. 1990. aastast oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik.

Diplomaatiline karjäär

Aastatel 1993–1997 oli Jõerüüt Eesti suursaadik Soomes, 1998–2002 Itaalias ja Maltal, 1999–2004 Küprosel. Aastatel 2002–2004 töötas ta Eesti Vabariigi välisministeeriumi siseauditi juhina.^[2] 2004. aasta juulist kuni novembrini oli Jõerüüt suursaadik ÜRO juures. 2006–2011 oli ta Eesti suursaadik Lätis ja 2011–2014 Eesti suursaadik Rootsis.^[3][4] 16. oktoobril 2015 läks ta diplomaatilisest teenistusest pensionile.^[5]

Poliitiline tegevus

Jaak Jõerüüt ja Gundars Daudze jaanuaris 2004

Jaak Jõerüüt oli aastatel 1978–1989 NLKP liige^[6]. Eesti NSV Kirjanike Liidu partorgina oli Jaak Jõerüüt okupatsiooniajal mitmete kirjandusinimeste-kolleegide karistajaks poliitiliste eksisammude eest, sealhulgas 40 kirjale allakirjutamise eest, millest ta ise oli keeldunud.^[7] Sirje Kiin kirjutab oma toonases päevikus, et tagurlikult suhtunud Jõerüüt arvas, et kirjas oli midagi "mäda" ja "sellel on juures mingi kahtlane dissidentlik hõng".^[8]

Aastatel 1990–1993 kuulus ta Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse ja 2004–2012 Reformierakonda.^[9] Jõerüüt oli Eesti Kongressi liige.

22. novembril 2004 nimetas president Arnold Rüütel Jõerüüdi kaitseministriks Juhan Partsi valitsuses Margus Hansoni asemel, kelle kodust oli varastatud portfell tööalaste dokumentidega. Pärast valitsusevahetust jätkas Jõerüüt kaitseministrina Andrus Ansipi esimeses valitsuses kuni oktoobrini 2005. Tema kaitseministriks olemise ajal tehtud tähtsaim tehing oli 60 Pasi XA-180 soomuki ostmine Soomelt 112,7 miljoni krooni eest.^[10] Kaitseministrina külastas ta 2005. aastal Le Bourget’ lennuväljal toimunud lennundusnäitust.^[11]

Novembris 2012 astus Jaak Jõerüüt Reformierakonnast välja.^[12]

Ministrikohalt tagasiastumine

 Pikemalt artiklis Särgiskandaal

Jõerüüdi tagasiastumist kaitseministri kohalt on peetud kummastavaks. Jaak Allik: "See on pretsedenditu ja kardan, et ka kauaks pretsedendituks jääv juhtum, kus valitsusliige lahkub protestiks selle vastu, mis tema haldusalas, aga laiemalt ka kogu riigis on toimunud".^[13] Diplomaadina ajakirjanduslikust avalikkusest eemal seisnud Jõerüüt sattus ministriks saades ajakirjanduse ja opositsiooni surve alla ning leidis end mitte "riigikaitse komandosillal", vaid keset ministeeriumi ja Kaitseväe juhtkonna vahelisi vastuolusid.^[13] Lisaks toimus nimetatud perioodil mitmeid lahkumisega seostatavaid sündmusi. Jaak Jõerüüdi kaitseministriks oleku ajal läks kaduma mälupulk Kaitseministeeriumi andmetega 300 000 mehe kohta. See tuli ilmsiks mälupulga leidmise ja Kaitsepolitseiametisse viimisega 13. juunil 2005. 27. septembril saatis Kaitsepolitsei mälupulga edasi Andmekaitse Inspektsiooni, kes algatas väärteomenetluse isikuandmete kaitse seaduse rikkumise kohta.^[14] Enne seda, 26. septembril 2005 esitas Jõerüüt tagasiastumisavalduse põhjendusega, et tema alluvusse kuulunud Kindral Laidoneri Muuseumi direktor Indrek Tarand kandis Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahelisel jalgpallimatšil T-särki kirjaga "Kommarid ahju!". Üks särgil kommariks nimetatud isikutest oli Jõerüüt, kes kommenteeris: "See pilt vapustas mind. Kui poliitilises võitluses hakatakse tõsiselt ja muretult kasutama ahju ajamise teemat, siis minu jaoks on see piir ületatud."^[15] Oktoobri alguses sai Jõerüüdi asemel kaitseministriks Jürgen Ligi.

Osalemine 2016. aasta presidendivalimistel

Jõerüüt andis ajalehes Postimees ise teada oma valmisolekust kandideerida Eesti presidendiks.^[16] Ükski poliitiline jõud teda otseselt presidendikandidaadiks ei seadnud, võimalike presidendikandidaatide nimekirja sattus ta meedia valimisteemaliste arutluste ajal meedia kaudu. Jõerüüti kutsuti küll Vabaerakonna koosolekule ärakuulamiseks. Valimiste lõppstaadiumis langes Jõerüüt ka meedia koostatud nimekirjades tagaplaanile ning teda ei käsitletud enam võimaliku presidendikandidaadina. Valimiskampaania ajal käsitleti meedias kriitiliselt Jõerüüdi kui NLKP liikme ja Kirjanike Liidu partorgi osa parteivõimu, eeskätt EKP Keskkomitee suuniste ja NLKP kaadripoliitika püüdlikul elluviimisel. Jõerüüt keeldus alla kirjutamast nn 40 kirjale, nimetades seda "mädaks". Ta oli otseselt tegev NLKP liikmetest kolleegide poliitilisel karistamisel ja ametikohtadelt kõrvaldamisel, sealhulgas nii seoses 40 kirjaga kui ka ajakirjas Looming ilmunud luuletusega, mille esitähed andsid kokku "sinimustavalge". Elulooraamatus "On nagu on" (Küsimused Aita Kivi) AS Ajakirjade Kirjastus 2017) väldib Jõerüüt nende okupatsiooniaegsete teravate konkreetsete etteheidete käsitlemist, mis kerkisid esile presidendivalimiste ajal ajakirjanduses ja jätab oma tegevuse Nõukogude Eesti tippjuhtide käsualusena NLKP-s praktiliselt kõrvale.

Suhtumine religiooni

2000. aastatel on Jaak Jõerüüt avalikult toonitanud, et tal on sidemeid usuringkondadega.^[17] 2011. aastal teatas Jaak Jõerüüt: "Pirita kloostris on toimunud mõned minu elu väga tähtsad sündmused, aga need on olnud isiklikud ja nende lähem kirjeldamine ei ole vajalik."^[18] 2014. aasta oktoobris avalikustas Jaak Jõerüüt Postimehes, et kuulub katoliiklaste hulka.^[19]

Suhtumine Rail Balticusse

Jaak Jõerüüt on Rail Balticu küsimuses esitanud põhimõtteliselt vastandlikke seisukohti, võttes 2014. aastal Postimehes sõna Rail Balticu vastaste vastu^[20], 2018. aastal aga samas ajalehes Rail Balticu vastu^[21], pidades vajalikuks anda allkiri ka laia tähelepanu pälvinud 400 kirjale selles küsimuses.^[22]

Tunnustus

• 1980 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Mr. Dikshit")
• 1983 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Raisakullid")
• 1991 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Mr. Warma ja täiskuu valgus")
• 1995 – Soome Lõvi Rüütelkonna suurrist
• 1998 – Norra Kuningliku Teeneteordeni II klass
• 2001 – Malta Vabariigi Auliidu suurrist
• 2002 – Riigivapi IV klassi teenetemärk^[23]
• 2004 – Itaalia Vabariigi Teeneteordeni komandöririst
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk^[24]
• 2009 – Läti Kolme Tähe III klassi orden
• 2014 – Rootsi Kuningriigi Põhjatähe orden, I klass
• 2016 – Postimehe aasta arvamusliider

Teosed

Luulekogud

• "Kaitsekiht", Eesti Raamat, Tallinn 1975
• "Kõne sellel teemal", Eesti Raamat, Tallinn 1977
• "Üks ja ainus. Luuletusi 1967–1971" Tuum, Tallinn 1997
• "Uus raamat", Tuum, Tallinn 2004
• "Armastuse laiad, kõrged hooned." Tallinn, Tuum 2010
• "Kõik luuletused" Tallinn, EKSA, 2011

Proosaraamatud

• "Leping. Õpetajad" (jutustused), Eesti Raamat, Tallinn 1979
• "Igavene suvi" (novellikogu), Eesti Raamat, Tallinn 1980
• "Raisakullid" (romaan), Eesti Raamat, Tallinn 1982
• "Raisakullid" II, Eesti Raamat 1985; "Raisakullid" I-II, EKSA 2013
• "Meeste tantsud" (novellikogu), Eesti Raamat, Tallinn 1984
• "Teateid surmast" (novellid), Loomingu Raamatukogu 1987, nr 34
• "Teateid põrgust" (novellid), Eesti Raamat, Tallinn 1990
• "Sõber. Valik novelle 1979–2005", Tuum, Tallinn 2005
• "Muutlik" (romaan), Tuum, Tallinn 2010
• "Raisakullid" III-IV, EKSA, Tallinn 2014
• "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" (novellid ja lühiromaan), EKSA, Tallinn 2017
• "Poliitiline daamikinnas" (romaan), EKSA, Tallinn 2019
• "Seitse Odüsseiat" (esseenovellid), EKSA, Tallinn, 2022 ISBN 9789916677124
• "25 novelli : põlemine, pommitamine ja teisi lugusid" (novellid), EKSA, Tallinn, 2024 ISBN 9789916677957

Dramaturgia

• "Lennart. Pöördtooliaastad", Hea Lugu 2022, Tallinn, ISBN 9789916702413

Artiklid, esseed, memuaarid

• Jaak Jõerüüt. "Mõni sõna sõbrast – saadikukandidaadist (Rein Veidemannist)." – Õhtuleht 18.03.1989
• "Eesti ja Soome Euroopa Liidus" (Niinimetatud tulevikuraport. Soovitused Eesti ja Soome valitsustele). Jaak Jõerüüt ja Esko Ollila. Kirjastaja – Välisministeerium, 2003
• "Diplomaat ja mälu" (memuaarid), Tuum, Tallinn 2004, 240 lk
• "Poliitiline avaldus. Arvamusi ja kommentaare 1996–2008", Tuum, Tallinn 2008, 260 lk
• "On nagu on" (Elulooraamat. Küsimused Aita Kivi), AS Ajakirjade Kirjastus 2017, 208 lk
• "Tõde ja võim" (esseede, artiklite ja intervjuude valik 2011-2022), EKSA, Tallinn, 2021 ISBN 9789949684656
• "Sõjast äratatud mälu" (esseede kogumik), EKSA, Tallinn, 2024 ISBN 9789916768020

Lasteraamatud

• "Meierkasti Mats" (lasteraamat; pildid joonistanud Rein Tammik). Kirjastus Kunst, Tallinn 1975, 18 lk
• "Autod" (lasteraamat; pildid joonistanud Rein Tammik), Kunst, Tallinn 1977, 18 lk

^[1]

Tema loomingu tõlked

• Яак Иыэрюют: "Мужские танцы" (повести, новеллы); перевод с эстонского Нелли Абашиной; Москва: Советский писатель, 1986, 286 lk
• Яак Йыэрюйт: "Дипломат и память"; перевод с эстонского Эльвиры Михайловой. Tuum, Tallinn 2007, 262 lk
• Jāks Jeerīts: "Ziņas par nāvi" ("Teateid surmast"), tõlkinud Maima Grīnberga. Mansards 2011, 190 lk
• Jāks Jeerīts: "Mainīgais", tõlkinud Guntars Godiņš. "Mansards" 2012, 390 lk
• Jaak Jõerüüt: Muuttuvainen: Elämäntaitoja etsimässä. Suomentanut Raija Hämäläinen. Basam Books, Helsinki 2013.
• Jaak Jõerüüt: Uusi kirja. Suomentanut Raija Hämäläinen. Basam Books, Helsinki 2014.

Isiklikku

1974. aastast on Jaak Jõerüüt abielus Viivi Luigega.^[25] Tema onu oli majandusteadlane Ivar Jõerüüt.

Märkused

^a 1980. aastate aastate algul, pärast Karl Vaino ja Rein Ristlaane võimuletulekut, toimus Eestis suur kaadrivahetus kultuuriasutustes ja -organisatsioonides. 1983. aastal läksid NLKP liikmed, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretärid Jaak Jõerüüt ja Arvi Siig EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Ristlaane juurde ultimatiivse sooviga, et Kirjanike Liidu juhatuse esimees Paul Kuusberg peab lahkuma või lahkuvad nemad, ja leppisid temaga kokku, et juhatuse esimeheks saab Vladimir Beekman. Vt Vladimir Beekman. "Alles see oli." Tallinn, Tänapäev 2008, lk 161.

^b Kirjanike Liidu partorgina osales Jõerüüt 1982. aastal Sirje Kiini väljaviskamisel NLKP-st. (Vt Sirje Kiin. "Poliitiline autobiograafia".) Sirje Kiin kaotas seetõttu töökoha ja tema kirjutisi keelati avaldada.