Paul Ariste

Paul Ariste (kuni 1927. aastani Paul Berg; 3. veebruar (21. jaanuar vkj) 1905 Rääbise, Võtikvere vald, Torma kihelkond, Tartumaa – 2. veebruar 1990 Tallinn^[1]) oli eesti keeleteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1954).

Paul Ariste
Sünninimi	Paul Berg
Sündinud	3. veebruar 1905 Rääbise
Surnud	2. veebruar 1990 (84-aastaselt) Tallinn
Maetud	Vana-Jaani kalmistu
Elukoht	Tartu
Abikaasa	Erna Ariste
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	keeleteadus
Töökohad	Tartu ülikool

Elukäik

Lapsepõlv ja õpinguaastad

Tema vanemad olid Rääbise mõisa sepp Aleksander Berg ja Liisa Berg. Lapsepõlves elas ta mõnda aega Puurmanis.^[viide?] Ta õppis Tõikvere külakoolis kuni 1916. aastani, mil pere kolis Tallinna. 1917. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis ja lõpetas selle (kooli nimeks oli vahepeal saanud Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium) 1925. Keeltehuvilisena asus ta veel koolis käies õppima esperantot.^[2] Tema esimene publikatsioon oligi 1921. aastal ilmunud esperantokeelne artikkel "La livoj", milles ta kirjutas liivlastest.

1925. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1930. aastal. Ülikooliõpingute ajal astus ta EYS Veljesto liikmeks. Õpingute kõrvalt töötas Ariste aastatel 1925–1927 Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus ja 1927–1931 Eesti Rahvaluule Arhiivis.

1931. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis magistriväitekirja teemal "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". 1931–1933 täiendas Ariste ennast Tartu Ülikooli stipendiaadina Helsingi, Uppsala ja Hamburgi Ülikoolis. 1939. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis väitekirja "Hiiu murrete häälikud" ja sai doktorikraadi.

Teadlaskarjääri algus ja sõja-aastad

Pärast õpinguid välisülikoolides sai Aristest 1933. aastal Tartu Ülikooli õppejõud.

Ariste võttis sõna ka eesti keele arengut puudutavatel teemadel, näiteks leidis ta 1937. aastal, et keeleuuenduste käigus on liiga kergekäeliselt eesti keelde üle võetud tõlkelaene ja eriti just saksa keelest.^[3]

Sõja-aastatel jätkas Ariste Eestis oma teadlasetööd. Saksa okupatsiooni ajal oli esimest korda võimalik tutvuma minna vadjalaste asualadega, mis enne sõda olid olnud väljaspool Eesti piire. 1942. aastal kuuluski Ariste Eerik Laidi eestvedamisel toimunud ekspeditsiooni osaliste hulka. Väidetavalt olevat just siis saanud alguse tema suur kirg vadjalaste suhtes.^[4]

Elu Nõukogude perioodil

Aastatel 1944–1946 oli Ariste eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja, seejärel 1946–1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. 1949. aastal sai ta professoriks.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1954. aastal keeleteaduse alal.

Ta oli 10. maist 1945 kuni 9. maini 1946 poliitilistel põhjustel vangistatud, mille järel muutus võimudele lojaalseks^[viide?]. 1958. aastal püüti teda värvata ka KGB agentuurvõrku, ent ta keeldus sellest.^[5] Äraütlemine ei takistanud siiski tema edaspidist karjääri ja teadustegevust, samuti võimaldati tal korduvalt välismaale pääseda.

Ülikoolis õpetas Ariste soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Ühtlasi rajas ta eesti fennougristikakoolkonna ja õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.

Paul Ariste hauakivi Vana-Jaani kalmistul Tartus

Ariste suri 2. veebruaril 1990. Kuna ta oli õigeusklik, toimus tema ülikooli aulas aset leidnud ärasaatmine õigeusu kombe kohaselt.^[1] Ta maeti Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

Teadustöö

Paul Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel^[6], samuti vadjalaste rahvaluule^[7] ja etnograafia^[8].

Esimest korda külastas Ariste vadjalaste asualasid Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal, ent tihedamalt hakkas ta sinna uurimisretki korraldama pärast sõda. Nende retkede käigus kujunesid tal välja kindlad keelejuhid, kellele ta enim tähelepanu pööras. Madis Arukask on leidnud, et seetõttu jäid nii mõnedki potentsiaalsed informandid kõrvale.^[9]

Lisaks vadjalastele tegeles ta veel mitme teise teemaga.

Töid

Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.

• "Vadja päevikud 1942–1980" (koostanud, saatesõna ja kommentaarid: Ergo-Hart Västrik). // Litteraria nr 22. Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu 2005, 237 lk
• "Mälestusi" (trükiks ette valmistanud Mart Orav). Eesti Kirjanduse Selts. Tartu 2008, 362 lk

Tunnustus

• 1954 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik
• 1959 Nõukogude Eesti preemia
• 1965 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1966 Ungari Teaduste Akadeemia auliige
• 1969 Soome Teaduste Akadeemia välisliige ja Helsingi Ülikooli audoktor^[10]
• 1971 Szegedi Ülikooli audoktor
• 1980 Soome Akadeemia välisliige
• 1981 Lenini orden
• 1982 Eesti NSV riiklik preemia
• 1982 Tartu aukodanik
• 1985 Tööpunalipu orden
• 1985 Eesti Teaduste Akadeemia medal

Mälestuse jäädvustamine

• Paul Ariste medal

Isiklikku

Perekond

Paul Ariste abikaasa oli etnoloog ja arheoloog Erna Ariste.

Olev Remsu romaanis "Tapjad" (kirjastus Tänapäev, 2017) on kursusejuhendaja akadeemik Pergi prototüüp Paul Ariste.

Iseloom

Aristel oli soov igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest^[viide?]) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene olla ja see tal ka õnnestus. Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks ta kohale juba tükk aega enne kassa avamist^[viide?].

1936. aastal kinnitas Paul Ariste ajalehele Rahvaleht, et on juba kooliajast olnud taimetoitlane, ehkki "olevat vahepeal mitu korda liha maitsnud".^[11]

Ariste tundis üliõpilaste ja üldse inimeste vastu väga suurt huvi. Väidetavalt olevat ta tundnud 100 000 eesti inimest.

Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.

Keelte õppimine

Paul Ariste oli tuntud polülingvist. Keele õppimist alustas ta alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.

Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.

Vaata ka

• Oudekki Figurova