Rudolf Loo

Rudolf Loo (1. detsember 1902 Narva – 30. mai 1983 Västerås, Rootsi) oli eesti maadleja, EM-hõbe ja -pronks. Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus. Klubi: Tallinna Valvaja^[1], alates hiljemalt 1924 Tallinna Sport^[2].

6. koht	1924	poolraskekaal
Hõbe	1926	poolraskekaal
Pronks	1927	poolraskekaal

Tema õde Ida Loo-Talvari oli ooperilaulja (sopran), vend Voldemar Loo kirjutas libreto Evald Aava ooperile "Vikerlased".^[1]

1922

Oma debüüdil Eesti meistrivõistlustel tuli Rudolf Loo medalile^[1].

1924

Loo tuli Eesti meistriks.^[2]

Pariisi olümpiamängudel võitis Rudolf Loo 2. ja 3. ringis, kuid kaotas soomlastele 1. ja 4. ringis ning langes välja.^[3]

Eesti võitis Tallinnas Lätit maavõistlusel 21:15, nagu ka ülejärgmisel aastal 28:8.^[4]

1925

Rudolf Loo tuli Eesti meistriks raskekaalus.^[5]

Euroopa meistrivõistlustel Milanos Eesti ei osalenud.^[6]

1926

Euroopa meistrivõistlustel Riias osales 6 kaalus 35 sportlast 7 riigist. Täiskoosseisuga olid platsis Eesti, Läti, Saksamaa ja Tšehhoslovakkia, 5 mehega Rootsi ja Ungari, ühega Taani. Esimest korda võis iga riik igas kaalus välja panna ainult 1 sportlase. Tollane maailma parim maadlusmaa Soome jäi protestiks kõrvale.^[6]

Poolraskekaalus osales vaid 4 maadlejat, kellest Loo seljatas avaringis Alexander Szabó Tšehhoslovakkiast ja teises J. Palmbachsi Lätist. Robert Rupp (Saksamaa) seljatas samal ajal lätlase, kuid võitis Szabó vaid punktidega. Esikohamatšis sai Rupp punktivõidu. I Rupp, II Loo, III Szabó.^[7]

Esimeseks eestlasest Euroopa meistriks maadluses tuli Voldemar Väli sulgkaalus^[7]. Ka Osvald Käpp võitis kergekaalus hõbemedali^[7]. Riikide arvestuses sai Saksamaa 11, Rootsi 9, Eesti 7, Taani, Tšehhoslovakkia ja Ungari 3 punkti, Läti 0^[8].

1927

Eesti võitis Prahas Tšehhoslovakkia 8:4.^[4]

Euroopa meistrivõistlused toimusid 3.–6. novembrini Budapestis Beketovi tsirkuses. Soome boikottis ikka.^[8]

Loo oli avapäeval vaba. Teisel päeval seljatas ta S. Berksoy (Türgi) 3.20-ga. Kolmandal päeval kaotas ta oma lohakuse tõttu sakslasele Adolf Riegerile, kuid seljatas siis Thure Sjöstedti (Rootsi). Pärast seda, kui Loo sai 4. ringis suure punktivõidu Enrico Bonassini (Itaalia) üle, jõudis ta siiski esikohakohtumisele Alexander Szabóga. Liigse riski tõttu sai Loo seljakaotuse. I Szabó, II Sjöstedt, III Loo.^[9]

Voldemar Väli tuli taas sulgkaalus Euroopa meistriks. Eduard Pütsep (kärbeskaal) ja Albert Kusnets (keskkaal) võitsid hõbeda ning Osvald Käpp (kergekaal) ja Rudolf Loo (poolraskekaal) pronksi. Kuna raskekaalus Eestil meest väljas polnud, olid kõik meie sportlased medali saanud! Mitteametlikus paremusjärjestuses jagasid Eesti ja Ungari 9 punktiga Rootsi ees esikohta, kuid 2 kulda asetasid Ungari ettepoole^[9].

Edaspidi

Enam Rudolf Loo ei võistelnud, jäädes niisiis kõrvale ka Amsterdami olümpiast. Ta elas aastatel 1924–1934 Helsingis, kus ka abiellus. Tal oli neli last. Räägitakse, et arstid olevat tal leidnud südame rütmihäire ja soovitanud spordist loobuda. Eesti koondisse jäi auk: mitu aastat (kuni Olaf Luiga ja Ago Neoni) ei olnud Eestis head poolraskekaallast.^[1]

1934 naasis Rudolf Loo Eestisse ja töötas Kaubandus-Tööstuskojas. Poliitikaga ta ei tegelnud, kuid otsustas sõja ajal koos perega põgeneda Rootsi. Ta töötas seal metsa- ja metallitöölisena kuni pensionini.^[1]