Urmas Ott

Urmas Ott (23. aprill 1955 Otepää^[1] – 17. oktoober 2008 Tartu) oli eesti ajakirjanik.

Haridus

Urmas Ott õppis aastatel 1962–1972 Otepää Keskkoolis, kuid vastuolude tõttu kooli juhtkonnaga läks 11. klassi alguseks üle Valga Kaugõppe Keskkooli, mille lõpetas 1973. aastal.^[2] Aastatel 1974–1975 õppis ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris.^[2] Ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurhariduse eriala taidlusteatri režissöörina 1979. aastal^[3] Ülikooliõpingute kõrvalt läbis Ott Marksismi-Leninismi Õhtuülikooli kaheaastased kursused teletöötajatele,^[2] lisaks õppis ta ETV kõrgematel telekursustel.^[4]

Teleajakirjaniku töö

Urmas Ott alustas ajakirjaniku tööga Eesti Raadios (1977–1979).^[5] Oti televisioonikarjäär algas 1979. aastal Eesti Televisioonis diktorina, töö peamise osa moodustas uudistesaade "Aktuaalne kaamera".^[6] Diktoritöö kõrval juhtis ta "Estraaditähestikku" (1981–1983), "Aktuaalse kaamera" uudiseid luges 1991. aasta varasuveni.^[5]

Tuntuks kogu toonase Nõukogude Liidu televaatajate seas sai ta seitse hooaega 1986–1993 kestnud saatesarjaga "Teletutvus", milles ta intervjueeris põhiliselt Nõukogude Liidu ja Venemaa kultuuri- ja ühiskonnategelasi. Esimeseks külaliseks oli Nõukogude Liidu filmitäht, näitlejatar Ljudmila Gurtšenko.^[7] Sarjas sündis 61 isikuintervjuud. Saatesarja näidati nii Eesti Televisioonis kui ka Kesktelevisioonis. Enamus intervjuudest (49) on ilmunud trükis raamatutes "Телевизионное знакомство", 1992, "Вопрос + ответ = интервью", 1991 ja "Playback", 1994.

Ott juhtis ka ETV saateid "Hommikutelevisioon", "Öötelevisioon", "Duett-duell" (1991–1992), (ETV)aastavahetuse autorisaateid "Urmas Ott ja teised" Vol I–V 1991–1995 jt.^[5]

Septembrist 1992 kuni juunini 1998 juhtis Ott Eesti Televisioonis saatesarja "Carte blanche" (kokku 138 saadet). Neist 41 on ka raamatutes trükituna ilmunud. Kevadel 2001 usutles toonases TV1-s seitset võimalikku presidendikandidaati. 2003. aastal "Augustivalgust" (ETV) ning 2003–2006 Kanal 2 saadet "Happy Hour".^[5]

Urmas Ott juhtis mitut populaarset telesaadet ka Venemaal. Veebruarist 1998 kuni jaanuarini 2000 oli ta saatejuht vene telekanalil RTR, juhtides intervjuusaadet "Урмас Отт с ...".^[8] Aastatel 2003–2004 oli ta saatejuht ja kommentaator vene föderaalse telekanali Ren TV saates "Лучшие шоу мира с Урмасом Оттом" ("Maailma parim show Urmas Otiga").^[9] Viimaseks saateks jäi tal venekeelne intervjuusari Raadio 4-s "Sündsuse piires" ("В рамках приличия").

Ta suri pärast leukeemia raviks tehtud luuüdi siirdamist müokardi infarkti.^[10] Urmas Oti surma puhul avaldas kaastunnet ka Venemaa president Dmitri Medvedev.^[11]

Teosed

Urmas Ott oli aastaid osanik kirjastuses SE&JS. Samas kirjastuses on välja antud kõik tema raamatud:

• "Playback" (1994)
• "Carte Blanche" (1995)
• "Encore! Neeme Järvi" (2001)
• portreeraamat Erika Salumäest „Surplace“ (2002)
• portreeraamat Vardo Rumessenist „En face“ (2002)
• "Asmerid. Topeltpeeglis" (2007).

Tunnustus

• 1988 – NSV Liidu ajakirjanike liidu preemia telesaate "Teletutvus" eest
• 1988 – ETV aastapreemiad pälvisid Urmas Ott (“Teletutvus”) ja Juhan Aare
• 1992 – ETV aastapreemia, Urmas Ott ajakirjanikutöö eest
• 1993 – ETV aastapreemia, esimesed Tele-Vollid: Enn Eesmaa, Reet Oja ja Urmas Ott
• 1994 – ETV aastapreemia — Tele-Volli — Urmas Ott, populaarseim meessaatejuht
• 1996 – ETV aastapreemia, populaarseim meessaatejuht Urmas Ott^[5]
• 2005 – Valgetähe IV klassi teenetemärk^[12]
• 2008 – Tallinna vapimärk teleajakirjanduse tunnustatud edendajale, mõjukale liidrile Eesti meediamaastikul, rahvuskultuuri ja ajaloolise mälu talletajale ning rahvuskultuuridevahelise sideme loojale^[13][14]
• 2010 – 21 televallas asjatundlikku ja autoriteetset inimest koostasid Eesti kõigi aegade parimate telesaatejuhtide pingerea. Selles hinnati Urmas Ott Valdo Pandi järel ja Mati Talviku ees teisele kohale.^[15]
• 2019 – Tallinna Ülikooli sajandi vilistlane^[16]

Mälestuse jäädvustamine

2018. aastal arutasid Tallinna linnavalitsus ja linnavolikogu Raimond Kaljulaidi plaani rajada Balti jaama Tartus olevale Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i kujuga analoogne kaksikmonument, kus pingil istuksid koos Jaak Joala ja Urmas Ott. 2019. aasta algul teatati, et Urmas Oti lähedased selle kavaga ei nõustunud ning jaama tuleb seetõttu vaid Joala kuju.^[17]