From Wikipedia, the free encyclopedia
Kitsarööpmeline raudtee Eestis oli 19. sajandil ja 20. sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus ehitatud piirkondlik või tööstusettevõtete majandustegevuseks rajatud kitsarööpmeline raudteetaristu.
19. sajandi lõpus toimus Euroopas ja Venemaa keisririigis intensiivne tehnika areng ja seda eriti just raudteede osas. Kuna põhimagistraalidena rajatud Balti raudtee laiarööpmeliste raudteede ehitus ja ekspluatatsioon oli võrdlemisi kallis, ehitati erakapitali poolt kubermangusisesed odavamad juurdeveoraudteed, et lahendada väiksemate piirkondade kaupade ja reisijate liikumise vajadus.
Eestis ehitati esimene kitsarööpmeline raudtee Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal, sellele järgnes Tallinna tänavaraudtee 1888. aastal (Tallinna tramm).
1892. aastal Peterburis asutatud Esimese Juurdeoveoraudteede Seltsi Venemaal (vene keeles «Первое общество подъездных железных путей России»)[1] (EJVRS) esimene kitsarööpmeline rongiliiklusega raudtee Eestimaal ehitati 1895. aastal ja avati liikluseks 5. oktoobril 1896 (tee Valgast Pärnusse ehk Valga–Ruhja–Pärnu raudtee).
31. jaanuaril 1897 avati Mõisaküla–Viljandi raudtee harutee Valga–Pärnu raudteel (Laatre–Viljandi harutee).
1898. aastal asutati Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts (vene keeles Общество Видземских подъездных путей), mille ülesanne oli pikendada 1896. aastal valminud Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliini. Selts hakkas ehitama Valgast üle Koikküla Mõnistesse kulgevat kitsarööpmelist raudteeharu ehk Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudteed, mis valmis 1902. aastal ja avati liikluseks 1903. aastal.
1901. aastal valmis Tallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin (aastatel 1971–1973 asendati Tallinna–Viljandi laiarööpmelise raudteeliiniga) ja Türi–Paide raudteeliini harutee.
Esimesed vedurid Juurdeveoraudteede Seltsi raudteele telliti Belgiast, firma St. Leonard alustas auruvedurite ehitamist juba 1894. aastal. Konstruktsioonilt olid need tankvedurid, st kogu vedurite kütuse- ja veevaru oli paigutatud veduri külgedele ehitatud tankidesse ehk mahutitesse. St. Leonardi firma ehitas ajavahemikus 1894–1898 kolmteist nelja veoteljega tankvedurit, mis tähistati esimese Juurdeveo Seltsi raudteedel tähega "M", järjekorranumbritega 101–113 (M-101, -102, -105, -106, -111, -112 ja -113), mis paiknesid Pärnu, Valga, Viljandi ning hiljem ka Mõisaküla, Türi ja Tallinna depoos.
1926. aastal liideti KRR riigiettevõttega Eesti Vabariigi Raudteed (EVR) ning seoses sellega korraldati ühtse süsteemi alusel ümber kogu EVR kuuluv veeremipark. Kõik vanad M-seeria vedurid said uued seeriatähised ja numbrid. 1926. aastal otsustas EVR Veodirektsioon osa Mt-seeria vedureid ümber ehitada. Vedurite külgedelt eraldati veepaagid koos kütusešahtidega ning kahele vedurile paigaldati endise kindluseraudtee Ameerika päritolu A-seeria vedurite kabiinid. Vee ja kütuse tagavarade jaoks ühendati veduritele samade A-seeria vedurite kaheteljelised haaketendrid. Vedurite tähistusest kadus ära indeks "t" millega tähistati eranditult tankvedureid, kuid numbrid jäeti muutmata. Muudatuste tulemusel tekkisid 1927. aasta EVR vedurite nimekirja masinad M-202, M-203 ja M-205.
1931. aastal kasutati järgmise vedurite moderniseerimise käigus ära Eestis arenenud põlevkivitööstuse võimalusi ning põlevkivitööstuse kütteõli üritati kasutada ka vedurite kütmiseks. EVR Veoameti otsusega ehitati õliküttele kõik manöövrivedurid, sealhulgas kõik Mt+M-seeria vedurid.
Juurdeveoraudteel kasutati reisijateveoks II, II ja IV klassi vaguneid. Eestis kasutati II ja III klassi vaguneid:
22. juulil 1919 määrati Pärnu-Tallinna, kitsaroopalise raudtee ülemaks Oskar Raudsep[2]. Pärast Eesti iseseisvumist ja Vabadussõda toimunud Eesti raudteede ümberkorraldusi muutus juurdeveoraudtee staatus, sest Vabadussõjale järgnenud perioodil oli raudtee olukord kehv ja omanikud kadunud. Seetõttu otsustas Eesti riik juurdeveoraudtee 1. oktoobril 1923 natsionaliseerida. Sellega tekkis seaduslik alus riigipoolseteks investeeringuteks sellesse. Riigistatud raudteevõrku hakati nimetama Pärnu–Tallinna Raudteeks ehk lühendatul PTR. Kitsa- ja laiaroopalise raudteede administratsiooni ühendamisel 1926. aastal määrati Oskar Raudsep Raudteevalitsuse üldasjade direktoriks, ja selle koha likvideerimisel raudteede peadirektori abiks.
18. augustil 1926 liideti Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega senine eraldi tegutsenud PTR 1. septembrist kogu infrastruktuuri ja veeremiga riigiettevõttega Eesti Vabariigi Raudteed (EVR).
Eesti Vabariigi ajal rajati:
1901. aastal avatud Tallinna–Viljandi raudteeliin läks Viljandi peavaksalist (Tallinn-Väikse raudteejaam) viaduktiga üle laiarööpmelise Tallinna–Tapa raudtee kuni Tallinn-Sadama raudteejaamani (Willjandi Waksal II-ni). Tallinna-Viljandi-Mõisaküla raudtee sai alguse Petrooleumi tänava kandis asunud vaksalist, kulges mööda Vesivärava, Türnpu ja Odra tänavat, viies Filtri tee ja Siselinna kalmistu vahelt linnast välja.
Jaamad ja peatused Liiva–Tallinna-Sadama raudteeliinil olid Tallinna-Sadam, Odra peatus (1940. aastatel), Veski post (siit viis harutee Ülemiste raudteejaama) ja Tallinn-Väikse raudteejaam.
1913. aastal rajati sõjalise otstarbega (Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee, mis Tallinna–Viljandi raudteeliinilt hargnes Liiva sõjaväeraudteejaamast Liiva–Sõrve raudteeks ning edasi hargnes veel raudteedeks Pääskülla ja Männikule.
Nõmme-Väikese ja Vääna vaheline raudteeliin anti 1933. aastal üle reisijateveoks EVR-le. Raudteeliin suundus üle laiarööpmelise Tallinna–Keila–Haapsalu raudtee ning lõppes Väänas.
Endise Peeter Suure merekindluse raudteevõrgu liinidest jäi Eesti Vabariigi ajal kasutusse Liiva–Vääna raudtee. Nõmme-Väikse raudteejaamas Hiiu raudteepeatuse lähedal olid kasutusel mõlema rööpmelaiusega teed.
Üldkasutatavad kitsarööpmelised raudteed likvideeriti Nõukogude ajal kui väherentaablid ja sõjaväele sobimatud. Mõned raudteeliinid ja haruteed ehitati ümber laiarööpmelisteks.
Vaata ka Trammiliiklus Tallinnas
1913. aastast alates ehitati Lääne-Eesti saartel, Tallinnas ja Harjumaal välja 750 mm Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee (lõigud Liiva–Nõmme-Väikse, Liiva–Vääna, Tallinna–Suurupi, Tallinna–Pääsküla, Vääna–Humala, Naissaare) jm. Peajaam oli Hiiul, kus oli ringdepoo, peahoone Peeter Suure Merekindluse raudtee Nõmme jaamahoone); muid jaamu nt (Rahumäel jm.
Eesti saartest on kitsarööpmeline raudtee olnud Saaremaal, Muhumaal, Hiiumaal, Vormsis, Naissaarel, Suurel Paljassaarel, Väikesel Paljassaarel, Aegnal ja Aksil.
Kitsarööpmelised haruteed olid kasutusel paljudes tööstusettevõtetes.[4]
Paljud kitsarööpmelised haruteed olid kasutusel ka metsaveoks (sh Jõgeva–Puurmani, Riisipere–Vaimõisa ja Vaiste).
Praegu on kitsarööpmelistest raudteedest kasutusel:
Eestis ehitatud raudteed[5] | |||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|
Aasta | Raudtee nimetus | Rööpmelaius avamisel | Pikkus km | Märkused | |||
1896 | Pärnu–Mõisaküla–Viljandi | kitsarööpmeline | 94,6 | vt Valga–Ruhja–Pärnu raudtee koos Mõisaküla–Viljandi haruteega | |||
1870 | Paldiski–Tallinn–Narva–Vene piir (Balti raudtee) | laiarööpmeline | 269 | vt Tallinna–Keila raudtee, Keila–Paldiski raudtee ja Tallinna–Narva raudtee. | |||
1876 | Tapa–Tartu | laiarööpmeline | 112 | ||||
1889 | Tartu–Valga–Irboska–Vene piir | laiarööpmeline | 208 | vt Tartu–Valga raudtee, Valga–Petseri raudtee | |||
1901 | Tallinna–Viljandi (haruga Türilt Paidesse) | kitsarööpmeline | 153,6 | Asendati aastatel 1971–1973 laiarööpmelise raudteega | |||
1902 | Läti piir – Koikküla – Mõniste – Läti piir | kitsarööpmeline | 33,9 | Osa Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudteest | |||
1905 | Keila–Haapsalu | laiarööpmeline | 85 | ||||
1913 | Liiva–Vääna | kitsarööpmeline | 22 | Raudtee eksisteeris 1913–1962, lõik Liiva ja Nõmme-Väikse vahel (Liiva – Nõmme-Väikse raudtee) kuni 1971. | |||
1918 | Paide–Tamsalu | kitsarööpmeline | 48 | ||||
1923 | Valga–Koikküla | kitsarööpmeline | 15 | ||||
1923 | Riisselja–Orajõe | kitsarööpmeline | 44 | 1930.aastal pikendati (5,6 km) Iklani | |||
1926 | Sonda–Mustvee | kitsarööpmeline | 63 | Suures osas üles võetud. Avinurme lõigus on taastatud 1km raudteed. | |||
1928 | Lelle–Papiniidu (haruga Viluverest Vana-Vändrasse) | kitsarööpmeline | 82 | Oli osaks Tallinna–Pärnu raudteeliinist. Lelle–Papiniidu lõigul oli kokku 46 silda, millest suurimad oli 127m pikkune Sindi raudtbetoonsild, 32 m pikkune terassild. | |||
1931 | Rapla–Virtsu | kitsarööpmeline | 96 | Raudtee oli kasutusel 1931–1968. Raikkülani (Raikülani) käisid rongid 1971. aastani, et teenindada seal asunud Nõukogude Liidu sõjaväebaasi. | |||
1931 | Tartu–Petseri | laiarööpmeline | 88 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kitsarööpmeline raudtee Eestis |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.