Artur Alliksaar

Artur Alliksaar (kuni 17. juuni 1936 Artur Alnek; 15. aprill 1923 Tartu – 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija.

Elukäik

Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis. 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSi, 20. Relvagrenaderide SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühmas. Aastatel 1944–1949 töötas ta Eesti NSV raudteevalitsuses.

Ta arreteeriti 30. jaanuaril 1950, teda süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises ning talle määrati 8 aastat vangilaagrit. Aastatel 1950–1957 oli ta vangilaagrites Narvas, Gorki oblastis ja Mordvas. 1954. aastal lisati talle "kodumaa reetmise" süüdistus (teenimine Saksa sõjaväes) ning tribunal määras talle 25 aastat vangistust.

Pärast vangistust elas asumisel Vologda oblastis. 1958. aastal tuli ta salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.

Artur Alliksaar on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda Tartu boheemlaste kuningaks.^[1]

Looming

• "Nimetu saar" (näidend). 1966
• "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo koostatud valikkogu). 1968
• "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo). 1976
• "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo). 1984
• "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai). 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1999, 2004, 2007 ja 2011
• "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo). 2002

Ta tõlkis vene keelest Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet, saksa keelest Rainer Maria Rilke loomingut.