Juhan Jaik

Juhan Jaik (1. jaanuar (vkj) / 13. jaanuar 1899 Sänna mõis, Võrumaa – 10. detsember 1948 Katrineholm, Södermanlandi lään) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Perekond Jaigi hauasammas Rahumäe kalmistul

Juhan Jaik on tuntud eelkõige rahvalikust mütoloogiast inspireeritud proosa poolest, mis paljuski leiab aset tema sünnipaigas Võrumaal. Hästi on tuntud Jaigile omased Eesti tondijutud, mis on armastatud nii laste kui ka täiskasvanute seas. Kirjandusteadlase Maarja Vaino sõnul on Jaik oma teoste sisu poolest võrreldav J. R. R. Tolkieniga, kes "samuti ammutas loominguks inspiratsiooni vanadest legendidest ja pärimustest ning oli mõjutatud oma kodukoha loodusest ja õhustikust" ^[1].

Elulugu

Juhan Jaik sündis Rõuge kihelkonnas Sännas mõisatöölise pojana ning kasvas üles sama kihelkonna Tsooru vallas Roosikul ja Luhametsas. Juhanile lisaks oli peres veel neli tütart.^[2]

Ta õppis Sänna koolis ja Tsooru ministeeriumikoolis, mille ta 1913. aastal lõpetas. Peale kooli lõpetamist asutas ta 1913. aastal koos sõpradega põrandaaluse riigikukutajate organisatsiooni Komorra. Nende eesmärk oli koondada noori võitluseks iseseisva Eesti vabariigi nimel ja "välja ajada kõik sakslased ja venelased ning luua iseseisev riik". Organisatsioon paljastati 1915. aastal ja Jaik saadeti koos sõpradega Venemaale asumisele. Revolutsiooni puhkemisel 1917. aastal naasis Juhan Jaik kodumaale, kuid järgmisel aastal Eestis võimu haaranud bolševikud arreteerisid ta, sest ta oli oma kodukoha kommuniste pilkava laulu kirjutamisega vahele jäänud.^[3]

1919. aasta alguses vabastasid Eesti väed Võru vangla ning ta astus vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke ja osales Eesti Vabadussõjas Võru rindel.^[4]

1920. aasta sügisel astus ta Tallinnas Tondi Sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna. Samal ajal õppis ta õhtukeskkoolis, võttis laulmise eratunde ja osales kooris, liitus ka noorautoreid koondanud Rahvusliku Noorsooliidu Kirjanduslise Ringiga ja kogus seal oma sõnavõttudega populaarsust.^[5] 1920. aastail töötas ta ajakirjanikuna Päevalehes, Postimehes ja oli Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! üks asutaja ning 1926.–1927. aastal toimetaja.^[4]

1928. aastal asutas Juhan Jaigi sõber Oskar Loorits Eesti Rahvaluule arhiivi ning tänu sellele sai Jaik arhiiviga põhjalikult tutvust teha.^[5] 1934. aastal sai Jaigist Autorikaitseühingu üks asutajaliige ja tegevuse korraldaja. 1935. aastal pühitseti eesti raamatu 400 aasta juubelit, millega seoses määras riigivanem Konstantin Päts Jaigi Raamatuaasta Peakomitee sekretäriks. Aastast 1936 kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal töötas Jaik Haridusministeeriumi vabaharidustöönõunikuna.^[4]

Võitlus Nõukogude võimu vastu tõi Jaigi 1941. aastal tagasi Võrumaale. Võrumaal hakkas ta organiseerima Võrumaa Teataja väljaandmist, olles 1942. aasta veebruarini ka peatoimetaja. Ühtlasi tegutses Jaik kolonel Aleksander Tilgre nõunikuna ja sõitis temaga luureretkedele Tartusse ja Petserisse, kus võitlus veel käis.^[4]

1942. aastal opereeris professor Johannes Riives Jaigil ajukasvajat, kuid seda täielikult kõrvaldada ei õnnestunud. Talle oli antud elada kaks aastat.^[2]

Kuna Jaik oli terve oma elu olnud seotud kommunismivastase võitlusega, pidi ta 1944. aastal Eestist lahkuma. Ta põgenes koos oma perega Saksamaale, kus Zillertali orus Fügeni külast kujunes tänu Jaigile tema sugulaste kogunemispunkt. Jaik hakkas üle Euroopa oma laialipillutud lähikondseid kirja teel otsima ning neile peavarju ja töökohtasid välja vaatama. Fügeni külla kogunes sel perioodil üle saja eestlase.^[2]

Pingutused mõjusid kirjaniku tervisele rängalt ning ühel hommikul ärgates ütles ta, et ei kuule midagi ja näeb vaid päikesehelendust. Tänu ravile Innsbrucki Ülikooli kliinikus õnnestus kuulmis- ja nägemishäiretest siiski vabaneda.^[1]

Kuid sõda kandus ka Zillertali ja Jaigil tuli edasi liikuda. 1945. aasta suvel jõudis ta koos oma perega Pariisi, kuid suurem eesmärk oli pääseda Rootsi, et sealne professor Herbert Olivecrona opereeriks Jaigi kasvajat. 1946. aasta alguses õnnestus Jaigil koos perega sõita Rootsi, olles maha müünud oma viimase vara. Rootsis paigutati Jaikide pere Katrineholmi linna lähedale St. Malmi külla. Rootsis püüdis Jaik endiselt teisi eestlasi aidata ja otsis abivajajaile töökohti. Neil aastail muutus Jaigi tervis aina halvemaks.

Novembri lõpus 1948. aastal viidi ta Katrineholmi haiglasse, kus ta suri 10. detsembril 1948.^[2] Tema põrm tuhastati, ta maeti 3. juulil 1990 ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

Looming

Juhan Jaik tuli Eesti kirjandusse 1924. aastal oma luulekoguga "Rõuge kiriku kell" (1924), milles on valdav Võrumaa looduse ja armastuse teema. Tsükkel "Sõjasonetid" kirjeldab autori kogemusi Eesti Vabadussõjas.

Luulekogule järgnesid novellikogud "Võrumaa jutud" (1924) ja "Kaamelid pasunapuhujatega" (1928). Kuna Jaigi varane looming võeti vastu kriitika saatel, võib arvata, et see andis autorile põhjust keskenduda lastepärasemate teoste kirjutamisele. Järgnesid fantaasiarikkad luule- ja jututeosed: "Uhhuu jutustused" (1929), "Kaarnakivi" (1931), "Vanapagan ja seitse venda" (1932), "Vanaisa kasukas" (1933), "Hõbedane karjakell" (1933), "Hädastvere poiste ninamees" (1934), "Kuutõrvajad" (1934), "Tondijutud" (1936), "Pajupill" (1937), "Tolmukull" (1939), "Hunt" (1942), "Nõiutud Tuks" (1944), jutustus "Juudasoo" (1934), jutustuste triloogia "Pombi ja Üdsimärdi nõiad" (1932), "Pombi ja esivanemate kuld" (1934), "Pombi ja Siukuningas" (1934). ^[3]

Jaigi põhiteoseks kujunes tema novellikogumik "Võrumaa jutud" (1924–1933), mis koondab tema tolleaegse loomingu paremiku. Sama kehtib jutukogule "Kuldne elu" (1946), milles autor on suutnud pagulaselu kestel teost kirjutades säilitada endale omase huumorimeele.

Postuumselt avaldatud jutukogu "Kaarnakivi" (1980) avaldati Nõukogude Eestis lasteraamatuna, kuid jutte leidub nii lastele kui ka täiskasvanutele, mistõttu on teos ebaühtlaselt vahelduva sisuga.

Käsikirjas säilinud mälestused pagulasaastaist ilmusid esmakordselt 1999. aastal.

Juhan Jaigi viimati ilmunud jutukogud "Tundmata palu" (2018) ja "Võrumaa joogi julgustükid" (2019) on pannud kokku luuletaja ja kirjanik Lauri Sommer.

Mälestuse jäädvustamine

• Eesti Posti postmark "Juhan Jaik 100"
• Juhan Jaigi juubeli postmark. Õhtuleht, 3. september 1998

Isiklikku

Juhan Jaik abiellus Wilhelmine Kanarikuga (1898 Tartu – 1992 Rootsi) 1927. aastal. Nende esimene poeg Peep sündis 1930. aastal, kuid suri kolme-aastaselt sarlakitesse. 1935. aastal sündis paaril tütar Ilo. 1936. aastal sündisid kaksikud Koit Andres ja Säde Mai.^[2]

1933. aastal peale poja Peebu surma hakkas Wilhelmine Jaik leina leevendamiseks valmistama sõlmtehnikas vaipa, mille kavandi tegi Jaigi sõber ungari graafik Ernő Koch, kes elas aastatel 1926–1940 Eestis ja oli mõnda aega ka Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud. Vaibal kujutatu põhineb Juhan Jaigi jutustusel "Kaie ajaviide". Vaip valmis 1935. aastal. Kui Jaikide pere 1944. aastal Eestist lahkus, jäi vaip maha. Vaiba otsis 1991. aastal üles kirjaniku tütar Ilo Jaik Riedberg, kes lasi selle Pariisis korrastada. 2013. aastal kinkis ta vaiba Eesti Rahva Muuseumile ja see kuulub nüüd muuseumi kogusse.^[6]

Jaigile kuulus Rootsi maadeavastaja ja geograafi Sven Hedini kirjutusmasin. Masina kinkis Hedin Jaigile ühes Rootsi pagulaslaagris viibides.^[2]