Rahumäe kalmistu

Rahumäe kalmistu on kalmistu Tallinnas Nõmme linnaosas aadressil Rahumäe tee 8a.

See artikkel räägib kalmistust Tallinnas; kalmistu kohta Tartus vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Tartu); kalmistu kohta Karksis vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Karksi)

See artikkel vajab toimetamist. (September 2009)

Rahumäe kalmistu

Maa-ala Mustamäe (tollal Siniste mägede) liivikule eraldati Tallinna Linnavolikogu poolt 1899. aastal. Rahumäe kalmistu avati 1903. aastal mitmele kogudusele: Tallinna Kaarli, Jaani, Pauluse, Püha Vaimu, Peeteli, Immaanueli, Karmeli, läti, rootsi, baptisti- ja vennastekogudusele.

Algsest kalmistust eraldi rajati 1910. aastatel uus juudi kalmistu. 1926. aastal rajati kalmistu põhja poole tuletõrjujate matmispaik. Kalmistut on 20. sajandil laiendatud ka Järve suunas.

Kalmistu lähedal tegutseb hauakivitöökoda.

Hooneid on viis: Tallinna uue juudi kalmistu valvurimaja, Kaarli ja Püha Vaimu koguduse kabel ning Kaarli ja Jaani kogudusemaja. Viimasel oli 20. sajandi algul puust kellatorn, mis on nüüdseks lammutatud.

Remove ads

Ajalugu

Rahumäe kalmistu rajati 19. sajandi lõpus Nõmmega külgneva Mustamäe liivaluidetele (Vana-Pärnu maantee äärde vastu Jälgimäe mõisa piiri (hilisem Nõmme)), kus Sinised mäed (Blaue Gebirge) madalduvad Järve tasandikuks). Tallinna linna volikogu poolt eraldatud maad jagunesid järgmiselt: Jaani kogudusele 17 200, Kaarli kogudusele 12 400 ning Püha Vaimu ja baptistikogudusele kummalegi 2400 ruutsülda maad.

7. septembril 1903 pühitseti uus Kaarli koguduse kalmistu, mis sai nimeks Rahumäe. Rahumäe nimi kandus Tallinna "surnute linnalt" üle kalmistu lähedusse tekkinud Nõmme eeslinnale.

Kalmistu piire on pidevalt laiendatud. 16 aastat pärast kalmistu kasutuselevõttu toimus laienemine lääne suunas (praeguse Ehitajate tee poole). 25. juunil 1928 taotles linnavalitsus siseministrilt kinnitust kavale ehitada uued kalmistud ida poole Rahumäe teed, mis ulatuvad kuni raudteeni. Sündmust on jäänud märkima ka vastav tähistuskivi.

Aja jooksul on matmispaiku ümbritsenud raudtarad kadumas (alates 1978. aastast on sepistähiste omavoliline kõrvaldamine keelatud), suuremat rõhku on hakatud panema haljastusele.

1940. aastaist anti kalmistute juhtimine linnavalitsuse ehitusosakonnale. 1941. aasta veebruarist määras Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kalmistu Tallinna linna kommunaalmajanduse asutuste alluvusse.^[1]^[2]

Remove ads

Arhitektuur

Planeering

Kogu kalmistu jaotus vähemalt 25 tükiks.^[1] Kalmistut lõikab Rahumäe tee, millest lääne pool paikneb vana kalmistu ja tuletõrjujate kalmistu ning ida pool uus ja juudi kalmistu.

Vana kalmistut piirab kolmest küljest müür, mujale istutati piirdehekid. Nõukogude korra kehtestamiseni matmispaiku osteti. Hinna järgi kujunesid välja esinduslikumad ja tagasihoidlikumad kalmistuosad, mille kujundusliku külje ja korrashoiu eest on hoolitsenud matuseplatside valdajad.^[1]

Juudi kalmistu kabel

Kalmistu puust kabel on valminud 1910. ja 1920. aasta vahel.^[3]^[4]

Kaarli koguduse kabel

Paekivist historitsistlik kabel valmis 1913 insener Anton Uessoni projekti järgi Voldemar Lenderi ehitusbüroos. Kabel imiteerib oma kahe torniga Tallinna Kaarli kirikut.

Kabelisse telliti Saksamaalt kaks kella, millest üks mõranes. Katkine kell annetati 1937. aastal vanametalli kogumise raames Allveelaevastiku Sihtkapitalile, selle eest saadi mälestusplaat kiriku seinale paigutamiseks. Alates 1970. aastatest kasutatakse kabelit kalmistu üldise panipaigana.^[2]

Püha Vaimu koguduse kabel

Kabel valmis arhitekt Elmar Lohu projekti järgi 1932. aastal. 24. juulil 1932 paigaldati vastvalminud kabelile mälestustahvel Vabadussõjas langenud koguduse liikmetele. Plaati olid raiutud 16 mehe nimed. Mälestusmärk on taastamata.^[5]

Kabel toimib käesoleval ajal kalmistu üldise (v a juudi kalmistu) matusekabelina.^[6]

Mälestusmärgid

Kalmistul on 16. oktoobril 1905 Tallinnas Uuel turul mõrvatute ühishaud (hukkus vähemalt 94 inimest). 1959 viidi kalmule Juhan Raudsepa skulptuur, mis oli valmistatud 1931 ja seisis algselt Estonia teatrimaja juures. 1969. kevadel purustasid Tallinna garnisoni mereväelased kalmude tähistuseks olnud ristid. 1974. kujundati matmispaik ümber.^[7]^[8]^[9]

Kalmistule on maetud kaheksa 1924. aasta kommunistide mässu ohvrit – neist on politseinike ühishauda maetud kordnikud Heinrich Lossmann, Mihkel Nutt, Jaan Holts ja Johannes Kumel, konstaabel Herman Ubin, reamees Jaan Bergson ja piirivalvur Johan Kruusmann. Kadett Arnold Allebras on maetud oma perekonnaplatsile.^[10]^[11]

31. mail 1931 avati spordiseltsi Kalev 30. aastapäeva puhul mälestussammas Vabadussõjas langenud kalevlastele. Katte eemaldas ja pikema kõne pidas riigivanem Konstantin Päts.^[12] Mälestussammas avati taas 1997. aastal.^[13]

Remove ads

Kultuurimälestisi

Rahumäe juudi kalmistu kabel, 1910. ja 1920. aasta vahel
Rahumäe kalmistu Kaarli koguduse kabel, 1913
Rahumäe kalmistu Püha Vaimu koguduse kabel, 1932
1905. aasta terroriohvrite matusepaik
tuletõrjujate mälestusmärk, arhitekt Karl Lüüs (graniit)
Aleksander Klumberg-Kolmpere (1899–1958) haud
Jaan Koorti (1883–1935) haud
Teodor Lippmaa (1894–1943) haud
Konstantin Märska (1896–1951) haud
Hermann Namsingi hauamonument, skulptor Jaan Koort, 1925 (Saaremaa marmor)
Jaan Oksa (1884–1918) haud
Georg Johannes Parikase (1880–1958) haud
Kristjan Raua (1865–1943) haud
Paul Raua (1865–1930) haud
Eduard Taska (1890–1942) haud
Kuno Veeberi hauamonument, J. Koort, 1929 (graniit)
Jakob Westholmi (1877–1935) haud
E. ja J. Olliku hauamonument, J. Koort, 1922–1923 (graniit)
perekond Uusmanni hauamonument, J. Koort, 1932 (graniit)
perekond Vinnali hauamonument, J. Koort, 1930 (graniit)^[14]

Tulevik

Tulevikus kaalutakse kolumbaariumi (urnimüüri) ehitamist.^[6]

Silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kalmud

Usutegelased

Jaan Kiivit seenior (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop 1949–1967)
Jaan Kiivit juunior (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop 1994–2005)
Aleksander Mäevälja (enne Mohrfeldt) (praost, kultuuritegelane, kirjamees)
Rein Premet (Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja)
Lembit Tedder (EELK vaimulik)

Teadlased

Harald Arman (arhitekt, Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimese koosseisu tegevliige)
Arvo Eek (keeleteadlane)
Johan Christian Johansen (maaparandusinsener, Taani peakonsul)
Evald Laasi, (ajaloolane ning publitsist)
Teodor Lippmaa (botaanik ja taimegeograaf, Eesti Teaduste akadeemia liige)
Artur Luha (loodusteadlane, Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimese koosseisu tegevliige)
Hubert Matve (ehitusajaloo uurija, publitsist ja ehitusinsener)
Evald Oldekop (hüdroloog ja bioloogiafilosoof)
Rein Perens (hüdrogeoloog)
Aivar Rehe (rahandus- ja pangandustegelane)
Vello Park (geofüüsik, meteoroloog, alpinist ning polaaruurija)

Kultuuritegelased

Gunnar Aarma (tervendaja, esoteeriliste raamatute autor, tõlkija ja filosoof)
Karl Aavik (muusik)
Artur Adson (luuletaja ja näitekirjanik)
Heino Anto (näitekirjanik, teatritegelane ja tõlkija)
Elise Rosalie Aun-Raup (kirjanik)
Gustav Avesson (Estonia näitleja ja laulja)
Vladimir Beekman (kirjanik ja tõlkija)
Julius Bleyer (postiajaloo uurija, Eesti Postimuuseumi asutaja ja esimene juhataja).
Tõnis Braks (kirjanik ja ajakirjanik)
Paul Wilhelm Burman (kunstnik)
Erika Esop (lastekirjanik ja prosaist)
Julius Gens (kunstiteadlane, kunstikoguja)
Leo Gens (ka Lev Gens) (kunstiajaloolane, -kriitik ja pedagoog)
Isidor Goldman (lennunduse ajaloo uurija)
Gunnar Graps (muusik)
Harald Heinsaar (aia- ja pargikujundaja, kunstnik)
Robert Helde (sõjaliste teenetega vabadusvõitleja, mälumängur)
Hain Hiieaas (pedagoog, Tallinna reaalkooli direktor)
Juhan Jaik (luuletaja, novellist ja ajakirjanik)
Marie Kalmus (kunstnik, kujur)
Kustas Kikerpuu (muusik, helilooja, orkestrijuht ja muusikapedagoog)
August Kirsimägi (enne Adalbert Kirschenberg) (kirjanik)
Anna Klas (pianist ja pedagoog)
Eri Klas (dirigent)
Jaan Koort (kujur, maalikunstnik ja keraamik)
Gunnar Kriik (muusik ning laululooja)
Jaan Kross (kirjanik, tõlkija, jurist, VII Riigikogu liige)
Emil Laansoo (muusik, ansamblijuht)
Taivo Linna (muusik ja metallikunstnik)
Uno Loop (laulja, muusik, pedagoog ja sportlane)
Raivo Lugima (teleprodutsent)
Pear Luide (enne Bernhard Kangermann) (näitekirjanik)
Georg Eduard Luiga (ajakirjanik ja kirjanik)
Bernhard Lukk (klarnetist, Konservatooriumi professor)
Iko Maran (lastekirjanik)
Daisy-Felicitas Matve (arhitekt)
Madis Mei (kapten, Tallinna Meremuuseumi rajaja)
Natalie Mei (teatrikunstnik ja raamatugraafik)
Peeter Mudist (maalikunstnik ja skulptor)
Jakob Mändmets (kirjanik ja ajakirjanik)
Konstantin Märska (filmioperaator)
Ellen Niit (kirjanik, tõlkija)
Rudolf Valentin Oja (haridus- ja kultuuritegelane, Keila kooli kauane õpetaja ning direktor)
Jaan Oks (kirjanik)
Viktor Oksvort (Oxford) (kultuuritegelane, leidur, laulu "Jää vabaks, Eesti meri..." autor")
Georg Johannes Parikas (Eesti fotograafia ja filmikunsti rajaja, Vabadussõja fotoreporter)
Artur Perna (arhitekt, Vabadussõjas ülemjuhataja staabis liikumise osakonna formeerija ja ülem, siis maakuulamisosakonna formeerija ja ülem ning lõpuks sõjaväe korterivalitsuse ülem)
Wilhelm Konstantin Fromhold Petersen (bioloog, pedagoog, Tallinna realkooli kauane direktor)
Jaan Pihlak (telerežissöör)
Eduard Poland (kunstnik, dekoraator. Kujundas Eesti 50-, 100- ja 500-margase ning 5-, 10- ja 20-pennise aastatel 1919–1924)
Siim Poll (muusikapedagoog, pianist ja kontsertmeister)
Heinrich (Hindrik) Prants (ajakirjanik)
Endel Pärn (näitleja)
Kristjan Raud (kunstnik)
Paul Raud (kunstnik)
Valter Johannes Riiner-Riner (kunstnik)
Jakob Rosenberg (esperanto pioneer Eestis)
Peep Sarapik (helilooja ja koorijuht)
Friedrich Sauer (Priidu Saue) (Põltsamaa Reaalgümnaasiumi (praegune Põltsamaa Ühisgümnaasium) direktor; hiljem haridusministri nõunik, Eesti Vabariigi haridusminister)
Leida Sibul (laulja)
August Tamman (kirjanik, riigikogu sekretär)
Venda Tammann (akordionist ja muusikapedagoog)
Eduard Taska (Eesti professionaalse nahakunsti rajaja)
Aleksander Tassa (kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja)
Kalmer Tennosaar (laulja, teleajakirjanik')
Harry Tertsius (intarsiakunstnik)
Heinrich Tiidermann (fotograaf)
Marie Under (luuletaja)
Agaate Veeber (kunstnik)
Kuno Bernhard Veeber (maalikunstnik)
Bruno Vestenberg (tarbekunstnik ja pedagoog, Vana Tooma lambi disainija)
Robert Võsu (vaimulik)
Silvi Väljal (raamatuillustraator ja graafik)
Friedrich Wendach (arhitekt)

Sõjaväelased

Arved Engmaa (kahekordne VR kavaler, kisarööpmeliste soomusrongide juht, kolonel)
Vladimir Hirt, ka Vladimir Hirv (VR II/3, kapten. Pärast Vabadussõda oli Valga ja Irboska jaama komandant, hiljem teenis pioneeripataljonis)
Richard Kokk ("Lembitu" komandöri kt., vanemleitnant, ajakirja "Merendus" toimetaja)
Oskar Liik (VR kavaler, sanitaarkolonel)
Aado Lüüs (VR kavaler, kolonelleitnant)
Johan Mei (kolonelleitnant, merendustegelane)
Artur Ojalo (KL juht Nõmmel, riigikaitse edendaja)
Artur Salf (kolonel, ajaloolane)
Hengo Tulnola (VR kavaler, major, taarausu eestvedaja, publitsist)
Hans Tuuksam (VR kavaler, major, Nõmme seltsitegevuse edendaja)

Ühiskonnategelased

Arnold Green (riigi- ja sporditegelane, taastatud EOK esimene president)
Gustav Jallajas (postitöötaja, Postivalitsuse direktor, Riikliku Ringhäälingu raadionõukogu liige)
Salme Eslas (Nõmme naiskodukaitse juht, õpetaja, seltside tegelane)
Ferdinand Jalandi (Nõmme KL ja tuletõrjetegelane)
Vilhelmine Klementi (revolutsioonitegelane)
Jaan Kreuks (revolutsioonitegelane)
Madis Käbin (ühis- ja pangategelane, Asutava Kogu liige)
Julius Seljamaa (VR III/2, välisminister ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees, I Riigikogu liige, ajakirjanik)
Konstantin Sirotkin (Nõmme tuletõrjetegelane, ettevõtja)
Indrek Toome (riigitegelane, ENSV ministrite nõukogu esimees 1988–1990, viimase Ülemnõukogu saadik, 20. augusti klubi liige, ettevõtja)
Alma Vaarman (revolutsioonitegelane)
Eduard Virgo (VR III/2, diplomaat)
Jakob Westholm (pedagoog, Asutava Kogu liige (1919–1920 abiesimees) ning I, II, III ja IV Riigikogu liige)

Sporditegelased

Koit Annamaa (kergejõustiklane, vasaraheitja, osales 1936 Berliini olümpiamängudel, oli politseiteenistuses)
Ernst Joll (jalgpallur, osales 1924 Pariisi olümpiamängudel, följetonist)
Aleksander Klumberg-Kolmpere (kergejõustiklane ja treener)
Karl Tallmeister (võrkpallur)
Leopold Tõnson (kergejõustiklane, aerutaja ja sporditegelane)
Reginald Uba (kergejõustiklane, keskmaajooksja, osales 1936 Berliini olümpiamängudel (1936), spordiajakirjanik Toomas Uba isa)
Toomas Uba (spordiajakirjanik)
Helmut Veem (VR I/3, spordikohtunik, Paide Ülejõe staadionikomitee esimees, kohalik spordijuht, kaitsepolitsei asutaja ja esimene ülem, kapten)
Tõnu Võimula (maadleja, sporditegelane, Martin Kleini treener)