Kihelkonnakool

Kihelkonnakool (luteri usu kihelkonnakoguduse kool, rahvapärase nimetusega köstrikool, vene keeles церковно-приходская школа, приходская школа, приходское училище) oli teise (kõrgema) astme talurahvakool, kuhu võeti õppima vallakooli lõpetanuid või muul viisil esimese astme hariduse omandanuid.

Kraavi kihelkonnakooli hoone 2014. aastal

Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Katoliku kiriku kirikuorganisatsioon kujunes ka kogukonnaühikuks, millel oli rida mitmesuguseid ülesandeid: hoolekanne vaeste eest, teede ehitamine ja nende korrashoid, postiolude korraldamine, kohaliku koolikorralduse arendamine ja juhtimine jne. Etnograafiliselt oli (kiriku)kihelkond üsna suletud rahvuslik üksus, 16. sajandi lõpus 83, 1925 enne kirikukihelkondade kaotamist 102.

1920. aasta "Avalikkude algkoolide seadusega" muudeti luteri usu kihelkonnakoolid algkoolideks.

Kihelkonnakool Rõngus 1930

Kihelkonnakoolide asutamine

1687. aastal tegi Rootsi valitsusaegne Liivimaa kindralkuberner Jakob Johann Hastfer, ajendatuna 1686. aasta Rootsi kirikuseadusest Liivimaa maapäeval ettepaneku asutada igasse kihelkonda kool ja võtta ametisse köster või kooliõpetaja. Maapäev võttis ettepaneku vastu 1687. aastal ja 1690. aastal kehtestati samasugune korraldus ka Eestimaal ja 1695. aastal Saaremaal^[1].

Esimesed kihelkonnakoolid Venemaa keisririigis taasloodi Liivimaal Liivimaa kindralkuberner George Browne'i 1765. aasta koolipatendi alusel, esimeseks kihelkonnakooliks oli Kanepis aastatel 1804–1818 tegutsenud Kanepi kihelkonnakool.

Liivimaa 1819. aasta talurahvaseaduse järgi pidi iga kirikukihelkond, kus oli vähemalt 2000 meeshinge, asutama kihelkonnakooli ja seda kogukondade poolt ülal pidama. Põhja-Eestis hakkasid luteri usu kihelkonnakoolid levima 1870. aastatel, nende asutamine muudeti Eestimaa kubermangus kohustuslikuks 1875. aastal.

Koolide juhtimisorganid

Kihelkonnakoolide üle teostasid järelevalvet esialgu kirikueestseisja ja kirikuõpetaja, alates 1840. aastast kreisi maakoolivalitsused Liivimaal ja provintsi koolikolleegium Saaremaal. Eestimaal kuulusid kihelkonnakoolid alates 1875. aastast kreisi koolikomisjonide ja alates 1887. aastast rahvakoolide inspektorite järelevalve alla.^[2]

Koolide arv

1852. aastal tegutses Lõuna-Eestis 39^[viide?] luteri usu kihelkonnakooli. Põhja-Eestis Eestimaa kubermangu alal oli samal ajal ainult neli kihelkonnakooli (Simuna jt). Esimene tütarlastele määratud kihelkonnakool avati Eestis 1857. aastal Põlvas.

1870. aastaks olid kihelkonnakoolid asutatud ka Jõhvis, Iisakus ja Vaivaras. 1871. aastal avati Viru-Nigula kihelkonnakool Pikaristil, 1873. aastal Väike-Maarjas ja Koerus, 1874. aastal Viru-Jaagupis, Amblas, Türil, Harju-Jaanis^[3] ja Kose kihelkonnakool.

1887. aastal oli Põhja- ja Lõuna-Eestis kokku 77 luteri usu kihelkonnakooli. 1911. aasta ülevenemaalise algkoolide loenduse andmeil oli Eestis 56 luteri usu kihelkonnakooli 3445 õpilasega.^[4]

Õppeained

1819. aasta talurahvaseaduse^[küsitav] järgi oli Liivimaa kihelkonnakoolides kohustuslik õpetada kirjutamist, rehkendamist, kirikulaulu ja katekismust. Eestimaa kubermangu Simuna kihelkonnakoolis õpetati näiteks 1840. aastail ristiusu õpetust piiblilooga, maailma maade õpetust, õigekirja, rehkendamist, oreli- ja viiulimängu ning laulmist.

1874. aastast alates tuli Liivimaa kihelkonnakoolides õpetada usuõpetust, emakeelt, saksa keelt, vene keelt, arvutamist, ajalugu, geograafiat, loodusõpetust, joonistamist, laulmist, võimlemist ja aiatööd. Samu õppeaineid õpetati ka Eestimaa kihelkonnakoolides.

Kihelkonnakooli haridusega võis töötada vallakooliõpetajana, vallakirjutaja ja mõne muu vallataseme ametnikuna.

Õppekeeleks kihelkonnakoolides oli üldiselt eesti keel, mõnel pool mindi järk-järgult üle saksa keelele. Venestamisreformidega aastail 1887–1892 muudeti õppetöö venekeelseks. 1908/1909. õppeaastal olid näiteks Tarvastu kihelkonnakoolis õppeained: katekismus, piiblilugu, kirikulugu, vene keel, eesti keel, aritmeetika, geomeetria, Vene ajalugu, geograafia, looduselugu, joonistamine, ilukiri, laulmine, turnimine, käsitöö.

Alates 1917. aasta sügisest toimus õppetöö eesti keeles.^[2]

Kujutamine kunstiteostes

Klassiruum Palamuse kihelkonnakoolis

Palamuse kihelkonnakooli õppetööd ja olustikku on kujutatud Oskar Lutsu jutustuses "Kevade" (ilm. 1912–1913) ja samanimelises filmis aastast 1969.

Vaata ka

• Õigeusu kihelkonnakool
• Köstrikool
• Vallakool
• Külakool