Leida Loone

Eesti ajaloolane From Wikipedia, the free encyclopedia

Remove ads

Leida Loone (kuni 1934. aastani Leida Rebane; 9. aprill 1911 Peterburi28. september 1969 Pangodi) oli eesti ajaloolane ja tõlkija.

Varasem elulugu

1920. aastal võttis perekond Eesti kodakondsuse ja tuli Tartusse. Isa suri 1921. aastal ja ema kolis koos nelja lapsega Riisiperre. 1922. aastal siirdus perekond Tallinna.

Töökäik

Pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli ta ajaloomuuseumi direktor.[1] Nõukogude võimud vangistasid ta koos teiste muuseumitöötajatega ja süüdistasid teda riigikukutamise kavatsuses. Talle määrati karistuseks kolmeaastane vangistus, kuid ta vabastati vähem kui aasta pärast (Sirje Annist 2002).[2] Aastatel 1947–1948 oli ta Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi vanemtöötaja, 1947–1950 Tallinna Õpetajate Instituudi ajalookateedri juhataja, 1947–1955 Tartu Õpetajate Instituudi ajalookateedri juhataja. Vallandati Tallinna Õpetajate Instituudist seni selgitamata motiividel.[3]

Aastatel 1955–1966 oli ta Eesti NSV TA Majanduse Instituudi vanem teaduslik töötaja. Aastal 1965 osales ta Münchenis rahvusvahelisel majandusajaloo konverentsil.[4]

1966. aastal sai ta ka doktorikraadi ajaloo alal. Seejärel töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis ning sai 1966 ajaloo-keeleteaduskonna parteiorganisaatoriks[5] ja professoriks (doktoritöö "Agraarküsimus Eestis feodaalse tootmisviisi vastuolude teravnemise ja kriisi perioodil (1760.–1820. aastad)" kaitses ta Moskva Riikliku Ülikooli juures 1965).

1969. aastal hukkus ta liiklusõnnetuses.[6]

Remove ads

Teoseid

Tõlkeid

Isiklikku

Tema isa Aleksander Rebane oli rätsep ja ema Emilie Rebane oli pedagoog. Tema vend oli kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane.[7]

Tema abikaasa oli ajaloolane Nigolas Loone, nende poeg on filosoof Eero Loone.[8]

Tema lapselaps on politoloog Oudekki Loone.[5]

Viited

Kirjandus

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Remove ads