Marc Chagall

Marc Chagall (sünninimi Мовша Хацкелевич Шагал Movša Hatskelevitš Šagal; 7. juuli 1887 Lozna – 28. märts 1985) oli juudi päritolu Vene-Prantsuse kunstnik, üks 20. sajandi silmapaistvamaid moderniste.

Marc Chagall
Sünninimi	Мовша Хацкелевич Шагал
Sündinud	7. juuli 1887 Lozna, Valgevene
Surnud	28. märts 1985 (97-aastaselt) Prantsusmaa
Tegevusala	kunstnik

Tema loomingut iseloomustavad fovismi ja kubismi mõjud, samuti sügavalt isiklik ja unenäoline stiil, milles põimusid rahvuslikud motiivid, juudi kultuuri sümbolid ja autobiograafilised elemendid.

Chagall tegeles lisaks maalikunstile ka raamatuillustratsioonide (sh Nikolai Gogoli "Surnud hinged")^[1], vitraažide, lavakujunduse, keraamika, seinavaipade ja graafika loomisega. Tema juudi päritolu ja lapsepõlv Valgevenes jätsid sügava jälje kogu tema loomingule.

Perekond ja lapsepõlv

Marc Chagall sündis 1887. aastal Lozna alevis (tänapäeva Valgevene territooriumil), mis kuulus toona Venemaa Keisririigi Vitebski kubermangu. Ta kasvas üles juudi perekonnas üheksalapselise pere vanima lapsena. Vitebsk oli sel ajal oluline juudi kultuuri keskus, kus ligi pool elanikkonnast kuulus juudi kogukonda.

Pere oli vaene. Isa Zahhar Šagal töötas laomehena heeringasoolamise ettevõttes, ema Feiga-Ita pidas väikest vürtspoodi. Chagalli vanaisa oli töötanud sünagoogis laste usuõpetajana. Vaatamata materiaalsele kitsikusele meenutas Chagall oma lapsepõlve kui õnnelikku aega. Teda ümbritsesid koduloomad – koer, kits, eesel ja kanad –, keda ta hiljem tihti oma maalidel kujutas.

Haridus

Tsaari-Venemaal kehtestatud piirangute tõttu ei tohtinud juudi päritolu lapsed õppida vene üldhariduskoolides, mistõttu sai Marc Chagall alghariduse kohalikus juudi koolis, kus õpetati heebrea keelt ja Vana Testamenti. Tema ema lootis pojale paremat tulevikku ja leidis võimaluse panna 13-aastane Marc vene üldhariduskooli, kuhu juute tavaliselt ei lubatud.

Chagalli huvi kunsti vastu tärkas, kui ta nägi koolikaaslast joonistamas. Järgides sõbra eeskuju, hakkas ta raamatutest pilte maha joonistama ning otsustas kunstnikuks saada.

Kunstiõpinguid alustas Chagall 1906. aastal Vitebski kunstikoolis, mida juhtis tuntud juudi kunstnik Yehuda Pen. Kuna perekonna majanduslik olukord ei võimaldanud kooli eest tasuda, nõustus Pen õpetama noort Chagalli tasuta.^[2]

Kunstiõpingud Peterburis

1906. aastal siirdus Chagall elama Peterburi, mis oli tol ajal Venemaa impeeriumi pealinn ning oluline kunstikeskus. Seal õppis ta kaks aastat mainekas kunstikoolis (vene keeles Императорское общество поощрения художеств). 1907. aastaks oli ta alustanud oma esimeste autoportreede ja maastikumaalidega.

Aastatel 1908–1910 täiendas Chagall end Zvatseva kunstikoolis, kus tema õpetajaks oli tuntud kunstnik ja teatrikunstnik Léon Bakst. Peterburi aastad mõjutasid Chagalli loomingulist arengut sügavalt – just seal avastas ta enda jaoks teatri võimalused ning tutvus Paul Gauguini loominguga, mis avaldas talle tugevat mõju.

Chagall jäi Peterburi kuni 1910. aastani, kuid külastas regulaarselt kodulinna Vitebskit. Seal kohtus ta Bella Rosenfeldiga, kellest sai hiljem tema abikaasa ja muusa.^[3]

Kunstiõpingud Pariisis

1910. aastal kolis Marc Chagall Pariisi, mis oli tollal Euroopa kunstielu keskuseks. Esialgu koges ta kohanemisraskusi – ta tundis end üksildasena, ei osanud prantsuse keelt ning mõtles isegi Venemaale tagasi pöörduda. Siiski kohanes ta peagi uue keskkonnaga ja hakkas Pariisi sügavalt hindama, olles vaimustunud seal valitsevast kunstilisest õhkkonnast.

Pariisis õppis Chagall La Palette'i kunstikoolis, kus tema juhendajateks olid Jean Metzinger, André Dunoyer de Segonzac ja Henri Le Fauconnier. Ta tutvus Guillaume Apollinaire', Robert Delaunay ja Fernand Légeriga. Chagall külastas sageli kunstigaleriisid ja muuseume, eriti Louvre'i. Teda mõjutasid paljude meistrite teosed, sealhulgas Rembrandt, vennad Le Nainid, Chardin, van Gogh, Renoir, Pissarro, Matisse, Gauguin, Courbet, Millet, Manet, Monet, Delacroix.

Sellel ajal omandas ta guaššmaalitehnika, mida kasutas sageli oma kodukoha Valgevene ainestikul põhinevate maalide loomiseks. 1911. aastal valmis üks tema tuntumaid teoseid, "Mina ja küla", milles Chagall ühendas fovismi ja kubismi mõjutusi. See teos kujutab vene maaelu stseeni, rikastatud sürrealistlike elementide, heledate ja ebaharilike värvitoonide ning pastoraalsete motiividega. Maali peetakse üheks varajaseks näiteks Chagalli isikupärasest lähenemisest, kus modernistlik vormikeel põimub figuratiivse unenäolisusega.^[3]

Naasmine Venemaale ja abielu

Enne Venemaale naasmist otsustas Marc Chagall vastu võtta kutse Berliini kunstikaupmehelt, kes palus tal osaleda isikunäitusel. Chagall eksponeeris näitusel 40 õlimaali ning 160 guašši-, akvarelli- ja joonistust. Näitus osutus väga edukaks ja seda saatis suur medu.

1913. aastal valmis üks tema olulisi Pariisi perioodi teoseid, "Pariis läbi akna", mis peegeldab kunstniku sisemist vastuolu: armastus modernse, avatud ja kunstile pühendunud Pariisi vastu ning samas sügav side ja igatsus oma kodumaise, traditsioonilise Vitebski järele. Maali paremas servas kujutatud kahenäoline figuur vaatab korraga kahes eri suunas, sümboliseerides lõhenenud identiteeti ja kahe maailma vahelist pinget. Teosel on kujutatud ka lahku jäävat paarikest Eiffeli torni all, lendlevat figuuri ja muid sürrealistlikke detaile, mida kunstikriitik Guillaume Apollinaire on nimetanud „sür-naturalistlikeks elementideks“. Chagall ei püüa teoses teemadele selgeid vastuseid anda, vaid loob emotsionaalse ja unenäolise kujundi oma elu sisemistest vastuoludest.

1914. aastal otsustas Marc Chagall naasta kodumaale, et külastada oma kihlatut Bella Rosenfeldi Vitebskis, lootuses abielluda ja seejärel üheskoos Pariisi naasta. Mõni nädal pärast Chagalli saabumist Valgevenesse puhkes aga Esimene maailmasõda ning Venemaa sulges oma piirid. Seetõttu jäi Chagall esialgu plaanitust tunduvalt kauemaks kodumaale.

1915. aastal abiellus Chagall Bellaga, kelle vanemad suhtusid sellesse abielusse skeptiliselt, kartes, et vaesest perest pärit kunstnik ei suuda peret üleval pidada. Aasta hiljem sündis nende tütar Ida Chagall.

Sõja tõttu takerdunud Pariisi-tagasi kolimise plaanide kiuste jätkas Chagall aktiivselt kunstialast tegevust. 1915. aastal eksponeeris ta oma töid Moskvas ning 1916. aastal Peterburis.

Mitmed jõukad kunstikogujad hakkasid huvi tundma Marc Chagalli tööde vastu ning ostsid tema maale, mis tõi talle laiema tuntuse. 1917. aastal, sama aasta kevadel kui Venemaal toimus Oktoobrirevolutsioon, maalis Chagall portree "Bella valge kraega", millel ta kujutas abikaasa Bellat. Maalil seisab Bella vohava roheluse keskel, elusuurusest suuremana ja tagasihoidliku ilmega. Teose kompositsioonis on nähtud viiteid neitsi Maarjale. Maali alumises servas on kaks väiksemat figuuri, kellest üks kujutab Chagalli ennast ning teine nende tütart Idat.

Hoolimata revolutsiooni ja kodusõja põhjustatud raskustest kujunes Chagallist selleks ajaks üks Venemaa tunnustatumaid kunstnikke. 1918. aastal asutas ta oma sünnilinnas Vitebskis kunstikooli (Vitebski Rahvakunsti Instituut), millest sai üks silmapaistvamaid kunstihariduse keskusi Nõukogude Venemaal.^[3]

Hiljem, 1920. aastal, töötas Chagall Moskvas lavakunstnikuna ning lõi kujundusi Moskva juudi teatri lavastustele, sidudes lavakunsti ja maalikunsti elemente.^[3]

Marc Chagall ja Bella Rosenfeld (1923)

Prantsusmaa (1923–1941)

1923. aastal naasis Marc Chagall Pariisi, kus ta alustas koostööd tuntud kunstikaupmehe Ambroise Vollardiga. Kolm aastat hiljem, 1926. aastal, toimus tema esimene isikunäitus Ameerika Ühendriikides New Yorgis, kus eksponeeriti ligikaudu 100 teost. 1927. aastal saavutas Chagall tunnustuse ka Prantsuse kunstimaailmas, kui kunstikriitik Maurice Raynal tutvustas teda oma raamatus "Modernsed Prantsusmaa kunstnikud".

Chagall reisis palju nii Prantsusmaal kui ka väljaspool seda. Côte d'Azuris maalitud teostes kajastuvad Vahemere maastikud, värvikas taimestik ja sinine meri. Ta külastas ka Hollandit, Hispaaniat, Itaaliat, Egiptust ja Palestiinat, kus teda inspireeris lõunamaine loodus ja elurikkus, mida ta polnud varem kogenud.^[4]

Ameerika Ühendriigid (1941–1948)

Teise maailmasõja ajal põgenes Marc Chagall koos perega Ameerika Ühendriikidesse. Pääsemine sai võimalikuks tänu ulatuslikule päästeoperatsioonile, mille käigus toimetati Euroopas tagakiusatud kunstnikke ja intellektuaale võltsitud viisade abil Ameerikasse. Saabudes New Yorki, avastas Chagall, et oli juba saavutanud rahvusvahelise tuntuse.

New Yorgis, kus elas palju Euroopast põgenenud loomeinimesi – kirjanikke, kunstnikke ja heliloojaid –, kujunes Chagallile uus loomekeskkond. Ta veetsi aega galeriisid ja muuseume külastades ning suhtles teiste kunstnikega, sealhulgas Piet Mondriani ja André Bretoniga. 1944. aastal suri ootamatult Chagalli abikaasa Bella, mis oli kunstnikule raske kaotus.^[3]

Prantsusmaa (1948–1985)

1948. aastal pöördus Chagall tagasi Prantsusmaale ning asus elama Côte d'Azuri, mis oli kujunenud kunstikeskuseks. Ta reisis palju Euroopas. 1952. aastal tutvus Chagall Valentina Brodskyga, kellest sai tema teine abikaasa. Marc Chagall suri 1985. aastal.^[3]

1948. aastal naasis Marc Chagall Prantsusmaale ja asus elama Côte d'Azuri, mis oli kujunenud üheks Euroopa tähtsaimaks kunstikeskuseks. Järgnenud aastatel reisis ta palju mööda Euroopat ning jätkas viljakat loometööd. 1952. aastal tutvus Chagall Valentina Brodskyga, kellest sai tema teine abikaasa.

Marc Chagall suri 97-aastaselt 28. märtsil 1985 Saint-Paul-de-Vence'is Prantsusmaal.

Looming

Chagalli loomingut iseloomustavad elavad, emotsionaalsed värvid, mis ei olnud lihtsalt kujutise osa, vaid kandsid endas liikumist ja rütmi. Sageli piisas tal vaid kahest-kolmest värvitoonist, et luua visuaalselt mõjuvaid ja poeetilisi kompositsioone. Tema inspiratsiooniallikateks olid peamiselt lapsepõlvemälestused, juudi kultuur ja kodumaa Valgevenes, kuid ta kujutas neid läbi unenäolise, emotsionaalse prisma, asetades loogika kõrvalisele kohale.

Chagalli kunstiline käekiri jäi elu jooksul põhimõtteliselt muutumatuks. Tema teoste korduvateks motiivideks olid suured lillekimbud, melanhoolsed klounid, taevas hõljuvad armunud paarid, fantastilised loomad, piibellikud allegooriad ning katusel viiulit mängivad muusikud.

Chagalli loominguline panus tegi temast ühe olulisema 20. sajandi modernistliku kunsti esindaja, eriti Pariisi kunstielus. Tema eesmärk ei olnud kujutada reaalsust, vaid luua ja edasi anda kujutlusvõimel põhinevat atmosfääri – maailma, mis sündis tema enda fantaasiast.^[3]

Tunnustus

• 1958 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks

Vaata ka

• Marc Chagalli muuseum
• "Hall maja"