From Wikipedia, the free encyclopedia
Peeter Suure merekindlus (vene keeles Морская крепость Императора Петра Великого) oli osa Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ja nende vahelistele saartele aastatel 1912–1918.
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2010) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Nimetused:
20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemiga – patareid Kotlini saarel ja selle lähedal (Viaporis). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaad vaatama üle oma riigikaitsekavasid. Jaapanlaste edu tagas kaitseehitiste kaitstavale objektile liiga lähedal asumine. Port Arturi kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus.
Uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtimisel arendati energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.[1]
Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse.[2]
Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste kindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi lääne poole nihutamist. Kroonlinna kindluses rajati patareid Inosse ja Krasnaja Gorkasse.[3]
Lahe keskosa planeeriti uus positsioon Tallinna-Porkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. novembril 1911.
Esialgne kaitsekava valmis 1907. aastal. Ehitus loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osa 31. detsembriks 1917. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916. aastaks suur sõjasadam Muuga lahel, kuid peagi otsustati see viia üle Tallinna lahele. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna-Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser Nikolai II heaks alles 16. november 1911.
Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest kindlustistest. Ohustatud oli ka Tallinna rajatav mereväebaas, millel puudus maapoolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada.[3] Kaitsekava järgi oli ühe, Narva regioonis paikneva varupositsiooni ülesandeks tõkestada eelnevatest positsioonidest läbimurdnud vaenuliku laevastiku tee Peterburini Meriküla-Rankisaari vahelisel alal. Meriküla-Rankisaari varupositsioon, lääne poolt vaadatuna olles järjekorras eelviimane, seitsmes positsioon enne pealinna Peterburi. Positsiooni lõunapoolseim patarei rajati Narvast läände, Meriküla piirkonda. Varupositsioonil jäid tööd 1916. aastal lõpetamata.
26. aprillil 1913 anti välja ukaas kaitsepositsiooni rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks: Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor.
Merekindluse lõunasektor Eestis jagunes kaheks:
Ehitustöid alustati 1911. Tükipealse poolsaare, Väikese Paljassaare ja Tallinna reidi vahelisele alale rajatavale Peeter Suure Sadamale pani 1912. aastal nurgakivi keiser Nikolai II.
Soome lahe ümbrusse ehitati uusi ranniku- ja õhutõrje suurtükipatareisid, varjendeid, kaitsekraave, raud- ja maanteid, sildu, sõjaväelinnakuid, arsenale, ladusid, aedlinnu..[2] Ehitamise käigus tekkis võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslikke probleeme, mis hiljem tuli Eesti Vabariigil ära klaarida..[4] Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale:
Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.
Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, Venemaalt palgatuid[5] ja Saksa sõjavange. Saksa sõjavangilaagreid oli Esimese maailmasõja alguse järel Tallinna ümbruses kolm: Pääsküla sõjavangilaager andis ka nime tänapäevasele Laagri asumile; Alliku sõjavangivangilaager asus Allikul ja seal kinnipeetud tegelesid Pääsküla positsiooni väljaehitamisega; kolmas sõjavangilaager asus Rahumäel.
Peeter Suure merekindluse staap | |
---|---|
Riik |
Venemaa keisririik Venemaa vabariik |
Haru | Venemaa keisririigi ja Venemaa vabariigi Balti laevastik |
Garnison/staap | Staabi asukoht Pagari tänaval ja Narva maanteel |
Lahingud | Esimese maailmasõja Operatsioon Albion |
Laiali saadetud | 1918 |
18. veebruaril 1918 alustasid saksa sõjaväeüksused kogu Idarindel jälle sõjategevust ja liikusid paaniliselt taganevate vene armeede jäänuste kannul sisse Eesti territooriumile. Eestimaa Täitevkomitee ja Tööliste-Soldatite Nõukogu kõrvalas ja vahistas kindluse komandandi P. Izmestjevi ja kindluse juhtimise võttis enda kätte kolleegium, mis moodustati 19. veebruaril: 1) Tallinna Tööliste-Soldatite Nõukogu, 2) Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, 3) Punaarmee Staap ja 4) mereväe esindajatest. 25. veebruaril 1918 langes Keiser Peeter Suure merekindlus ja Peeter Suure sõjasadam sakslaste kätte ning keskpäeval lahkus Baltimere laevastik reidilt suunaga Helsingi.
Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni (•) ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende koguarvus pole veel jõutud ühtsele kokkuleppele):[9]
Peterburi merekaitse Eelpositsioon asus Tahkuna–Hanko liinil.
Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini (eelpositsioon, Peeter Suure merekindluse mererinde ja Turu-Ahvenamaa positsioon) pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida.[2]
Kindluse peastaap ja juhtkonna elamu[13] asus hoones Pikk tänav 61 ja Pagari tänava 1 hoone oli merekindluse juhtkonna elamu.
Merekindluse raadiojaam asus Saue lähedal, praeguse Alliku küla territooriumil, Allika tee 13.[14] Alates Eesti Vabariigi algusaegadest raadiojaama ei kasutatud, 1921 – 1974 töötas selles hoones Saue algkool.
Mererindeks (vene k. приморский фронт) nimetati kindluseala lõunasektori, s.t. Eestis paikneva osa, rannakaitselist lõiku. See koosnes patareidest Tallinna lähedastel saartel ja neemedel, staabist, raudteesüsteemist, sideobjektidest, ladudest, ehitusjõududest jne ja selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknenud rannakaitsepatareid.[15]
Venemaa Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja- ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes.[17] Merekindluse maarinne kaitses piirkonda maismaalt (lõunast) tuleva võimaliku ründe eest. Maarinne (vene k. сухопутный фронт) koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse.[15] Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, millal algasid ka ehitustööd, kuid valmisid maismaaja kaitseehitused vaid osaliselt, peamiselt I ja II kaitsesektoris: üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatud – kaitsepositsioon nr 6.
Tallinna maarinde territooriumi diameeter oli umbes 45 versta. Maarinne ei olnud pidev kaitserajatiste liin, vaid kaitserajatistena oli kavandatud kümme põhipositsiooni fortide, suurte betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelitega, patareide ja kasarmulinnakutega. Põhipositsioonide vahelõikudesse oli projekteeritud üheksa kindlustatud punkti, mille moodustasid väikesed, sageli puidust varjendid, kaitse- ja ühenduskraavid. Maarinde suurtükiväe relvastamisel kasutati ka sõjategevuses austerlastelt ja sakslastelt saadud trofeesuurtükke: 9″ rannakaitse- ja 8″ kindlusemortiire, 240 mm jaapani kahureid ja mortiire, 6″ välimortiire, 150 mm saksa ja austria haubitsad, 120 mm austria kahureid, 105 mm jaapani kahureid, 100 mm saksa haubitsaid, 90 mm austria ja saksa kahureid ning 76,5 mm austria kahureid.
Merekindluse maarinde moodustasid Tallinna kindlustatud rajooni PSM garnisoni kuulunud 23. jalaväediviisi 118. jalaväediviisi: 469. Arzamassi jalaväepolk (469-й пехотный Арзамасский полк), 470. Dankovi jalaväepolk (470-й пехотный Данковский полк), 471. Kozelski jalaväepolk (471-й пехотный Козельский полк), 472. Masalski jalaväepolk (472-й пехотный Масальский полк) jm väeosad. 118. jalaväediviisi jalaväepolgud formeeriti 1916. aastal Venemaa Ivanovo-Voznessenski ja teiste selle piirkonna tekstiilivabrikute kvalifitseeritud töölistest, kes streikide tõttu jäeti ilma ajapikendustest mobiliseerimisel. Polgud olid formeeritud senise 4 pataljoni asemel 3-st pataljonist. Veebruarirevolutsiooni järel kaotasid üksused korra ning merekindluse staap suunas 470. Dankovi jalaväepolgu Kasarijõe ja 472. Masalski jalaväepolgu Kuressaare piirkonda.
I Kaitsesektor asus Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: kolm jalaväepataljoni; kuus patareid kuuetolliseid (") suurtükke – 24 tk; kaks patareid 4,25" suurtükke – kokku 8 tk; üks patarei 3" suurtükke, kokku 4 tk.
Algselt tehtud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale, I kaitsesektori positsioonid ehitati seniselt Viti–Kodasema joonelt - Türisalu–Humala joonele;
II Kaitsesektor asus Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: viis jalaväepataljoni; kuusteist suurtükipatareid 6" suurtükke – kokku 64 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk;
III Kaitsesektor asus Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas (kindlustustevöönd hävis peamiselt aastatel 1920–1939, kui ehitused anti tsiviilomandusse ning seoses uue Tartu maantee rajamisega), kaitsesektori koosseisu kuulusid: neli jalaväepataljoni; neli patareid 6" suurtükke – kokku 16 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk.
Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud Peeter Suure merekindluse õhusõidu rood (Крепостная воздухоплавательная рота) ja üksik lennusalk (Отдельный крепостной авиационный отряд).
Lennusalga asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi ida poole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir. 1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lasnamäe lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli Lasnamäe lennuväljani rajatud raudteeharu. Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse Lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas.[59] Tallinna lahe poole jäänud Põhja Paberi- ja Puupapivabriku direktori Emil Fahle rekvireeritud suvemajas, Narva maantee 87 asusid Peeter Suure merekindluse lennusalga staap ja ohvitseride kasiino. Rajatud lennuväljal algasid lennud 1916. aastal. 1917. aasta 2. juulil määrati Tallinna Peeter Suure merekindluse maalennusalga ülemaks John Girard de Soucanton, kes ülendati 10.09.1917 alamleitnandiks.
Merelennukite baasiks pidi saama Lennusadamas asunud ja 1917. aastal poolelijäänud angaar, merelennusalk kasutas ajutise baasina Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama.
18. veebruaril 1918, kui Saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist, Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus.
---
Maa- ja mererinnet ning varustusladusid ühendas 750 mm kitsarööpmeline kindlusraudtee.[68] Keskus oli Nõmme-Kindluse.[15] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.[69][70]
Peeter Suure merekindluse kitsarööpmelise raudtee peajaam oli Nõmme-Kindluse raudteejaam. Liiva ja Rahumäe kitsarööpmelise jaama vahel asus viadukt üle Tallinna–Keila laiarööpmelise raudtee. Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärse Rahumäe raudteejaama juurest algas harutee, mis viis Koplisse, Tondile ja Mustamäele[71]. Liiva–Vääna raudtee harutee viis ka üle Harku raudteejaama Suurupi poolsaarele, kus asus Peeter Suure merekindluse peapositsiooni rannakaitsepatareid. Lääne–Harjumaale ehitati aastatel 1912–1917 Nõmme–Suurupi, Suurupi–Viti, Harku–Alliku–Peetri, Vääna–Türisalu, Sõrve–Vääna–Humala raudteeliinid.
Vt. Kitsarööpa tee kergliiklustee Nõmmel, mis on rajatud endise Peeter Suure merekindluse kompleksi kuulunud kitsarööpmelise kindlusraudtee tammile. Tee kulgeb Männiku teest Tähetorni tänavani.[72] Pärast Vabadussõda otsustati suurem osa kindlusraudteest üles võtta ja kasutada ära mujal. Ainsana säilitati kindlusraudtee osadest selle peaharu ehk Liiva–Vääna raudtee, millest arvati olema kasu ka tsiviilkasutuses.[73]
Paljassaare kindlusraudtee sai alguse Paljassaare poolsaare Katariina kailt ja suundus Suur-Paljassaare poolsaare tipus asunud suurtükipatareideni ja miiniladudeni.[74]
Lasnamäe–Iru raudteeliin ühendas maarinde idapoolseima tugipunkti Irus kindluse raudteevõrguga Lasnamäe (Dvigateli) kitsarööpmelisest raudteejaamast. Lasnamäe jaamast läks 12. (Iru) positsioonini viiv raudtee kirdesse, hilisemast sõjaväelennuväljast põhja poolt mööda ning Vana-Narva maanteega rööbiti ida poole. Väo mõisa juures läks üks haru loodesse, Pirita-Kose haubitsapatarei juurde. Peaharu läks läbi ühe sõjaväelinnaku (praeguse Iru hooldekodu kohal) üle Pirita jõe ning hargnes kaheks – põhja poole, linnaku teise osa ja tulevaste kindlusehitiste juurde ning lõuna poole, Lagedi mõisa kandis oleva patarei juurde. Üle Pirita jõe ehitati raudtee üleviimiseks Iru raudteesild.[75]
Väljaspool Tallinna rajati ka kitsarööpmelise kindlusraudtee liinid:
Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakive. Säilinud on teelõigud Harku–Vatsla, Pühaküla–Alliku, Jõeküla–Kakumäe, Viimsi poolsaarel[84], Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse[85] ja Võiküla munakivitee Väinamere positsioonil Muhul.
Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas eel- ja peapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916. aastal.[86] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.[87]
Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon[88] (vene keeles Моонзундская укрепленная позиция) kulges Eestimaa kubermangus Hiiumaalt Sõrve säärde ning sealt üle Muhu ja Vormsi mandrialadele, hõlmates ka Haapsalu linna, Rohuküla sadama ja Virtsu poolsaare. Positsiooni ülem[89] oli admiral Dmitri Svešnikov, staabiülem oli Nikolai Reek. Positsiooni koosseisus olid lisaks 107. jalaväediviisi väeosadele:
Väinamere positsiooni rannapatareide kaitseks asutati 1916–1917, 75-mm õhutõrjepatareid: 8 õhutõrjepatareid ja 3 kuulipildujakomandot sh. Kihelkonnal, Kuressaares ja Rohukülas. Positsiooni kaitseks oli BL lennuväe- ja abiüksused: kaks lennusalka (lennubaas, Papisaare lennusadam, vaatluspostid ja 12 lennukit) Kihelkonna lähedal; kaks lennusalka (12 lennukiga) Sõrve säärel; üks lennusalk (6 lennukiga) Kuressaare linna juures ja üks lennusalk (6 lennukiga) Virtsu poolsaarel. Lennubaasid ja vaatluspostid asusid Tahkunal ja Kõpu poolsaarel Hiiumaal.
PMS positsioonide koosseisus olid ka lennusadamad: Saaremaal Papisaare lennusadam (58° 21′ 58″ N, 21° 58′ 54″ E), Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadam ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul olid Haapsalu lennusadam (58° 57′ 43″ N, 23° 31′ 4″ E), Bürgermeistri holmil ja Virtsu lennusadam.
Kura kurgu positsioon kulges Liivimaa kubermangus Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal.
Peterburi merekaitse Põikpositsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.[87] Suurtükipatareid: nr 45 ja 46 IV-254/45 D Isosaari (rootsi k. Stora Mjölö) saarel, nr 41 IV-254/45 D Rysäkari (rootsi k. Rysskär) saarel, nr 42 IV-254/45 D Katajaluoto saarel, nr 44 IV-254/45 D Kuivasaari saarel, nr 49 IV-254/45 D Itä-Villinki saarel jt.
Pärast 1917. aasta rahutusi tehti kindlustuses ainult hädavajalikke töid, veebruaris 1918 seiskusid tööd täielikult. Tõsisemat vastupanu sakslastele osutada ei suudetud. Enne sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, purustati mitmeid ehitisi. Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, kuid Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist.
Eesti Vabariik merekindlust endisel suurel kujul ei vajanud, kuid osa rajatisi korrastati ja võeti siiski kasutusele. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.[69]
1920. aastal müüs Eesti Vabariik soodsalt kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.[95] Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927 vastu "Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse" (RT 1927, 65,54). Lahenduseks olid nii maade väljamaksmine kui ka vahetus. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.[4]
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal, võeti seni kasutuses olnud kindlustused Punaarmee poolt üle. Osaliselt leidsid need koos juurde rajatud ehitistega kasutust ka sõja päevil 1941. aastal.
Palju merekindluse Eesti-poolseid ehitisi võeti 1997. aastal muinsuskaitse alla, kuid endiselt on ehitised halvas seisukorras.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.