Johan Kõpp

Johan Kõpp (9. november 1874 Holdre vald – 21. oktoober 1970 Stockholm) oli eesti usuteadlane, ajaloolane ja haridustegelane.

Johan Kõpp

Tartu Ülikooli rektor (1928–1937) ning Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop (1939–1957, alates 1944 eksiilis Rootsis) ja peapiiskop (1957–1964). Asutava Kogu ja I Riiginõukogu liige.

Haridus

• 1886–1890 Valga Eesti Peetri kirikukool
• 1890–1892 Valga linnakool
• 1893–1896 Tartu Hugo Treffneri eragümnaasium, 1896 sooritas gümnaasiumi eksamid Riias
• 1896–1906 Tartu Ülikooli usuteaduskond, teoloogia kandidaat
• 1906 vaimuliku eksami sooritamine

Teenistuskäik

• 1907–1909 – Pärnus gümnaasiumiõpetaja
• 1909–1922 – Laiuse Püha Jüri koguduse õpetaja
• 1934–1940 – Tartu Ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja
• 1939 – Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja
• 1919–1923 – E.E.L.K. konsistooriumi assessor
• 1916–1918 – Tartu Ülikooli usuteaduse erakorraline professor
• 1919–1940 – Tartu Ülikooli usuteaduse korraline professor
• 1923–1928 – Tartu Ülikooli prorektor
• 1928–1937 – Tartu Ülikooli rektor
• 1939–1957 (alates 1944 eksiilis) – Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop (jäi ametisse pühitsemata^[1])
• 22. detsembrist 1939. aastal^[2] – I Riiginõukogu liige
• 16. jaanuarist 1940. aastal – rahvakasvatuse ja kultuurikomisjoni liige^[3]
• 1. jaanuarist 1940. aastal – Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan
• 1957–1964 – Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop eksiilis

Ühiskondlik tegevus

• Eesti Üliõpilaste Seltsi liige (coetus 1896)
• Eesti Kirjanduse Seltsi liige (1910–1914 abiesimees, 1914–1921 esimees)
• Ajakirja Eesti Kirjandus toimetuse liige (al. 1917)
• Õpetatud Eesti Seltsi liige (1929–1934 abiesimees)
• Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kolleegiumi liige (al. 1929)
• Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti komitee juhataja (1929–1937)
• Eesti Rahva Muuseumi hoolekogu liige (1934–1936)
• Akadeemilise Usuteaduste Seltsi liige
• Akadeemilise Ajalooseltsi liige
• Kaitseliidu vanematekogu liige (1932–1937)

Johan Kõpp ajaloolasena

Ajaloolasena kuulub Kõpp samasse põlvkonda, millele pani aluse Jakob Hurt ning kuhu kuulusid Villem Reiman, Martin Lipp, Matthias Johann Eisen, Mihkel Kampmaa (Kampmann) ja Olaf Sild. See oli kultuurilis-kirikulooline suund (samal ajal eksisteeris vähem produktiivne materialistlik suund), mida iseloomustab keskendumine rahva "sisemisele" arengule. Seda suunda esindasid tihti usuteaduskonna lõpetanud inimesed.

Kõpu kujunemisele on ehk kõige rohkem mõju avaldanud Villem Reiman. Nende mõlema ajaloouurimuslik tegevus leidis tsaariajal raamistiku, tegutsedes kolmes seltsis – Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Selts ja Eesti Kirjanduse Selts. Esimesed Kõpu tööd valmisidki kõnede, ettekannete ja artiklitena samade seltside tegevuses kaasa lüües.

Esimene teema, millesse ta rohkem süvenes, oli Eesti Aleksandrikooli küsimus, mille käsitlus valmis Kõpul kõikide trükis avaldatud tekstide sünteesist. Järgmised teemad olid erinevateks juubeliteks valminud uurimused talurahvaseaduste kujunemisest 19. sajandil, Tartu Ülikooli ajaloost ja usuvahetusliikumisest.

Ülikooli usuteaduskonna lõpetamise järel töötas Kõpp 1906. aastast Pärnus kooliõpetajana, seejärel Palamusel ja Laiusel kirikuõpetajana.

1916. aastal sai temast esimene eesti (esialgu erakorraline) professor Tartu Ülikoolis ja 1919. aastast praktilise usuteaduse professor. Seejärel uuris ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu, avaldades I osa 1925. aastal. Kõpp kirjutas palju ka kohalikust kiriku- ja haridusajaloost maakondade kaupa: Tartumaast, Võrumaast, Setumaast ja Pärnumaast.

1937. aastal avaldas ta ajaloolasena peateose "Laiuse kihelkonna ajalugu", mis on oma mahult siiani üks lokaalajaloo tippteoseid. Selleks oli ta varem otsinud originaalset materjali Laiuse kirikuarhiivist, kuhu Heinrich Georg von Jannau oli omal ajal kogunud informatsiooni 1830. aastate kooliolude kohta kogu Lõuna-Eestis.

Rootsis paguluses kirjutas ta käsitluse eestlaste vaimse palge kujunemisest Liivi sõjast Põhjasõjani, leides, et rahva elu kujuneb ilmaliku ja vaimuliku võimu koosmõjust.

Johan Kõpp on maetud Stockholmi Metsakalmistule.^[4]

Teoseid

• 1925 – "Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I". 1870–1905. Tartu: Eesti Üliõpilaste Selts
• 1937 – "Laiuse kihelkonna ajalugu". Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2. trükk 2009
• 1940 – "Eesti ajalugu III, Rootsi ja Poola aeg". Tartu (kaasautor)
• 1949 – "Väike palveraamat: igapäevaseid palvusi ja palveid". Stockholm: EELK Komitee
• 1953, 1954, 1969, 1987 – "Mälestuste radadel (I–IV)". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, uustrükk: I–IV, Eesti Raamat, Tallinn 1991 (I köites lk 5–9 Rein Ruutsoo saatesõna "Johan Kõpuga mälestuste radadel")
• 1959 – "Kirik ja rahvas: sugemeid eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt". [Stockholm]: Eesti Vaimulik Raamat.
• 2009 – "Vaimu valgusel" (artiklite kogumik). Koostanud Andres Andresen. Sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu, 592 lk

Bibliograafia trükiväljaanded

• 1954 – "Elencus bibliographichus Johannis Kõpp" (Charasteria Johanni Kõpp octogenario oblata) (Papers of the Estonian theologcal society in exil 7.) Holmiæ & Uppsala, s. 297–304.

Tunnustus

Teenetemärgid

• 1930 Kotkaristi II klassi teenetemärk
• 1934 kuldrist (annetaja Laiuse kogudus)
• 1935 Noorte Kotkaste Ustava Sõpruse märk
• 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk
• 1965 Püha Piiskop Platoni orden^[5]

Aunimetused

• 1929 – Läti Ülikooli audoktor
• 1929 – Prantsuse Teadusliku Instituudi auliige
• 1932 – Eesti Kirjanduse Seltsi auliige
• 1932 – Szegedy Ülikooli audoktor
• 1934 –Tartu ülikooli audoktor^[6]
• 1934 – Akadeemilise Ajaloo Seltsi auliige
• 1934 – Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane^[7]
• 1938 – Õpetatud Eesti Seltsi auliige
• 1938 – Debreceni Ülikooli teoloogiakolleegiumi auprofessor
• 1939 – Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi auliige
• Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aupresident

Isiklikku

Johann Kõpu poeg oli eesti vaimulik Endel Kõpp. Tema onupoeg oli põllumajandusteadlane Peeter Kõpp.

Vaata ka

• Johan Kõpu nimeline Eesti Kapital