From Wikipedia, the free encyclopedia
Vabakaubandus on kaubanduspoliitika, mis ei piira ei importi ega eksporti. Tegu on rahvusvahelisele kaubandusele rakendatud vabaturu põhimõttega. Valitsustes toetavad vabakaubandust valdavalt parempoolsed või liberaalsed erakonnad. Seevastu erakonnad, mille vaated majandusele on vasakpoolsed, toetavad tavaliselt vabakaubanduse vastandit protektsionismi.[1][2][3][4]
Tänapäeval on valdav osa riikidest liitunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni multilateraalsete kaubanduslepetega. Vabakaubanduse näited on ka Euroopa Majanduspiirkond ja Lõuna-Ameerika riikide liit Mercosur, mille raames on rajatud avatud turud. Ent enamik valitsusi rakendab endiselt protektsionistlikku poliitikat, mille eesmärk on kohaliku tööhõive toetamine. Sellised meetmed võivad olla tollimaksude kehtestamine impordile või ekspordi subsideerimine. Valitsused võivad piirata vabakaubandust ka eesmärgiga vähendada loodusvarade väljavedamist riigist. Muud kaubanduspiirangud hõlmavad impordikvoote, makse ja kaubanduse mittetariifseid tõkkeid.
Majandusteadlaste seas valitseb laiaulatuslik konsensus selle kohta, et kui protektsionismil on majanduskasvule ja majanduslikule heaolule halb mõju, siis vabakaubandusel ja kaubandustõkete vähendamisel on majanduskasvule hea mõju.[5][6][7][8][9][10] Ent kaubanduse liberaliseerimine võib tuua kaasa märkimisväärset ja ebavõrdselt jaotatud kahju ning tööliste ümberpaigutamist importkaubaga võistlevates sektorites.[6]
Vabakaubanduslikku poliitikat iseloomustavad järgmised tunnused:
Vabakaubandusest saadava kasu mõistmiseks on kaks lihtsat viisi: David Ricardo suhtelise eelise teooria ja tollimaksu või impordikvoodi mõju analüüs Pakkumise ja nõudluse seaduspärasust ning konkreetse maksu majanduslikke mõjusid kasutava majandusliku analüüsi abil on võimalik näidata vabakaubanduse teoreetilisi eeliseid ja puudusi.[11][12]
Enamiku majandusteadlaste soovituste järgi peaksid isegi arengumaad oma tollimaksude määrad üpris madalaks seadma. Majandusteadlane Ha–Joon Chang, kes on üks tööstuspoliitika pooldajaid, arvab, et kõrgemad tasemed võivad arengumaades siiski õigustatud olla, sest lõhe nende riikide ja arenenud riikide tootlikkuse vahel on tänapäeval palju suurem kui siis, kui arenenud riigid ise olid sarnasel tehnoloogilise arengu tasemel. Nüüdisaegsed vähem arenenud riigid on nõrgad tegijad palju suurema konkurentsiga süsteemis.[13][14] Vastuargumendid Changi vaatepunktile seisnevad selles, et tänapäevased arengumaad on võimelised võtma kasutusele välismaise tehnoloogia. Samas pidid tänapäevased arenenud riigid uued tehnoloogiad ise looma ja arengumaad saavad tänapäeval oma toodangut müüa eksporditurgudele, mis on palju rikkamad kui ükski 19. sajandil eksisteerinud turg.
Kui tollimaksu peamine õigustus on uute tööstusharude stimuleerimine, peab see edukas olemiseks olema piisavalt kõrge, et võimaldada kodumaal toodetud kaupade konkureerimist imporditud kaupadega. Seda teooriat, mille kohta kasutatakse väljendit "industrialiseerimine impordi asendamiseks", peetakse tänapäevaste arengumaade jaoks valdavalt ebaefektiivseks.[13]
Paremal esitatud joonisel on kujutatud impordile tollimaksu kehtestamise mõju ettekujutatavale kaubale. Enne tollimaksu on kauba hind maailmaturul (ja seega ka siseturul) Pworld. Tollimaks suurendab siseturu hinda Ptariff peale. Kõrgem hind põhjustab kodumaise toodangu suurenemise QS1 pealt QS2 peale ning toob kaasa sisetarbimise vähenemise QC1 pealt QC2 tasemele.[15][16]
Tollimaksul on kolm peamist mõju ühiskondlikule heaolule. Tarbijate olukord halveneb, sest tarbija ülejääk (roheline ala) muutub väiksemaks. Tootjate olukord paraneb, kuna tootjate ülejääk (kollane ala) suureneb. Ka valitsus saab lisamaksutulu (sinine ala). Ent kaotus tarbijate jaoks on suurem kui tootjate ja valitsuse saadav tulu. Selle ühiskondliku kahju suurust näitavad kaks roosat kolmnurka. Tollimaksu kõrvaldamine ja vabakaubanduse võimaldamine oleks ühiskonna jaoks selge kasum.[15][16]
Selle tollimaksu peaaegu identne analüüs sellise riigi seisukohast, kes toodab rohkem, kui tarbib, annab samalaadseid tulemusi. Selle riigi seisukohast jätab maksu kehtestamine tootjad halvemasse ja tarbijad paremasse olukorda, kuid tootjate puhaskahjum on suurem kui tarbijate saadav kasu (sel juhul maksutulu ei ole, sest analüüsitav riik maksu ei kogu). Sarnaste analüüside korral annavad ka ekspordile seatavad maksud ning impordi- ja ekspordikvoodid peaaegu identseid tulemusi.[11]
Mõnikord võidavad tarbijad ja mõnikord tootjad, kuid kaubandusele piirangute kehtestamine toob ühiskonna jaoks kaasa puhaskahjumi, sest kaubanduse piiramisest saadavad kahjud on suuremad kui saadav kasu. Vabakaubandus tekitab võitjaid ja kaotajaid, kuid teooria ja empiirilised tõendid näitavad, et vabakaubandusest saadav võit on suurem kui kahju.[11]
Peavoolu-majandusteooria järgi võib valikuline vabakaubanduslepingute rakendamine mõnele riigile ja tollimaksude rakendamine teistele riikidele viia kaubavahetuse ümbersuunamisest tuleneva majandusliku ebatõhususeni. Kauba tootmine riigis, kus see on kõige odavam, on majanduslikult tõhus, kuid alati seda ei toimu – kui kõrgema hinnaga tootja on sõlminud vabakaubanduslepingu ja madalama hinnaga tootja seisab silmitsi kõrge tollimaksuga. Vabakaubanduse rakendamine kõrgema hinnaga tootjale (mitte madalama hinnaga tootjale) võib viia kaubavahetuse ümbersuunamise ja majanduse puhaskahjumini. Seetõttu peavad mitmed majandusteadlased väga oluliseks läbirääkimisi globaalsete tollimaksude vähendamise üle (nt Doha arenguvoor).[11]
Vabakaubanduslike süsteemide majandusele on pühendatud arvukalt teoseid ja laialdast tööd on tehtud nii teoreetilise kui ka empiirilise mõju uurimisel. Kuigi vabakaubandus tekitab võitjaid ja kaotajaid, valitseb majandusteadlaste hulgas konsensus selles, et ühiskonna jaoks on tegu suure ja ühemõttelise puhaskasumiga.[17][18] 2006. aastal Ameerika majandusteadlaste seas läbi viidud küsitlusest (83 vastajat) selgus kaks olulist nüanssi:
Harvardi majandusprofessor Greg Mankiw on öelnud: "Vähesed ettepanekud on pälvinud professionaalsete majandusteadlaste hulgas nii suure üksmeele kui see, et avatud maailmakaubandus suurendab majanduskasvu ja tõstab elatustaset." [20] Juhtivate majandusteadlaste seas tehtud uuringu andmetel olid kõik need teadlased nõus väitega, et "vabam kaubandus parandab tootmise tõhusust ja pakub tarbijatele paremaid valikuid ning pikas perspektiivis on see tulu palju suurem kui mistahes mõju tööhõivele".[21]
Ettekujutus mitut sõltumatut riiki hõlmavast vabakaubanduslikust süsteemist pärineb algelisel kujul 16. sajandi Hispaania koloniaalimpeeriumist.[22] Ameerika jurist Arthur Nussbaum on märkinud, et Hispaania teoloog Francisco de Vitoria oli "esimene, kes käis välja arusaamad (kuigi mitte nende tingimused) kaubandusvabadusest ja merede vabadusest".[23] Vitoria põhjendas seda rahvaste õiguse (ius gentium) põhimõtete alusel.[23] Ent kaks varajast Suurbritannia majandusteadlast, Adam Smith ja David Ricardo, andsid vabakaubanduse ideele hiljem selle tänapäevase ja äratuntava kuju.
Vabakaubandust propageerinud majandusteadlased arvasid, et just kaubandus oli põhjus, miks mõned tsivilisatsioonid majanduslikult hästi edenesid. Näiteks osutas Adam Smith suurenenud kauplemisele kui põhjusele, miks ei õitsenud mitte ainult selliste Vahemere riikide nagu Egiptuse, Vana-Kreeka ja Rooma keisririigi kultuurid, vaid ka Bengali (Ida-India) ja Hiina kultuurid. Hollandi suur majanduslik õitseng pärast Hispaania valitsemise alt vabanemist ja vabakaubandusliku poliitika poole püüdlemist[24] tegi vabakaubanduse ning merkantilismi vahelisest vaidlusest sajanditeks ühe majanduse olulisima teema. Vabakaubanduse põhimõtted on sajandeid võidelnud merkantilistlike, protektsionistlike, isolatsionistlike, kommunistlike, populistlike ja muude põhimõtetega.
Osmanite riigis olid 18. sajandiks liberalistlik vabakaubanduspoliitika juba kasutusel. Selle juured olid Osmanite riigi alistumislepingutes, mis viisid ajas tagasi esimeste Prantsusmaaga aastal 1536 allkirjastatud kaubanduslepinguteni ning mida suurendati alistumisega aastatel 1673, 1740 (millega viidi impordi ja ekspordi maks vaid 3% peale) ja 1790. Vabakaubandust toetavad Suurbritannia majandusteadlased, näiteks John Ramsay McCulloch teoses "Dictionary of Commerce", ülistasid osmanite vabakaubanduspoliitikat. Ent vabakaubandusele vastanduvad Suurbritannia poliitikud kritiseerisid seda. Näiteks viitas peaminister Benjamin Disraeli 1846. aastal teraviljaseaduse (Corn Laws) teemalisel debatil Osmanite riigile kui "piiramatu konkurentsi põhjustatud ülekohtule", väites, et see hävitas aastal 1812 selle, mis oli "üks maailma parimaid tootjaid".[25]
Kauplemist koloniaal-Ameerikas reguleeris Suurbritannia merkantilistlik süsteem spetsiaalsete kaubandus- ja laevandusseaduste kaudu. Kuni 1760. aastateni toetasid vaid üksikud kolonistid avalikult vabakaubandust ja seda osaliselt seetõttu, et eeskirju ei viidud täide rangelt (Uus-Inglismaa oli kuulus salakaubaveo poolest), ning ka seetõttu, et koloniaalkaupmehed ei tahtnud võistelda välismaiste kaupade ja laevandusega. Ajaloolase Oliver Dickersoni järgi ei olnud aga iha vabakaubanduse järele üks Ameerika revolutsiooni põhjustest. "Mõte, et 18. sajandi peamised merkantilistlikud tavad olid valed," kirjutas Dickerson, "ei olnud üks osa revolutsiooniliste juhtide mõtlemisest."[26]
Vabakaubandus jõudis tulevasse riiki nimega Ameerika Ühendriigid Ameerika iseseisvussõja tulemusena. Pärast seda, kui Suurbritannia parlament andis 1775. aastal välja koloniaalsadamad blokeerinud keeluseaduse, vastas Ameerika Ühendriikide teine kontinentaalkongress sellele majandusliku sõltumatuse tegeliku väljakuulutamisega, avades 6. aprillil 1776 Ameerika sadamad võõramaisele kaubandusele. Ajaloolane John W. Tyler on kirjutanud: "vabakaubandus suruti ameeriklastele peale, meeldis see neile või mitte".[27]
Märtsis 1801 andis paavst Pius VII pealkirja "Le più colte" kandnud motu proprio dokumendiga korralduse kaubanduse mõningaseks liberaliseerimiseks kirikuriigis. Hoolimata sellest oli riigi toiduvarude tagamiseks riigi vilja eksportimine keelatud.
Suurbritannias sai vabakaubandusest keskne printsiip aastal 1846 pärast seda, kui oli tühistatud teravilja impordile suured maksud peale pannud teraviljaseadus. Selleteemalist ulatuslikku agitatsiooni toetas teraviljaseaduse vastane liiga (Anti-Corn Law League). 1843. aastal avas Hiina Nanjingi rahulepingu alusel viis lepinguga hõlmatud sadamat maailmakaubandusele. Esimene vabakaubandusleping sõlmiti aastal 1860 Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel (Cobden-Chevalier' leping) ning see viis peagi teistegi Euroopa riikide vaheliste lepinguteni.[28]
Paljud klassikalised liberaalid, eriti 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Suurbritannias (nt John Stuart Mill) ja pea kogu 20. sajandi Ameerika Ühendriikides (nt Henry Ford ja riigisekretär Cordell Hull), uskusid, et vabakaubandus edendab rahu. Woodrow Wilson kaasas vabakaubandust käsitleva retoorika ka oma neljateistkümne teesi kõnesse 1918. aastal:
„Seetõttu on maailmarahu programm meie programm; ja see programm, ainus võimalik programm, nagu kõik me seda näeme, on järgmine: [...].
3. Kõigi majanduslike tõkete eemaldamine nii palju, kui see on võimalik, ja kauplemistingimuste võrdsuse tagamine kõigile rahvastele, kes rahuga nõustuvad ja end selle eest hoolitsemisega seostavad.“
Majandusajaloolase Douglas Irwini järgi saadab Ameerika Ühendriikide kaubanduspoliitikat levinud müüt, et madalad tollimaksud põhjustasid 19. sajandi alguses Ameerika tootjatele kahju ja et seejärel tegid kõrged tollimaksud Ameerika Ühendriikidest 19. sajandi lõpu poole suure tööstusjõu.[29] Ajakirjas The Economist avaldatud Irwini raamatu "Clashing over Commerce: A History of US Trade Policy" (2017) arvustuses märgitakse järgmist.[29]
„Poliitiline dünaamika tooks kaasa selle, et inimesed näevad tollimaksude ja majandustsükli vahel seost, mida tegelikult ei ole. Majanduse kiire kasv tekitaks piisavalt tulu, et tollimaksud võiksid langeda; languse aegu tekkis surve makse uuesti tõsta. Ajaks, mil see aset leidis, oli majandus juba taastumas, jättes seeläbi mulje, et tollimaksude korduv langetamine põhjustaski majanduse kokkuvarisemise ja et vastupidised sammud võimaldasid majandusel taastuda. Hr Irwin purustab metoodiliselt ka arusaama, et protektsionism tegi Ameerikast suure tööstusjõu; nii mõnigi usub, et see ettekujutus pakub õppetunde tänapäeva arenguriikidele. Kuna osakaal ülemaailmsest tootmisest tõusis 1870. aasta 23% pealt 1913. aastaks 36% peale, kaasnes tolleaegsete kõrgete tollimaksudega oma hind: 1870. aastate keskpaigas umbes 0,5% sisemajanduse kogutoodangust. Mõnes tööstusharus võidi seeläbi arengut küll mõne aasta võrra kiirendada. Kuid Ameerika majanduse kasvamisel selle protektsionistliku perioodi jooksul oli rohkem pistmist rikkalike ressursside ja avatusega inimeste ning ideede suhtes.“
Majandusajaloolase Paul Bairochi järgi on Ameerika Ühendriigid alates 18. sajandi lõpust olnud "tänapäevase protektsionismi kodumaa ja bastion". Tegelikult ei järginud Ameerika Ühendriigid vabakaubanduse põhimõtteid aastani 1945 ja näiteks president Thomas Jeffersoni toetajad olid suuremas osas sellele tugevalt vastu. 19. sajandil jätkasid mitmed riigimehed (näiteks senaator Henry Clay) riigimees Hamiltoni alustatut viigide parteis nime Ameerika Süsteem all. Opositsiooniline Demokraatlik Partei vaidlustas 1830.–1850. aastatel mitmete valimiste tulemused osaliselt just tollimaksude ja tööstuse kaitsmisega seotud teemade tõttu.[30]
Ameerika Ühendriikides soosis demokraatlik partei mõõdukaid tollimakse, mille eesmärk oli valitsusele tulu teenida; samas soosisid viigid kõrgemaid kaitsetolle enda soositud tööstusharude kaitsmiseks. Majandusteadlasest Henry Charles Careyst sai majanduse "Ameerika süsteemi" juhtiv pooldaja. Sellele merkantilistlikule süsteemile vastandusid demokraadid Andrew Jackson, Martin Van Buren, John Tyler, James K. Polk, Franklin Pierce ja James Buchanan.
Abraham Lincolni juhitud noor vabariiklik partei oli vabakaubandusele vastu ja rakendas kodusõja ajal 44% suurust maksu – seda osaliselt selleks, et maksta raudteede subsiidiumide ja sõjas võidu saavutamise eest, kuid teisalt ka selleks, et kaitsta enda soositud tööstusettevõtteid.[31] William McKinley, kellest sai hiljem Ameerika Ühendriikide president, sõnastas vabariikliku partei (mis võitis kõik presidendivalimised vahemikus 1868–1912, välja arvatud kaks Grover Clevelandi ametiaega) seisukoha järgmiselt:
„Vabakaubanduse oludes on kaupmees isand ja tootja ori. Kaitsmine on kui loodusseadus, enese alalhoiu seadus; see on enesearendamine, inimrassi kõrgeima ja parima saatuse tagamine. [On öeldud, et] kaitsmine on ebamoraalne ... Miks, kui kaitsmine koondab ja ülendab 63 miljonit [Ameerika Ühendriikide rahvaarv] inimest ja nende 63 miljoni mõju ülendab ülejäänud maailma. Me ei saa astuda sammu progressi rajal ilma, et sellest tõuseks tulu inimkonnale igal pool. Hästi, nad ütlevad, et "osta sealt, kus sa saad osta kõige odavamalt" ... Loomulikult kehtib see ka tööjõule, nii nagu kõigele muule. Las ma esitan teile maksiimi, mis on tuhat korda parem kui see, ja tegu on kaitsmise maksiimiga: "osta sealt, kus sa saad kõige lihtsamini maksta". Ja see koht ilma peal on seal, kus tööjõud saab oma kõrgeimad tasud.[32]“
Sõdadevahelisel ajal saavutas Ameerika Ühendriikides kontrolli majanduslik protektsionism ja seda kõige tuntumal kujul Smoot-Hawley tollimaksuseaduse näol. Majandusteadlased panevad just selle seaduse süüks 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi pikenemise ja levimise üle kogu maailma.[33][34] Tänu 1934. aastal vastu võetud vastastikuste kaubanduslepingute seadusele hakkas kaubavahetus liberaliseeruma.
Majandusteadlane Ha-Joon Chang analüüsib raamatus "Kicking Away the Ladder" vabakaubandusliku poliitika ja majanduskasvu ajalugu ning märgib, et paljud praeguseks industrialiseeritud riigid rakendasid oma ajaloo jooksul märkimisväärseid kaubandustõkkeid. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, mida mõnikord peetakse vabakaubanduspoliitika sünnipaikadeks, on läbi ajaloo kasutanud eri tasemel protektsionismi. Vastusena riigisisestele pingetele kaotas Suurbritannia 1846. aastal teravilja importi piiranud teraviljaseadused. Seeläbi vähenes protektsionism tootjate jaoks 19. sajandi keskpaigas, mil tehnoloogiline eelis oli kõrgpunktis. Ent 1950. aastaks olid toodetud kaupade tollimaks tõusnud taas 23% peale. Ameerika Ühendriigid säilitasid toodetud kaupadele kuni 1950. aastateni kaalutud keskmisel põhinevad tollimaksud vahemikus 40–50% ja seda suurendas 19. sajandi suurtest transpordikuludest tulenev loomulik protektsionism.[35] Vabakaubanduse kõige järjepidevamad rakendajad on olnud Šveits, Holland ja vähemal määral ka Belgia.[36] Chang kirjeldab nelja Aasia tiigri ekspordile suunatud industrialiseerumise poliitikat kui "oluliselt keerulisemat ja peenhäälestatumat kui tema ajaloolised ekvivalendid".[37]
Kõigest hoolimata on protektsionism kujunenud siiski normiks üle maailma ja enamik arenenud riikidest rakendab näiteks põllumajandusega seotud tollimakse. 12 tööstusriigis tootmisele kehtestatud tollimaksud jäid aastatel 1820–1980 vahemikku 11–32%. Arengumaades on keskmine tollimaks toodetud kaupadele umbes 34%.[38]
Ameerika majandusteadlane C. Fred Bergsten mõtles kaubanduspoliitika kirjeldamiseks välja jalgrattateooria. Selle mudeli järgi on kaubanduspoliitika dünaamiliselt ebastabiilne, sest see kaldub pidevalt kas liberaliseerimise või protektsionismi poole. Hoidmaks ära jalgratta seljast maha kukkumist (protektsionismi halvad küljed), peavad kaubanduspoliitika ja mitmepoolsed kaubandusläbirääkimised pidevalt suurema liberaliseerimise suunas pedaalima. Suurema liberaliseerimise saavutamiseks peavad otsustajad apelleerima tarbijate paremale heaolule ja laiema riikliku majanduse ülemuslikkusele kitsamate valdkondade huvide üle. Ent Bergsten väidab ka, et lisaks on vaja kaubavahetuses kaotajatele nende kaotused kompenseerida ja aidata neil uut tööd leida, sest see vähendab nii vastureaktsioone globaliseerumisele kui ka ametiühingute ja poliitikute motiive kutsuda üles kaubandust kaitsma.[39]
Alates II maailmasõja lõpust on Ameerika Ühendriigid sageli toetanud vähendatud tariife/kaubandustõkkeid ja vabakaubandust (osaliselt tööstuse suuruse ja külma sõja alguse tõttu). Ameerika Ühendriigid aitasid rajada üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ja hiljem ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni, kuigi riik oli 1950. aastatel lükanud tagasi selle varasema variandi (mis oleks saanud nimeks Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon).[40][viide?] Alates 1970. aastatest on Ühendriikide valitsused pidanud läbirääkimisi reguleeritud kaubavahetuse kokkulepete üle, näiteks Põhja-Ameerika vabakaubanduse leping 1990. aastatel, Dominikaani vabariigi ja Kesk-Ameerika vabakaubandusleping 2006. aastal ja hulk kahepoolseid lepinguid (nt Jordaaniaga).[viide?]
Euroopas moodustasid kuus riiki 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, millest sai 1958. aastal Euroopa Majandusühendus. Euroopa Majandusühenduse kaks peamist eesmärki olid ühisturu (hilisema nimega ühtne turg) väljatöötamine ja liikmesriikide vahelise tolliliidu rajamine. Pärast liikmesuse laiendamist sai Euroopa Majandusühendusest 1993. aastal Euroopa Liit. Euroopa Liit, mis on tänapäeval maailma suurim ühtne turg[41], on sõlminud vabakaubanduslepinguid paljude riikidega üle maailma.[42]
Enamik maailma riikidest kuulub Maailma Kaubandusorganisatsiooni[43], mis mõnel viisil küll piirab, kuid ei kõrvalda tollimakse ja muid kaubandustõkkeid. Enamik riike kuulub lisaks piirkondlikesse vabakaubanduspiirkondadesse, milles osalejate vahelisi kaubandustõkkeid on vähendatud. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid peavad kõnelusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse leppe sõlmimise asjus.
12 Vaikse ookeaniga piirnevat riiki peavad kõnelusi Vaikse ookeani ülese partnerluse (kui vabakaubanduspoliitika) loomise üle.[44][45] Alguses juhtisid protsessi Ameerika Ühendriigid, kuid jaanuaris 2017 taganes riik partnerluse üle peetavatest kõnelustest.[46]
Vabakaubandus võib kehtida nii teenustele kui ka kaupadele. Vabakaubandust võivad pärssida majandusega mitteseotud kaalutlused: riik võib küll vabakaubanduse kasutusele võtta, kuid keelata näiteks ära mingit liiki narkootikumid, alkoholi või tegevusvaldkonnad (nt prostitutsioon)[47], piirates seeläbi rahvusvahelist vabakaubandust.
Maailma Majandusfoorumi kaubanduse võimaldamise indeks mõõdab tegureid, poliitikat ja teenuseid, mis lihtsustavad kaubavahetust üle piiride ning eri sihtkohtadesse. Indeks koondab nelja alamindeksit: juurdepääs turule, piiride administreerimine, transpordi- ja kommunikatsioonitaristu ja ärikeskkond. Tabeli 30 esimest riiki 2016. aastal olid järgmised.[48]
|
|
|
Akadeemikud, valitsused ja huvirühmad väitlevad vabakaubandusega seostuvate sotsiaalsete hindade, sellest saadavate kasude ja tulusaajate teemadel.
Protektsionismi toetavad argumendid kuuluvad majanduslikku kategooriasse (kaubandus kahjustab kas majandust või mingeid majandusrühmi) või moraalsesse kategooriasse (kaubanduse mõju võib majandust aidata, kuid neil võib olla halb mõju muudes valdkondades). Üldine vastuväide vabakaubandusele on see, et tegu on varjatud kolonialismi või imperialismiga. Moraalne kategooria on laiaulatuslik, hõlmates muresid uute tööstusharude hävitamise, pikaajalise majandusliku arengu õõnestamise, majandusliku ebavõrdsuse, keskkonnakahju, lapstööjõu kasutamise ja orjatööl põhinevate vabrikute toetamise, põhja võidujooksu, palgaorjuse, vaestes riikides vaesuse rõhutamise, riigikaitse kahjustamise ja kultuuriliste muutuste pealesundimise pärast.[49]
Vabakaubandusele vastanduvate majanduslike argumentidega kritiseeritakse majandusteooriate eeldusi või järeldusi. Vabakaubandusele vastanduvad sotsiaalpoliitilised argumendid osutavad ühiskondlikule ja poliitilisele mõjule, mida majanduslikud argumendid ei hõlma, näiteks poliitiline stabiilsus, riiklik julgeolek, inimõigused ja keskkonnakaitse.[viide?]
Vabakaubandusele on sageli vastu kodumaised tööstusettevõtted, mille kasumit ja turuosa imporditud kaupade madalamad hinnad vähendaks.[50][51] Kui näiteks Ameerika Ühendriikide imporditavale suhkrule määratud tollimakse vähendataks, saaksid kodumaised tootjad suhkru eest madalamat hinda ja vähem kasumit, kuid samas Ameerika tarbijad kulutaksid nende samade madalamate hindade tõttu samale suhkrukogusele vähem raha. David Ricardo majandusteooria järgi ületaks tarbijate saadav kasu kindlasti tootjate kantavat kahju.[52][53] Kuna kõik need vähesed kodumaised suhkrutootjad kaotaksid palju, samal ajal kui suur hulk tarbijaid võidaks vähe, mobiliseeriks kodumaised tootjad end palju tõenäolisemalt tollimaksude kaotamise vastu.[51] Üldisemalt võttes soosivad tootjad sageli kodumaiseid subsiidiume ja importkaupade tollimakse, kuid on vastu subsiidiumidele ja tollimaksudele turgudel, kuhu nad ekspordivad.
Sotsialistid on sageli vabakaubanduse vastu sel põhjusel, et see võimaldab kapitali kaudu töötajaid maksimaalselt ekspluateerida. Näiteks kirjutas Karl Marx teoses "Kommunistliku partei manifest" järgmist: "Kodanlus ... on sisse seadnud ainsa, ebamõistliku vabaduse – vaba kaubanduse. Ühesõnaga – ekspluateerimiseks; religioossete ja poliitiliste illusioonidega looritatuna on see asendanud alasti, häbitu, otsese, jõhkra ekspluateerimise." Marx ei soosinud vabakaubandust ainuüksi seetõttu, et ta tundis, et see kiirendaks ühiskondlikku revolutsiooni.[56]
Vabale kaubandusele on vastu ka paljud globaliseerumisvastased rühmitused, kes on seisukohal, et vabakaubanduslepingud ei suurenda tavaliselt vaeste või töölisklassi majanduslikku vabadust ja teevad sageli neid vaesemaks. Seal, kus välismaine tarnija lubab tööjõu de facto ekspluateerimist, on kodumaine vaba tööjõud sunnitud ebaõiglaselt võistlema välismaise ekspluateeritud tööjõuga. Seega nähakse vabakaubanduses viisi töötajate õigustest ja üksikisiku vabadust kaitsvatest seadustest kõrvale hoidmiseks.
Mõned vabakaubanduse oponendid toetavad vabakaubandust küll teoorias, kuid on vastu vabakaubanduslikele kokkulepetele nii, nagu neid on rakendatud. Mõne NAFTA vastase meelest on leping tavaliste inimeste jaoks kahjulik, kuid mõned nende argumendid käivad tegelikult valitsuste hallatava kaubanduse üksikasjade vastu, mitte vabakaubanduse vastu per se. Näiteks on väidetud, et vale oleks lasta Ameerika Ühendriikidest pärit subsideeritud maisi NAFTA tingimuste alusel tasuta Mehhikosse hindadega, mis jäävad suurelt alla tootmiskulu (dumping), sest sellel oleks hävitav mõju Mehhiko põllumeestele. Sellised subsiidiumid ei vasta vabakaubanduse teooriale, mistõttu ei käi see argument mitte vabakaubanduse põhimõtte, vaid pigem selle valikulise rakendamise kohta.[viide?]
Uuringud on näidanud, et kaubanduspiirangute toetus on suurim madalama haridustasemega vastajate hulgas.[57] Seejuures on leitud järgmist. "Hariduse mõjul sellele, kuidas valijad mõtlevad kaubandusest ja globaliseerumisest, on rohkem pistmist majanduslike ideedega kokku puutumise ja nende majanduslike nähtuste koond- jm mõjuga, mitte üksikute arvutustega selle kohta, kuidas kaubandus mõjutab isiklikku sissetulekut või töökoha kindlust. Sellega ei saa öelda, et need arvutused ei ole olulised üksikisikute vaadete kujundamisel – need lihtsalt ei avaldu selles lihtsas seoses haridustaseme ja kaubandusele avatuse toetamise vahel."[57] Ühes 2017. aastal tehtud uuringus leiti, et suurema tõenäosusega on protektsionistid isikud, kelle ametites on suur osakaal rutiinsete ülesannete täitmisel, ja need, kes teevad selliseid töid, mida on võimalik mujale üle viia.[58]
Uuringud on ka näidanud, et vabakaubandusega seotud hoiakud ei peegelda tingimata inimeste isiklikke huvisid.[59][60]
Pikka aega on väidetud, et vabakaubandus on kolonialismi või imperialismi üks vorme. Selle seisukoha on omaks võtnud mitmed majandusliku rahvusluse ja merkantilismi koolkonna toetajad. 19. sajandil kritiseeriti Suurbritannia vabakaubanduslikke püüdlusi kui katet Briti impeeriumile – peamised kritiseerijad olid ameeriklane Henry Clay, kes oli "Ameerika süsteemi" arhitekt[61], ja Saksamaa päritolu Ameerika majandusteadlane Friedrich List.[62]
Viimasel ajal on Ecuadori president Rafael Correa mõistnud hukka vabakaubanduse sofistikat enda kirjutatud sissejuhatuses raamatule "The Hidden Face of Free Trade Accords", mille üks autoreid oli Correa energiaminister Alberto Acosta. Correa tsiteerib allikana Ha-Joon Changi raamatut "Kicking Away the Ladder" ning määrab kindlaks vabakaubanduse "Ameerika süsteemi" ja "Briti süsteemi" erinevused. Tema järgi nägid ameeriklased Briti süsteemi otsesõnu "osana Suurbritannia imperialistlikust süsteemist". Correa järgi näitas Chang, et esimesena esitas tööstuslikku protektsionismi kaitsva süstemaatilise argumendi riigikassa sekretär Alexander Hamilton, mitte Friedrich List.
Vabakaubanduse väärtust vaatles ja dokumenteeris esimesena Adam Smith 1776. aasta raamatus "Rahvaste rikkus".[63] Ta kirjutas:
„Iga mõistliku perekonnapea maksiim on mitte kunagi üritada kodus valmistada seda, mille valmistamine maksab tema jaoks rohkem kui selle ostmine ... Kui välisriik saab pakkuda meile kaupa odavamalt kui me ise seda valmistada saame, on parem osta see neilt osaga meie oma tööstuse toodangust, mida on kasutatud viisil, milles meil on mõningane eelis.[64]“
Selleks, et esitada merkantilismile vastanduvat argumenti, toetuti selle väite esitamisel absoluutse eelise mõistele. Merkantilism oli sel ajal kaubanduses domineeriv suundumus ja selle järgi pidi riik püüdma eksportida rohkem kui importida (ja seeläbi rikkust koguma).[65] Smith aga väitis, et selle asemel saaksid riigid kasu sellest, kui igaüks toodaks vaid kaupa või kaupu, milleks nad kõige paremini sobivad, kaubeldes seejuures omavahel nii, nagu seda oli tarbimiseks vaja. Selle tõttu ei olnud oluline mitte ekspordi väärtus impordi väärtuse suhtes, vaid riigi toodetavate kaupade väärtus. Absoluutse eelise mõiste ei hõlmanud olukorda, kus riigil puudus eelis teatud kauba või kaubatüübi tootmises.[66]
Seda teoreetilist puudust seletati suhtelise eelise teooriaga. Üldiselt omistatakse see David Ricardole, kes käsitles seda 1817. aasta raamatus "On the Principles of Political Economy and Taxation".[67] Selle teooria järgi ei põhine vabakaubandus mitte kauba tootmise absoluutsel eelisel, vaid tootmise suhtelisel alternatiivkulul. Riik peaks spetsialiseeruma mistahes kaubale, mida ta suudab toota väikseima kuluga, kaubeldes seejärel selle kaubaga selleks, et osta muid tarbimise jaoks vajaminevaid kaupu. See võimaldab riikidel kaubandusest kasu saada isegi siis, kui neil ei ole üheski tootmisvaldkonnas absoluutset eelist. Kuigi nende kaubandusest saadav tulu ei pruugi kõikide kaupade lõikes olla võrdne produktiivsema riigi tuludega, on nad kaubavahetuse tõttu siiski majanduslikult paremas seisus kui autarkia korral.[68][69]
Erakorralise juhtumina lugesid viis demokraatlikku parteisse kuuluvat kongresmeni Ameerika Ühendriikide Kongressis täies mahus ette Henry George'i 1886. aastal ilmunud raamatu "Kaitse või vabakaubandus" ("Protection or Free Trade") ja see kanti ka kongressi protokolli (Congressional Record).[70][71] Ameerika majandusteadlane Tyler Cowen on kirjutanud, et see raamat on "tänase päevani ehk kõige paremini argumenteeritud traktaat vabakaubanduse alal".[72] Henry George arutleb selle teema üle oma raamatus eriti tööliste huvidest lähtudes. Siiski suhtub George väga kriitiliselt protektsionismi:
„Me kõik kuuleme huvi ja rõõmuga edasiminekutest vee- või maismaatranspordi vallas; me kõik kaldume pidama kanalite avamist, raudteede ehitamist, sadamate süvendamist [ja] aurulaevade täiustamist kasulikuks. Kuid kui sellised asjad on kasulikud, siis kuidas saavad tollimaksud olla kasulikud? Selliste asjade efekt on tarbekaupade transpordikulude vähendamine; tollimaksude efekt seisneb nende suurendamises. Kui kaitsev teooria oleks tõene, oleks iga riikidevahelist kaubatransporti odavamaks tegev täiustus inimkonnale kahjulik, välja arvatud juhul, kui tollimakse kooskõlas sellega ei suurendata.[73]“
Henry George pidas üldist vabakaubanduslikku argumenti ebapiisavaks. Ta väitis, et kaitsvate tollimaksude kõrvaldamisest üksi ei piisa töölisklassi seisundi parandamiseks – välja arvatud juhul, kui sellega oleks kaasnenud liikumine maamaksu suunas.[74]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.