Volga-Bulgaaria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Volga-Bulgaaria (ka Volga-Kama-Bulgaaria[1]) oli 10.–13. sajandil eksisteerinud turgikeelsete bulgaaride riik Volgamaal, Volga jõe keskjooksul Kama jõgikonnas.
Remove ads
Nimi
Sõnatüve "bulgar" täpne päritolu on teadmata. Esmakordselt kasutati tüve 4. sajandil pKr ja selle päritolu ei ole suudetud siiani tuvastada. Üks levinud hüpotees on, et "bulgar" pärineb turgikeelsest sõnast "bulgha", mis tähendab "segama". Selle järgi võiks "bulgaarid" tähendada segarahvast.[2]
Bulgaaria nime levik väljaspool Volga-Bulgaariat (keskaegne Suur-Bulgaaria; Doonau-Bulgaaria, tänapäevase Bulgaaria eelkäija; võib-olla ka Põhja-Kaukaasia Balkaaria[3]) on seotud kas bulgaari rahvaste rännakuga erinevatesse Euroopa osadesse (nagu räägivad Bütsantsi kroonikad) või selle grupi olulise positsiooniga rändrahvaste hierarhias, sarnaselt hunnidele mõni sajand varem.[2][4]
Remove ads
Ajalugu
Bulgaaride ränne Volgamaale
Pikemalt artiklis Suur-Bulgaaria
Keskaja algul, 6.–7. sajandil, elasid algbulgaaride rändhõimud Aasovi merd piiravais steppides Donimaal. 630. ja 640. aastatel suutis bulgaaride khaan Kubrat ühendada peamised bulgaari hõimud, luues võimsa Suur-Bulgaaria konföderatsiooni.[5] Bütsantsi kroonikate järgi purustas pärast Kubrati surma Bulgaaride riigi Kasaaride kaganaat. Tema vanim poeg alistus kasaaridele, teised pojad liikusid bulgaari hõimudega eri suuntes. Volga bulgaarlased said Kotragi juhitud bulgaaridest, kes rändasid põhja.[6][7][8] Tegelikkuses pole teada, kuivõrd otseselt oli Suur-Bulgaaria lagunemine seotud bulgaaride rännakuga põhja.[9]
Enne bulgaaride saabumist asustasid 5. sajandist Volgamaad indoeuroopa päritolu Imenkovo kultuuri esindajad (võib-olla slaavlased), soome-ugri rahvad (peamiselt ungarlased ja mordvalased) ja sarmaadid. Need rahvad käisid teineteisega tihedalt läbi ja mõjutasid teineteise kultuuri, sellele lisaks mõjutasid nende kultuuri piirkonna läheduses asuvad Turbaslõ ja Kušnarenkovo kultuurid. Peamiselt röövretkede ja (tõenäoliselt) katku tõttu kukkus 7. sajandil Imenkovo kultuuride asulate arv.[5]
Esimesed märgid bulgaaridest Volga keskjooksu ja Kama jõe aladel pärinevad 8. sajandi keskpaigast. Nad saabusid Volgamaale mitme lainena ja inkorporeerisid enda poliitilisse struktuuri mitmeid piirkonnas elanud ja sinna 8.–9. sajandi jooksul elama asunud turgi ning soome-ugri hõime. Aja jooksul segunesid bulgaarid teiste rahvastega kokku. Kuigi olid bulgaarid pooleldi nomaadsed, näitavad arheoloogilised uuringud, et paljud piirkonda saabunud bulgaarid asusid elama paikset elu. Peamiselt tegelesid Volgamaa elanikud põlluharimisega, kuid ka kalapüügi ja loomakasvatusega.[5][6]
Volga-Bulgaaria loomine
9. sajandi kolmandaks veerandiks olid Volgamaa rahvad juba tugevalt segunenud ning laias plaanis oli säilitas tulevase riigi rahvastik sarnase koosseisu. Sel perioodil sagenesid ka kontaktid Skandinaaviast pärit varjaagidega ja piirkonnas ilmusid viikingite kauplemiskohad.[5] Kasaaride eeskujul moodustatud bulgaari ruunide kasutus levis ka Volgamaale.[10]
10. sajandini olid Volga bulgaarid erinevates hõimudes Volgamaal Kasaaria vasallid. 10 sajandi alguses tekkis piirkonnas Volga bulgaaride juhitud riiklik moodustis. Volga-Bulgaaria esimesi valitsejaid nimetati elteberideks, mis tähendas piirkondlikku valitsejat. Elteberid pidid Kasaari khaanile saatma andamina karusnahka ja pantvangina oma poja.[1][5][11] Varajane Volga-Bulgaaria oli pigem hõimude liit, mis otsis 9. sajandist Kasaariast iseseisvust ja andami ning kaubanduspiirangute vähendamist.[9][12]
Umbes 919. aastast oli tollane Volga-Bulgaaria elteber Almass kontaktis Bagdadi kaliifi al-Muqtadiriga, otsides temalt toetust iseseisvuspüüdlustes. Aastatel 921–922 külastas Volga-Bulgaariat valitseja kutsel kalifaadi saatkond ning araablased lubasid Volga bulgaaridele rahalist ja usulist toetust nende võitluses kasaaride vastu. Põhjusena selles on nähtud nii araablaste sõjalist tuge Kasaaria vastu kui ka majandushuvide tõttu, mis olid seotud islamiriikidega lõunas. Kuigi Volga-Bulgaaria juhtkond oli juba islamiusku, lugesid saatkonna liikme Aḩmad ibn Faḑlāni järgi saadikud missiooni ebaõnnestunuks. Siiski hakkas pärast seda islam riigi eliidi seas laiemalt levima. Islami mõju kasvu on näha mošeede laias levikus, ruunide järkjärgulises asendumises araabia tähestikuga ja järgnevate valitsejate enese nimetamises emiirideks.[5][6][9]
Bulgaaride võitlus nõrgenenud Kasaari khaaniriigi vastu oli 10. sajandi keskpaiku edukas. Kuigi esialgu jäid Volga-Bulgaaria khaanid Kasaariast sõltuvaks, said nad juurde olulisi õigusi, näiteks õiguse kaubelda otse ka kaugete riikidega. Seoses suurema iseseisvusega arenevad 10. sajandi teisel ja kolmandal veerandil välja ka esimesed Volga-Bulgaaria asulad, millest vanim teadaolev on Semenovo. Sajandi esimesel poolel tekkis ka Volga-Bulgaaria pealinn Bolğar, teisel poolel ilmub suureks kaubalinnaks kujunev Bilär. Riik kasutas ära oma asukohta idateel, maksustades piirkonnast läbi liikuvat kaupa ja levitades oma hõbemünte ka slaavlaste ja skandinaavlaste seas. 11. sajandiks olid Volga bulgaarid muutunud paikseks, elades nii linnades kui ka maal.[5]
Ka Kasaaride kaganaat oli ümber kujunemas paikseks kaubandusele orienteeritud ühiskonnaks, mis samuti soosis piirialade, sealhulgas ka Volga-Bulgaaria, suuremat autonoomiat. Kuid pärast Kiievi vürsti Svjatoslavi hävitavat sõjakäiku 965. aastal kasaaride vastu lagunes Kasaari kaganaat 960. aastatel täielikult.[1] Seetõttu sai Volga-Bulgaaria täiesti iseseisvaks riigiks.[5]
Iseseisev Volga-Bulgaaria
Volga-Bulgaaria sise- ja välispoliitilistest arengutest on allikate puuduste tõttu vähe teada, isegi riigi valitsejad pole kindlalt teada.[13] 10. sajandi teisel poolel arenes hõimuühiskond järk-järgult paikseks agraarühiskonnaks. Samuti suurenes usu roll ühiskonnas ja usuga koos kinnistus ka rahva paikseks jäämine. Need arengud põhjustasid aga hõõrdumisi, sest vana eliit ei tahtnud alati oma privileegidest loobuda. Konfliktide tõttu lahkusid mõned hõimud alates 970. aastatest Volga-Bulgaariast.[5] Olukord stabiliseerus 11. sajandi alguses. Sellel ajal vähenesid vanade poliitiliste keskuste Suari ja Bolğari tähtsused, nende asemel kujunes riigi uueks keskuseks Bilär.[9]
Volga-Bulgaaria oli kogu oma 300-aastase eksistentsi jooksul ümbritsetud rahvastega, kes ei olnud veel välja arendanud kindlat poliitilist struktuuri.[6] Riik kasutas seda 10. sajandi teisel poolel ja 11. sajandi esimesel poolel ära, laienedes aeglaselt itta, koloniseerides alad kuni Šešmani. Itta laienemist soosis kaubatee Kesk-Aasiaga.[5] Oma lõplikute piirideni jõudis ta 11. sajandi keskpaiku, siis püsisid piirid peaaegu püsivalt paigas kuni mongolite sissetungini.[14] Tõenäoliselt oli neil piiratud mõjuvõimu ka põhjas riigist põhja jäävas Jugras.[11]
Riik kujunes kaubanduse keskuseks, mis vahendas kaupa Läänemerest Horezmini ja Askizini ning Jugrast Lähis-Idani. Kiievi-Venega tekkisid Volga-Bulgaarial sidemed 10. sajandil. Nestori kroonika järgi järgi saatsid Volga bulgaarid Kiievi-Venesse saadikud veenma tollast valitsejat Vladimirit võtma vastu islamit, kuid edutult. Tõenäoliselt pole kroonikas esitatud lugu ise tõestisündinud, kuid see võib põhineda bulgaaride soovil seda teha, eriti kuna tollal korraldas Kiievi-Vene Volga-Bulgaariasse mitmeid sõjaretki. Suhted stabiliseerusid ja majanduslikud sidemed said kahe riigi vahel paika 1006. aasta kaubandusleppega, millega andsid riigid teineteise kaupmeestele erilised kauplemisõigused.[11][12]
12. sajandiks oli välja kujunenud bulgaari asulate linnastu, mis hõlmas endas omavahel ühendatud linnamägesid ja asulaid. See toetas põlluharimise laienemist (mis omakorda põhjustas liigsest põlluharimisest taastuva maa-ala suurenemist) ja loomakasvatuse levimist uutele maadele. Riigis liigirikkus vähenes ja umbrohi levis põldudel aina ohtramalt, viies kõigepealt keskkondliku, seejärel majandusliku krahhini. Kriisi aitas leevendada osa rahvastiku asumine väljapoole Volga-Bulgaariat, Vanavene vürstiriikidesse ja volgasoomlaste asualadele.[14]
Riigi rahulik areng katkes 11. sajandi teisel poolel, kui riiki ründasid kiptšakide poolt oguusi hõimud, hiljem ründasid riiki ka kiptšakid ise. Pidevad sõjaretked, mis jõudsid riigi pealinnani välja, sundisid Volga-Bulgaaria rahvast asuma rohkem Kama lähedusse. Sõjaretked kadusid 1120. aastatel, pärast seda, kui bulgaarid suutsid tappa tollase Kiptšaki riigi khaani Ajepa. See-eest sattusid Bolgarid konflikti Kiievi valitseja Juri Dolgorukiga, kes oli abielus mõrvatud khaani tütrega. Idaslaavlased korraldasid mitu sõjakäiku Volga bolgaaride vastu, millest suurim, 1183. aastal korraldatud retk, piiras Biläri. Kiievi-Vene–Volga-Bulgaaria sõjad jätkusid kuni mongolite saabumiseni.[9][11]
12. sajandi sõjad näitasid, et Volga-Bulgaaria juhtkond polnud ühtne. Osa riigi juhtkonnast tahtis arendada suhteid Kiievi-Vene vürstidega, teine pool tahtis arendada kaubandust ja kindlustada oma võimu Jugras ning Uurali piirkonnas. 1183. aastal liitus Kiievi-Vene sõjaretkega slaavlaste poolel ka osa Volga-Bulgaaria eliidist. Kaubandusmeelse eliidi juhtimisel ründasid Volga-Bulgaaria väed Kirde-Kiievi-Vene linnasid (Suzdal, Jaroslavl, Ustjug) ja soosisid 13. sajandi alguses mordvalaste riigi ja selle juhi Purgazi võitlust Kiievi-Vene vastu.[9]
Mongolite vallutus
- Pikemalt artiklis Mongolite sissetung Volga-Bulgaariasse
Uudised mongolite vallutustest jõudsid Volga-Bulgaariasse aastatel 1219–1221, mil mongolid hävitasid Horezmi riigi, sest Volga-Bulgaaria linnadesse jõudis palju pagulasi Horezmi riigist. Mõned aastad hiljem saabusid riiki ka kiptšaki pagulased. Kuuldes uuest ohust, tegi Volga-Bulgaaria naabritega rahu ja steppi jäänud kiptšakidega liidu. Pärast Kalka lahingut 1223. aastal liikusid mongolite riigi väed Subutai ja Džebe juhtimisel Volga-Bulgaaria poole. Volga bulgaarid suutsid Samara lähedal mongoleid edukalt varitseda ja tagasi lüüa.[9][15]
1228. aasta otsustasid mongolid kurultail võtta vallutuse sihiks Volga-Bulgaaria. 1229. aastal võttis Batu-khaan ette Volga-Bulgaaria vastu esimese sõjakäigu, milles hävitas Uurali-äärsed Volga-Bulgaaria tugipunktid, kuid edasi ei tunginud. 1232. aastal vallutasid mongolid Lõuna-Volga-Bulgaaria, kuid peamised linnad jäid vallutamata. 1236. aastal vallutasid mongolid Volga-Bulgaaria täielikult ja laastasid mitu aastat piirkonda.[12] Bilär, Bolğar ja Suar hävitati, linnade elanikud tapeti või müüdi orjadeks. Kuni 80% riigi elanikkonnast hukkus. Vallutatud piirkond jagati mitmeks piiratud autonoomiaga haldusüksuseks, millest said Mongoli impeeriumi vasallid Džutši ulussi koosseisus.[15][16]
Järelmõjud
- Pikemalt artiklis Bulgaari uluss
Mongolite sõjategevus sundis paljusid Volga bulgaare pagema riigi põhjaosasse. Riigi endisest keskosast sai Mongoli riigis Bulgaari uluss. Sinna jäänud bulgaarid mässasid mongolite vastu aastatel 1238–1239 ja 1261.[16] Bilär ei taastunud vallutussõjast, Bolğar taastus ühe riigi keskusena 14. sajandi keskpaigas, kuid juba uue linnana.[15] Bulgaaride osakaal oma kodumaal vähenes veel 13. sajandil musta surma tõttu.[4]
Allesjäänud 13. sajandi jooksul õppisid bulgaarid elama uue võimu all. Tühjaks jäänud aladele asusid püsivalt mitmed rahvad, näiteks kiptšakid, horezmlased, mordvalased, armeenlased ja idaslaavid. Mitmekesisust võimendas mongolite piirkonna kasutus küüditamise sihtkohana, kuhu saadeti mujal Mongoli riigis mässanud rahvakilde. Järk-järgult võtsid bulgaarid omaks tatarlaste nime, millega iseloomustati kõiki Džutši ulussis elavaid turgikeelseid elanikke, ja segunesid piirkonda asunud teiste turgi rahvastega.[17] Erinevalt ülejäänud ulussist jäi Kama jõe piirkond mongoli vallutussõdadest laias plaanis puutumata, mistõttu see säilitas oma Volga-Bulgaaria aegsed olud kauem kui ülejäänud uluss.[16]
Mongoli riigi jagunemise järel 13. sajandi lõpus jäid endise Volga-Bulgaaria alad Kuldhordi koosseisu.[18] 14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses oli Kuldhord nõrgenemas ja Bulgaari ulussis ja selle läheduses koondasid võimu oma kätte Kaasani (mille algne nimi oli Uus-Bolğar) valitsejad.[19] 15. sajandi keskpaigus iseseisvus Kaasani khaaniriik, mille valitsejad kasutasid harva ka tiitlit "Bulghāria prints". Mõnikord esines Kaasaniga seoses Bulgaaria nime ka Vene allikates. Bulgaarid olid tollal veel kohati eristatud sealsetest Volga tatarlastest, kuid erinevus oli peamiselt klassis: tatarlased moodustasid Kaasani ülemklassi, bulgaarid alamklassi.[20] Kaasani vallutamise järel 16. sajandi keskpaigust on endine Volga-Bulgaaria olnud Vene riigi koosseisus.[17] Bulgaarid rahvusena hajusid, kuid Bulgaaria nimi jäi piirkonnas kasutusse.[4]
Uurimine
Volga-Bulgaaria ajalugu oli kuni 19. sajandini vähetuntud, sest säilinud kirjalikke allikaid riigi kohta oli vähe ja need olid kõik sekundaarsed, ehk teiste poolt kirja pandud.[12] Sajandi lõpus sai piirkonna uurimine hoogu juurde, sest arheoloogia sai aluse teadusena. Seda võimendas veelgi arheoloogia, ajaloo ja etnograafia seltsi asutamine Kaasani Keiserlikus Ülikoolis 1878. aastal.[9]
Volga-Bulgaaria uurimine on algusest peale olnud tihedalt seotud Venemaa kaasaegse poliitikaga. Keisririigi ajal toetasid Vene võimud uuringuid, mis väitsid Volga bulgaarid slaavi rahvas olevat. Andrei Lihatšev on ainuke 19. sajandi uurija, kelle uurimus Volga bulgaaride eluolust kujunes üleüldiselt aksepteerituks. Põhjalikumad uurimused ilmusid alles 20. sajandi teisel poolel ja olid kirjutatud Nõukogude kontekstis. Nõukogude-järgsed uuringud sageli koostatud Tatarstani ja Venemaa praegustes oludes, milles arutatakse bulgaaride seoseid tatarlastega ja slaavide rolli Volga-Bulgaarias.[9]
Järglasrahvad
19. sajandist alates on rahvuslikud ja akadeemilised liikumised arutlenud, kuivõrd moodustasid Volga bulgaarid aluse Volga keskjooksu turgi rahvaste tatarlaste ja tšuvašide etnogeneesis. Varem arvati, et bulgaarid võisid olla ka baškiiride eelkäijad, kuigi see hüpotees ei ole enam levinud.[21][22]
Kui 19. sajandil arvati tatarlasi piirkonda olevat asunud alles mongolite vallutustega, siis Nõukogude ajast saadik arvatakse pigem, et tatarlased kujunesid välja (vähemalt kohati) piirkonda jäänud bulgaaridest.[9] Tatarlaste päritolu vastu räägib asjaolu, et tatari keel on turgi keelte teisest harust ja seega mitte väga lähedane bulgaari keele sugulane. Tatarstanis on olnud poliitilisi liikumisi, mis on taotlenud rahva ümbernimetamist bolgariteks.[4]
Tšuvaššide puhul on keele tõttu tõenäoline, et rahvus oli tihedalt seotud Volga bulgaaridega. Volga bulgaari keelt peetakse tšuvaši keele eelkäijaks ja lähedaseimaks sugulaskeeleks. See-eest järgisisd tšuvašid kuni õigeusu vastuvõtmiseni oma põlisusku ja nende keelest puuduvad täielikult islami mõjutused, mis peaksid islamiusku Volga bulgaaride järglasrahva keeles olema.[22][23]
Remove ads
Geograafia
Volga-Bulgaaria asus Volga keskjooksul ja Kama alamjooksul, tänapäevase Venemaa koosseisus, täpsemalt Uljanovski ja Samara oblastide ning Tatarstani ja Tšuvaši vabariikide alal. Volga-Bulgaaria peamisteks piirideks olid jõed: põhjas Kazanka, läänes Svijaga, idas Šešma ja lõunas Bolšoi Tšeremšan ning Sok. Nende piirideni jõudis riik 11. sajandi keskpaiku ja püsis nendes enam-vähem stabiilselt kuni mongolite sissetungini.[14]
Volga-Bulgaaria oli kogu oma 300-aastase eksistentsi jooksul ümbritsetud rahvastega, kes ei olnud veel välja arendanud kindlat poliitilist struktuuri.[6] Põhjas piirnesid nad Jugra ja Vepsamaaga, volgasoomlaste ja permlastega (mordvalased, komid, udmurdid, marid) ning lõunas baškiiridega, võib-olla kohati ka oguuside, petšeneegide ja kumaanidega.[11]
Riigi maastik on pigem tasandikuline, keskmiselt 170-180 meetrit merepinnast. Piirkond on kahe taimestikuvööndi, metsa ja stepi, piiril. Suurt osa Volga-Bulgaariast kattis metsastepp, Samara jõelooge oli tollal suuresti stepp. Metsad olid levinumad Bolšoi Tšeremšani läheduses riigi lõunapiiril. Palju oli väikseid jõgesid ja järvi. Põlluharimiseks ja loomapidamiseks sobis viljakuse poolest kõige paremini Kama-tagune piirkond. Levinuimad puud olid mänd ja kask, kuid riigis kasvasid lehtpuudest veel tamm, pärn, aru- ning sookask, vaher, sarapuu, pihlakas, künnapuu ja lodjapuu ning okaspuudest mänd, Siberi kuusk ja harilik kuusk. Bulgaaride paikseks jäämise järel metsa osakaal vähenes ja stepi osakaal suurenes, piirkonnas tekkisid inimasulad ning põllud.[14]
Piirkonnast on leitud 17 looma-, 26 linnu- ja 26 kalaliiki. Metslooma liikidest leidusid Volga-Bulgaarias põder, põhjapõder, metskits, saiga, metssiga, metshobune, kulaan, kaks jänese liiki, orav, kobras, hunt, rebane, pruunkaru, nugis, tuhkur ja ilves. Kliima soojenemise tõttu on leitud piirkonnast jälgi ka (tavaliselt stepialadel elavatest) Euroopa sookilpkonnast ja muttlemmingust (Ellobius talpinus). Lindudest elasid Volga-Bulgaarias järvekaur, hallhaigur, rägapart, rääkspart, sinikael-part, soopart, hallhani, rabahani, laululuik, tuttvart, sõtkas, stepipistrik, kalakotkas, teder, metsis, laanepüü, põldvutt, suurtrapp, kurg, suurkoovitaja, vihitaja, kajakas, ronk, hallvares ja harakas. Kaladest elasid piirkonna veekogudes sterlet, sevrjuuga, beluuga, vene tuur, šipp, kessleri aloosa, taimen, Kaukasuse forell, nelma, haug, latikas, abakala, nurg, turb, tõugjas, särg, hammassärg, karpkala, koger, linask, säinas, säga, luts, sander, jõekoha ja ahven. Volga-Bulgaaria kalaliigid olid suured: väikseimad algasid 20 sentimeetrist, suurimad olid 3,5 meetrit. Enamus kaladest oli 60-100 sentimeetrit pikad.[14]
Remove ads
Riigihaldus
Riigi juhtimine
Varajane Volga-Bulgaaria oli hõimuliit, mida juhtis sõjaline juht. Rahvas pidi oma juhtidele maksma koosviibimistel andamit, milleks olid hobused, mõdu või nisu. Riigis kehtis hõimuaegadest pärit olev turgi õigus, mille järgi olid naised meestega peaaegu samaõiguslikud. Suuri otsuseid arutati koosviibimistel ja langetati koos.[6][24]
Pärast islami kujunemist riigiusuks ja rahvastiku paikseks jäämist kujunes Volga-Bulgaaria kaasaegseks agraarühiskonnaks, mis jäljendas riigihalduses kohati kalifaati.[6] Volga-Bulgaariat valitses oma dünastia. Bekid olid piirkondlikud asevalitsejaid maa- ja linnakohtades. Aadlike kohalik nimetus oli yori/churi, vaimulikkonda jagati kolmeks: qādī, faqīh, ja chatīb.[12]
Riigis arenes välja sisuline maksusüsteem ja suur osa maast koondus aadlikest suurmaaomanike kätte. Kaubanduse osakaalu tõttu kujunesid riigis mõjukaks ka kaupmehed.[6] Naiste roll ühiskonnas vähenes: nad ei võinud enam omal soovil meestega vestlusesse asuda, hobustega sõita ega relvi kanda, vaid olid pidid jääma koju.[24]
Haridus
Volga-Bulgaarias oli ka välja arenenud ruunidel põhinev kirjakeel, mis oli seotud Orhoni kirjasüsteemiga. Ruunid asendas 10. sajandi jooksul araabia tähestik. Bulgaaride kirjaoskus oli märkimisväärne. Haridust anti islamikoolides: maktabis algharidust, medreses haridust edasijõudnutele.[25] Araabiakeelseid tekste leiab riigist juba 10. sajandist, kuid Volga bulgaari kirjakeelest on säilinud näited vaid 12.–14. sajandi hauakividel.[22][26]
Mitmed allikad kinnitavad, et Volga-Bulgaariast kujunes 11.–12. sajanditel välja üks akadeemilise elu kaasaegseid keskuseid.[26] Mitmed tuntud tollased islamiharitlased olid pärit Volga-Bulgaariast, näiteks teoloog Yakub ibn Numan, haritlased Khwaja Ahmad al-Bulghāri ja Sulaiman ibn Daud ning poeet Qol Ğali.[12]
Remove ads
Demograafia
Rahvuslik koosseis
Bulgaarid saabusid Volga-Bulgaariasse 8.–9. sajandi jooksul kolmes laines. Esimesed grupid liikusid 8. sajandi keskel Volgat pidi ülemjooksu poole, kuid ei jätnud endast palju jälgi. 8. sajandi teises pooles asusid mitmed hõimud tänapäevase Tetjuši rajooni aladele. Samuti asusid mitmed bulgaari hõimud 8. sajandi teises pooles Volga paremkaldale. Bulgaaride grupid olid erinevate taustadega, mõned olid nomaadsemad, teised paiksemad, erinesid ka matmiskombed. Rändeid põhjustasid tõenäoliselt Araabia-Kasaaria sõjad, teised bulgaaride aladele rändavad rändrahvad ja kliimasoojenemine, mis põhjustas Volga alamjooksul sageli põuda.[5][14]
Volga-Bulgaarias segunesid bulgaarid mitmete rahvustega, sealhulgas ka turgi ja soomeugri (ersade, mokšade ja ungarlaste) hõimudega. Tõenäoliselt moodustasid Volga-Bulgaaria rahvastiku suuresti Nevolino kultuuri esindajad, kellest on piirkonnas palju märke juba enne bulgaarisid ja oletatavasti segunesid nendega rahumeelselt. 9. sajandi kolmandaks veerandiks oli Volga-Bulgaaria moodustav rahvuslik koosseis piirkonnas välja kujunenud.[5] Füüsilise antropoloogia uuringud on näidanud, et Volga bulgaarlased kuulusid niiöelda europiidsesse rassi, kuigi aadlike puhul on täheldatud ka Kesk-Aasia mõjusid.[6]
Lisaks bulgaaridele märkis ibn Faḑlān Volgamaad külastades eraldiseisvalt ära sabiirid, kes elasid (sajandi lõpuni Volga-Bulgaariaga vaid nõrgalt seotud, seejärel riiki integreeritud) Suari vürstkonnas, mille keskuseks kujunes Suari asula.[6] Sellele lisaks märkis ta ära Volgamaal elavat veel turgi taustaga eskeleid ja barsileid. Arheoloogilised tõendid viitavad ka petšeneegide asustusele Volga-Bulgaarias. Hoolimata Ibn Faḑlāni kommentaaridest pole piirkonnas märke skandinaavlaste, araablaste ega indialaste püsivast asustusest.[5]
Ibn Faḑlān mainius veel Volga-Bulgaaria idaosas, Kama jõest läänes ja idas elavaid soomeugrilasi (sealhulgas ka ungarlaste eelkäijad). Nad olid tõenäoliselt välja arenenud Kušnarenkovo ja Karajakupovo kultuuridest ja jäänud Volga-Bulgaaria aladele sealsete meeldivate eluolude tõttu.[14] Kirjalike allikate järgi säilitasid nad kogu Volga-Bulgaaria eksistensi jooksul oma kultuuri, usu ja keele. 1230. aastatel kohtas munk Julian piirkonda külastades kirja veel soravalt ungari keelt kõnelevaid kohalikke.[5]
Usundid
Volga-Bulgaaria riigiusuks kujunes koos riigi tekkega islam, kuigi tõenäoliselt olid mõned grupid islami omaks võtnud juba enne kaliifi saadikute külastust 921–922. aastal, sest islami jutlustajad Horezmist olid piirkonnas usundit juba levitanud.[9] Riigi eliit islamiseerus 920.–940. aastate jooksul. Enamik bulgaaridest järgisid 10. sajandil veel neile põlist tengrismi, kuid sajandi lõpuks hakkas islam rohkem levima ka rahva seas. Islami võtsid omaks peamiselt volga bulgaarlased (aga mitte kõik hõimud), teised riigi rahvad säilitasid oma usu. Siiski jätkus paganlike matmispaikade kasutus kindlasti veel 10. sajandil ja tõenäoliselt ka 11. sajandil.[5]
Islamist sai Volga-Bulgaaria üks alustalasid. Islami vaimulikkond moodustas riigis mõjuka osa ja ka märgatav osa Volga-Bulgaaria haritlastest omandas islamistliku hariduse.[6] Olles põhjapoolseim islamiriik maailmas, olid korralikud moslemid talviti hädas kõigi vajalike palvustega päevasesse aega mahutamisega.[19]
Enamus vähemusrahvusi, eriti soomeugrilased, jäid truuks oma põlisusundile. Märke usuvähemuste allasurumisest Volga-Bulgaarias ei ole.[25] Volgamaal levis juba enne bulgaaride saabumist ka kristlus, peamiselt Imenkovo kultuuri esindajate seas. Kristlastest Volga-Bulgaarias on säilinud kirjalikke allikaid ka 12. ja 13. sajandist. Judaismi järgijatest pole siiani riigis jälgi leitud.[5][12]
Asustus
Volga-Bulgaaria tekkides elasid bulgaarid veel jurtades, püsivaid asulaid polnud veel tekkinud. Esimesed asulad tekkisid teadaolevalt 10. sajandi teisel ja kolmandal veerandil. Vanim teadaolev Volga-Bulgaaria asula on Semenovo. Asulad tekkisid kohtades, kus kauplemine oli soodus, näiteks jõesuudmetes. Ka riigi pealinn Bolğar tekkis kauplemiskohana 10. sajandi esimesel poolel Volga kaldal, praegusest Kaasani linnast 200 km lõunas.[27] Kuigi kirjalike allikate järgi tekkis ka riigi teine pealinn Bilär juba 920. aastatel, pole sellest arheoloogilisi tõendeid. Pigem tundub suureks kaubalinnaks kujunev linn olevat tekkinud 10. sajandi viimasel kolmandikul.[5] OIulisemad suuremad linnad ja poliitilised keskused olid veel Suar, Džuketau ja Kermentšuk.[28] Volga-Bulgaaria suuremates linnades mängisid suurt rolli moslemimaadest saabunud migrandid.[9]
Rahvastiku tihedus oli märgatavalt kõrgem lõunas, Malõi Tšeremšani vesikonna ümbruses, kus on leitud 320 asulat, muuhulgas ka piirkonna suurim Bilär. Rohkem kui pooled leiud on leitud Volga-Bulgaaria lõunapiirilt. Põhjas oli asustus madalam, kuid siiski suhteliselt tasakaalukalt jagunenud. Kama ümbrus idas asustati hiljem, 12. sajandi jooksul. Volga-Bulgaaria rahvaarv tõusis pärast rahva paikseks jäämist märgatavalt.[14]
Volga-Bulgaaria on tuntud oma linnamägede poolt. 21. sajandi alguse seisuga on avastatud 163 linnamäge, neist rohkem kui pooled Kama-taguses piirkonnas, Bolšoi Tšeremšani ja Malõi Tšeremšani vesikonna ümbruses. Linnamägede suurus on 1-600 hektarit, enamus neist küll kuni 30 hektarit. Mitmes suuremas linnamäes asus ka linn, väiksemad täitsid sageli lossi või kindlustuse rolli.[14]
Remove ads
Majandus
Maakasutus
Kuni Volga-Bulgaaria tekkimiseni oli Volga bulgaaride peamine elatusviis loomakasvatus. Lisaks sellele tegeleti loomajahiga. Paikseks jäämisega kujunes aga Volga bulgaaride peamiseks elatusviisiks põlluharimine.[22] Tõenäoliselt juba piirkonda jõudmisest saadik tegelesid mõned bulgaarid ka põlluharimisega, elanikkonna paikseks jäämisega põllumajanduse osakaal riigi majanduses kasvas. Peamiselt kasvatati hirssi, nisu ja otra, mis kasvasid tollal piirkonnas paremini kliimasoojenemise tõttu. Koos hobuselihaga moodustasid eelmainitud põllutooted suurema osa Volga bulgaaride söögilauast.[5][14][22]
Põllumehed oma toodangu eest eraldi makse maksma ei pidanud. Bulgaaride põllutoodangu saadused olid vajatust suuremad, kuid nad ei osanud põllumaad sälitavalt kasutada, mistõttu mulla viljakus külade lähedal vähenes ja muld sai välja kurnatud.[22] Seepärast võtsid talupojad põldudena kasutusele uued piirialad ja nõnda liikusid aega mööda ka külad - vanad põldudest kaugemal olevad talud jäid kasutuseta, uued talud liikusid mõnisada meetrit edasi uute põldude poole.[5][14]
Lisaks põllutöölistele moodustasid suure osa Volga-Bulgaaria elanikest käsitöölised. Metalli töötlemine arenes riigis peamiselt välja rauamaagi asukohtade lähedal Volga keskjooksu läheduses. Erandiks olid suured linnad, kuhu raud toimetati läbi kaubanduskohtade. Riigi idaosas Kama jõe ümbruses leidus palju ka vaske, kuigi selle kvaliteet ei olnud väga hea. Väärismetalle piirkonnas eriti ei leidunud, mistõttu kasutasid juveliirid oma töös sissetoodud väärismetalle (kuld, hõbe). Vanametalli ja vasknõusid müüdi Volga-Bulgaariast edasi Venesse ja oma naaberpiirkondadesse, kuid vääristooted jäid enamasti riiki.[9] Volga ja Kama liiva kasutati kohalike pottide tegemiseks, hiljem ka vähekvaliteetse klaasi valmistamisel.[14]
Kaubandus
Kuigi enamus bulgaare olid põlluharijad, oli Volga-Bulgaaria majandus suuresti üles ehitatud kaubandusele. Paiknedes nii Volgal, idatee läheduses, sagedas kontaktis Horezmiga kui ka oletataval Siberi kaubateel, orienteerus riik varakult kaubanduse arendamisele.[9] Välisriikide kaupmeestele arendati linnades välja eraldatud linnaosad.[12] Põhjas koguti hinnatud karusnahkasid, mis müüdi lõunas ja idas maha. Volga-Bulgaaria valitsejad kogusid maksuna kümnendiku nende aladelt läbi liikunud kaubast.[5][22]
Koos iseseisvuse suurenemisega laienes riigi võimekus kaubelda ja asulate tekkega arenes piirkonnas välja ka piirkonnale omane sepatöö, mis oli ajendatud nii kasaaride kui ka Kesk-Aasia sepakunstist.[5] Moslemimaades kujunesid hinnatuks ja Volga-Bulgaaria kingad.[22]
Kuigi hõbemüntide (dirham) tootmine algas Volga-Bulgaarias 10. sajandi alguses juba enne kontakte Araabiaga ja enne püsivate asulate teket riigis, oli see peamiselt mässumeelsete Volga-Bulgaaria varajaste khaanide poliitiline võte, mitte veel täielikult iseseisva riigi tunnus.[5] Esimesed mündid jäljendasid Samaniidide riigi dirhame, hilisematel müntidel (alates 10. sajandi keskpaigust) jäljendas still jätkuvalt samaniide, kuid müntidele said kirja Volga-Bulgaaria valitsejate nimed. Piirkondlik ja Volga-Bulgaaria jaoks mõeldud müntimine sai riigs alguse 10. sajandi keskel (aastatel 949/950) Suaris, teiseks müntimiskeskuseks sai Bolğar. See oli tõenäoliselt suurema autonoomia või iseseisvuse saamise üks väljunditest. Lisaks valitseja nimedele ilmusid müntidel ka valitseva kaliifi või Samaniidi valitseja nimed. Väljaspool Volga-Bulgaariat on riigi münte leitud suuremates kogustes peamiselt Rootsist, kuid ka Venemaalt, Eestist, Lätist, Ukrainast, Soomest ja Poolast.[13][22]
Remove ads
Vaata ka
- Volga bulgaarid
- Volga-Bulgaaria valitsejate loend
- Bulgarism
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads