Üldlaulupidu
viie aasta takka toimuv koorimuusikafestival From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Üldlaulupidu on Eesti üleriigiline laulupidu, kus osalevad erinevad kooriliigid ja puhkpilliorkestrid, tänapäeval üks suurimaid koorimuusika sündmusi maailmas. Alates 2003. aastast on üldlaulupidu osana Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja rahvatantsupidude traditsioonist kantud UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.[1][2]

Tallinna lauluväljakul tavapäraselt iga viie aasta tagant peetavaid üldlaulupeo kontserte korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. Viimane üldlaulupidu toimus juulis 2025, järgmine üldlaulupidu toimub erandina juba 2028. aastal.
Remove ads
Ajalugu
I üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Selle, esimese üle-eestilise laulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen. Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid. Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine ning laulupeo peakomisjoni esimees oli Adalbert Hugo Willigerode. Praeguseks on selle laulu- ja mänguseltsi endisest majast saanud laulupeomuuseum.
Esimesed seitse üldlaulupidu toimusid ajal, mil Eesti oli Venemaa Keisririigi koosseisus. Kuni VI üldlaulupeoni olid laulupeod seotud mõne keiserliku tähtpäevaga. Üle-eestilise laulupeo korraldamise olid enda peale võtnud eesti laulu- ja mänguseltsid. I, II, IV ja V üldlaulupidu toimusid Tartus ning alates VI üldlaulupeost (1896) on need edaspidi toimunud Tallinnas.
Teadmine 1884. aastal valmistatud eestlaste esimesest sinimustvalgest lipust ja värvidest, mis Tartus rahvuslikel põhjustel olid keelatud, levis aegamööda ka teistes Eestis asuvates rahvuslikes ringkondades, samuti kandsid mõned eesti üliõpilased neid värve oma kodukohtades. V üldlaulupeol Tartus 1894. aastal, kus eesti üliõpilased olid korrapidajateks, ehiti lauluväljak sinimustvalgete lintidega ja sinimustvalge lipuga esinesid kaks koori: Tartu-Maarja ja Suure-Jaani koor. Järgmisel, VI üldlaulupeol Tallinnas 1896. aastal keelasid Venemaa võimuesindajad sini-must-valge sümboolika kasutamise. Vaatamata sellele esinesid kolm koori siiski oma sinimustvalge lipuga.[3]
Iseseisvas Eesti Vabariigis toimus enne teist maailmasõda kokku 4 üldlaulupidu. 1923. aasta laulupeoga pandi alus iga viie aasta tagant toimuvate üldlaulupidude tavale. 1928. aastast toimuvad laulupeod praeguses asukohas Tallinna lauluväljakul. VIII–XI üldlaulupeo korraldas Eesti Lauljate Liit.
1943. aasta üldlaulupidu, mida maailmasõjast hoolimata korraldati, jäi siiski toimumata. Nõukogude ajal peeti kümme laulupidu. 1950. aastal kaotati laulupidude nummerdus ning laulupeo toimumisaeg viidi vastavusse okupatsioonivõimu aastapäevadega. Erandiks oli 1969. aasta juubelilaulupidu.[4]
Alates 1950. aastast hakkasid üldlaulupeod toimuma jälle iga viie aasta järel. Erandiks oli 1969. aasta, mil tähistati juubelilaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. XXII üldlaulupeoga, mis toimus Tallinnas 1994. aastal, viidi üldlaulupidude viie-aastane tsükkel lähtuvaks esimese üldlaulupeo aastast.
Tallinna lauluväljakul peeti esimene (pidude järjekorras üheksas) üldlaulupidu 1928. aastal selleks spetsiaalselt ehitatud laval. Praegune laululava valmis XV üldlaulupeoks aastal 1960. Suurim osavõtjate sellel laval esinenud ühendkooris oli juubeli üldlaulupeol 1969. aastal – 24 500 lauljat. Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljate arv 20 000-ni, kogu osavõtjate arv aga 25 000 – 30 000-ni.[5]
Nõukogude okupatsioonivõimud sidusid laulupeod punaste tähtpäevadega. Võõraid pealesunnitud propagandalaule laulsid eestlased siiski üksnes selleks, et säiliks võimalus oma südamelähedaste laulude esitamiseks. Eredaks näiteks eestlastele armsatest lauludest kujunes Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile, mis kujunes okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks – iga laulupeo lõpus kandis ühendkoor laulu ette püsti seisnud kuulajaskonna ees. Märgilised laulud olid okupatsiooniajal ka "Koit" (Mihkel Lüdig/Friedrich Kuhlbars), "Leelo" (Mart Saar/rahvaluule), "Su põhjamaa päikese kullast" (Tuudur Vettik/Markus Univer), "Meeste laul" (Miina Härma/Juhan Liiv), "Laul Põhjamaast" (Ülo Vinter/Enn Vetemaa) jt.
Üldlaulupidude traditsioon aitas kaudselt kaasa ka 1980. aastate lõpu "laulvale revolutsioonile" osana üldrahvalikust vägivallatust vabadusvõitlusest, mis viis Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal.[5]
- VI üldlaulupidu, vaade lavale (Tallinn, 1896)
- VIII üldlaulupidu (1923)
- IX üldlaulupeo rongkäik (Tallinn, 1928)
- Miina Härma IX üldlaulupeo dirigendipuldis (1928)
- X üldlaulupeo üldjuhid: (vasakult) Raimund Kull, Tuudur Vettik, Juhan Aavik, Juhan Simm ja Verner Nerep (Tallinn, 1933)
- 1950. aasta üldlaulupidu Tallinnas
- 1980. aasta üldlaulupeo kontsert Tallinna lauluväljakul
- Dirigent Neeme Järvi XXV üldlaulupeol (Tallinn, 2009)
- XXVI üldlaulupidu (2014)
- Lauljad XXVI üldlaulupeol (2014)
Remove ads
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads