Türgi
riik Edela-Aasias ja Kagu-Euroopas From Wikipedia, the free encyclopedia
Türgi Vabariik on riik, mille territoorium asub nii Euroopas kui ka Edela-Aasias. Aasia-osa nimetatakse Anatooliaks. Tähtsama osa riigist moodustab Musta mere ja Vahemere vahele jääv Väike-Aasia poolsaar. Türgi piirneb idas Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Iraaniga, lõunas Iraagi ja Süüriaga ning läänes Egeuse mere, Kreeka ja Bulgaariaga.
|
Türgi Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | İstiklal Marşı | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Ankara | ||
| Pindala |
783 562 km² [1][2]  | ||
| Riigikeel | türgi | ||
| Rahvaarv |
85 372 377 (31.12.2023)[3] | ||
| Rahvastikutihedus | 109 in/km² | ||
| Riigikord | presidentaalne vabariik | ||
| President | Recep Tayyip Erdoğan | ||
| Iseseisvus | riigi rajamine tänasel kujul 29. oktoobril 1923 | ||
| SKT |
905,988 mld $ (2022)[4] | ||
| SKT elaniku kohta |
10 616 $ (2022)[5] | ||
| Valuuta | Türgi liir (TRY) | ||
| Ajavöönd | Ida-Euroopa aeg | ||
| Tippdomeen | .tr | ||
| ROK-i kood | TUR | ||
| Telefonikood | 90 | ||
Rahvastiku tihedus
Asustus on tihedam lääne- ja põhjarannikul (umbes 200 inimest ruutkilomeetri kohta), hõredaim Ida-Anatoolias (umbes 25 inimest ruutkilomeetri kohta).
Demograafilised näitajad
Rahvastiku juurdekasv (2004. aastal 1,13%) on olnud kiire peamiselt tänu suurele sündimusele (17 sündi 1000 elaniku kohta; 6 surma 1000 elaniku kohta). Keskmine eluiga on 72 aastat (2004; meestel 70 aastat, naistel 74 aastat).
Rahvuslik koosseis
Põhiosa (kuni 80%) elanikkonnast moodustavad türklased. Suurim vähemusrahvus (kuni 20%) on Türgi ida- ja kaguosas elavad kurdid. On ka araablasi, kreeklasi, armeenlasi, bulgaarlasi, juute ja teisi.
Keeled
Ametlik keel on türgi keel. Räägitakse veel kurdi, araabia, kreeka ja armeenia keelt.
Kirjaoskus
2019. aasta andmete järgi on Türgi kirjaoskuse tase 96,74%, sealhulgas täiskasvanud meestel 99,08% ja täiskasvanud naistel 94,42%.[6]
Religioon
Valitsevaks religiooniks on islam: 99,8% elanikkonnast on moslemid (peamiselt sunniidid ja alaviidid). Leidub ka kristlasi ja judaiste. İstanbulis resideerib Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku pea, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh.
1924 lahutati religioon riigist. Võrreldes ülejäänud islamimaailmaga suhtutakse Türgis võõrusulistesse sallivamalt.
Pikemalt artiklis provints (Türgi)
Türgi jaguneb 81 provintsiks, mis jagunevad kokku 923 ringkonnaks.
Majanduspoliitika ja makromajanduslikud näitajad
Türgi dünaamiline majandus on keeruline segu tänapäevasest tööstusest ja ärist. Suurt rolli omavad tööstus, pangandus, transport ja telekommunikatsioon. Kõige tähtsamad tööstusharud, mis toodavad ka kõige suurema osa ekspordist, on tekstiili ja rõivatööstus, mis on peaaegu täielikult erakätes.
Türgi alustas 1980. aastatel reforme, mille eesmärgiks oli üleminek stagneerunud ja isoleeritud süsteemilt rohkem erasektoril ja turumajandusel põhinevale majandusele. Tulemuseks oli tugev majanduskasv. rahvusliku koguprodukti reaalkasv on paljudel aastatel ületanud 6%. Ent majanduskasvu on katkestanud järsud langused ja finantskriisid aastatel 1994, 1999 ja 2001. Juunis 1994 kaotas töö 577 000 inimest. Tööpuudus kasvas ja aastane inflatsioon oli 100%. Tekkis stagflatsioon.
Reformid on jäänud poolikuks. Eelarvedefitsiit on kasvanud ning on regulaarselt ületanud 10% rahvuslikust koguproduktist. Selle põhjuseks on olnud suur intressimaksete koormus, mis 2001. aastal moodustas üle 50% keskvalitsuse kuludest. Seetõttu on riigis suur (vähemalt 10%) inflatsioon, kasvav makromajanduslik volatiilsus ja nõrk pangandussektor.
Bülent Eceviti valitsuse ajal (1999–2002) taasalustati struktuurireforme vastavalt IMF-iga allakirjutatud lepingule. Nende seas on sotsiaalkindlustusreform, rahandusreform, riiklike pankade reform, pangandussektori reform, läbipaistvuse suurendamine avalikus sektoris ning telekommunikatsiooni- ja energiaturu liberaliseerimine. IMF-i programmi raames püüdis valitsus ka vahetuskursipoliitika abil inflatsiooni tõkestada.
2000. aasta lõpul tekkis kasvava jooksevkonto defitsiidi ja nõrga pangandussüsteemi tõttu ning kasvava mure tõttu, et vajalike struktuurireforme ei viida ellu, likviidsuskriis, mis ajendas IMF-i programmi korrigeerimise. Veebruaris 2001 tekitas avalik vaidlus presidendi ja peaministri vahel suure nõudmise liiri järele ning intressimäärade järsu kasvu. Tagajärjeks oli kiire inflatsioon, ränk panganduskriis, siseriikliku riigivõla oluline suurenemine ja äritegevuse suur langus (rahvuslik koguprodukt langes 2001. aastal 9,5% võrra). Valitsus oli sunnitud liiri kursi vabaks laskma ning alustama ulatuslikumat reformiprogrammi, mis muuhulgas nägi ette väga range fiskaalpoliitika, sügavamad struktuurireformid ning enneolematult suured laenud IMF-ilt.
Suured laenud IMF-ilt koos ulatuslike struktuurireformidega võimaldasid Türgil stabiliseerida intressimäärad ja valuuta ning rahuldada võlakohustused. Aastatel 2002 ja 2003 hakkasid reformid tulemusi andma. Kui mitte arvestada turu tõmblusi Iraagi sõja eel, on inflatsioon ja intressimäärad märgatavalt langenud, valuuta on stabiliseerunud ja usaldus hakanud taastuma. Majandus on siiski endiselt väga habras ning kasvu ja stabiilsuse säilimise eelduseks on reformide jätkumine. Kasvu raskendavad ülemaailmse majanduskasvu aeglus ja poliitilised pinged Lähis-Idas.
Türgil on hulk kahepoolseid investeerimis- ja maksulepinguid (sealhulgas USA-ga), mis tagavad kapitali vaba tagasiviimise ning väldivad topeltmaksustamise. Otseste välisinvesteeringute kogumaht oli novembris 2002 siiski ainult 15,7 miljardit USA dollarit ning aastane otseste välisinvesteeringute maht on alla miljardi dollari aastas. Asi on selles, et investorid on mures[küsitav] poliitilise ja makroökonoomilise ebakindluse, koormavate regulatsioonide ning riigi suure rolli pärast majanduses.
Türgi püüab investeerimiskliimat parandada bürokraatia vähendamisega, investeeringute tõkestamise lõpetamisega ja intellektuaalse omandi kaitse õigusraamistiku tugevdamisega. Investeerimist pidurdavad välisinvestoritega seotud vaidlused ning mõned poliitikast tulenevad tegurid, näiteks koolatoodete kõrge maksustamine ja lüngad intellektuaalse omandi kaitses. On käimas mitmete riigiettevõtete, sealhulgas riikliku alkoholi- ja tubakaettevõtte ning naftatöötlemisettevõtte erastamine. 2004. aastal on plaanis erastada telefoniettevõte ja mõned riiklikud pangad. Valitsus on WTO-s kohustunud liberaliseerima 2004. aasta alguses telekommunikatsioonisektori.
Põllumajandus
Põllumajandus on Türgi tähtsaim majandusharu, kus töötab umbes 40% töötavast elanikkonnast.
Umbes 37% maast sobib maaharimiseks ja veel 12% karjakasvatuseks. Suurem osa paremast põllumajanduslikust maast on rannikutasandikel ja jõeorgudes. Platoo- ja mägedepiirkonnas on palju sellist maad, mis sobib ainult karjamaaks.
Palju kasvatatakse teravilja, valdavalt nisu. Kuivemates piirkondades kasvatatakse otra. Vähesel määral kasvatatakse ka rukist, maisi ja riisi.
Et vihma sajab vähe, on paljudes kohtades hädavajalik niisutus. Riik on ehitanud tamme, veehoidlaid ja kanaleid.
Tähtsaim tehniline kultuur on puuvill, mis on kodumaise tekstiilitööstuse tooraineks. Puuvilla kasvatatakse põhiliselt Kiliikia tasandikul. Tähtis eksportkultuur on ka tubakas, mida kasvatatakse põhiliselt riigi edelaosas ja Musta mere rannikul. Et suhkrut vähem importida, kasvatatakse ka suhkrupeeti.
Väliskaubandus
Türgi ekspordib rõivatööstuse toodangut (naiste ja meeste valmisriideid, T-särke jms), televiisoreid, autosid, autoosi, naftat ja naftatooteid ning impordib naftat, mootoridetaile, ravimeid, kulda, puuvilla.
Türgi peamised kaubanduspartnerid on Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.
Turism
- Vaata ka: Türgi turism
Pea igal 21. sajandi aastal on turismiga seotud näitajad Türgis kasvanud[7] ja tegemist on olulise osaga riigi majandusest. Türgi kuulub turistide sihtriikide esikümnesse ning enamik turiste saabub riiki Saksamaalt ja Venemaalt.[7]
Türgi Vabariik kuulutati välja 1923. aastal, Türgi iseseisvussõja järel.
30. oktoobril 1918 sõlmiti Mudrose vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 sõlmiti Sèvresi rahu, mis seadustas Türgi jagamise võitjariikide poolt. Osmanite riik ei ratifitseerinud Sèvresi rahu kunagi.
19. mail 1919 puhkes Türgi iseseisvussõda, kus türgi rahvuslaste ülestõusu juhtis Kemal Atatürk. Kreeka üritas hõivata territooriume Väike-Aasias, kus oli tollal suur kreeka elanikkond, kuid sai Kreeka-Türgi sõjas lüüa. Kreeka vägi maabus 1919 İzmiris, hõivas Egeuse mere idakalda aladesid juba 350 km ulatuses, jõudes välja 80 kilomeetri kauguseni Türgi uuest pealinnast Ankarast ja alustas pealetungi Ankarale, sai lahinguis lüüa ja lahkus 1922 Anatooliast. Lausanne'i rahuleppe alusel saadeti Kreeka türklased Türki ja Türgi kreeklased Kreekasse. Sõda lõppes 29. oktoobril 1923 rahvuslaste võidu ja Türgi Vabariigi väljakuulutamisega.
Sultanaat keelustati Türgis 1. novembril 1922. Viimane sultan Mehmet VI lahkus riigist 17. novembril 1922. Kalifaat likvideeriti ametlikult 3. märtsil 1924. Sultan ja tema perekond kuulutati Türgis ebasoovitavateks isikuteks ning pagendati.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
